20. Võhandu maraton oli Siimule ja Lillile 9. kord stardis olla, mina olen kõik korrad kaldalt toetanud. Seegi kord oli plaan paat juba reede õhtul Võrru viia ja ette valmistada. Kuna Johan ja Inge olid ka starti minemas ja vajasid Võõpsust Võru transporti, siis tegimegi sellise tiiru. Kõik olihästi kuni Räpinast olime Võru peale keeranud, siis hakkas bussil miskit vibreerima ja selgus, et parem tagumine pidur on pealejäänud. Käsipidur polnud põhjuseks, see sai kohe selgeks. Ratas alt ja kangutasin piduri lahti kuid polnud erilist lootust, et probleem tagasi ei tuleks. Õnneks kehtib vanasõna: "Kus häda kõige suurem, seal Meelis lähedal". Ja selguski, et ainult 5km kaugusel sõber Meelis vana talu taastab ja tal hulk tööriistu olemas. Remont siiski ebaõnnestus, kolb oli korralikult roostes, probleem sai aga siiski lahendatud kiirelt improviseeritud klambriga millega sai kinni keeratud selle ratta pidurivoolik. Lahendus pidas vastu järgmised mitusada km kuni peale maratoni ma juba kogu sadula välja vahetasin.
Stardikorraldust oli seekord muudetud, kummipaadid läksid teele 7.00, süstad ja kanuud aga järveringile alles 8.00. Ilm oli ka teistmoodi kui tavaliselt, stardi ajal juba +15C sooja ja päeval stabiilselt +28C. Meenutame, et aasta varem olid päev läbi miinuskraadid. Ka nüüd nädal varem süstaga Leevakul sõites sattusin jäätunud lahesoppi. Esmakordselt start ka õnnestus ja võistlejad tõesti püsisid oma gruppides ja joonte taga.
Gaasikontori (Liitva) silla juures sel aastal enam ummikut ei tekkinud sest korraldaja oli vanad sillapostid maha lõiganud.
Kirumpääle jõudsime just nii hilja, et nägime ainult Siimu selga ja sedagi alles fotolt. Autosid oli lihtsalt nii palju, et seekord parkisime lausa Kirumpää linnamäe juurde ja edasi läksime jalgsi.
Kääpal jäi pildile Leedukate 3mene süst mis ka kiireimalt raja läbis aga kuna sellist võistlusklassi pole, siis esikohta kahjuks ei saanud.
ATV seltskond oli tulnud jõeäärde omasid toetama ja korraldas huvitava signaalikoori
Listaku sillale vaatama jõudmiseks tuleb parkida teeäärde ja mitusada meetrit jalutada
Paidras eelmine aasta ei saanud põllule parkida ning nii tuli mul tookord 900m kummikutega joosta, et jõuda jõeäärde. Nüüd aga sai parkida kuid juba oli parkla täis ja sain lõpuks auto smasse 900m kaugusse põlluserva jätta. Seekord olin targem ja kummikud võtsin seljakotiga kaasa. Jõudsin ülevedamiskohta mõni minut enne Siimu ja Lilli saabumist. Järgmine aasta tuleb Listaku vahele jätta, liiga kitsaks läheb ajaliselt muidu.
Leevil ei oska enamus pealtvaatajatest sinna mäeotsa parklasse tulla, seega seal sai päris lähedale. Supp sisse ja alla jõeäärde. Paidras olid nad vahetanud kulpaerud tavaliste vastu sest veetase oli madal ja kivid väljas, nüüd vahetati aerud tagasi. Paadi vettelaskmine oli päris keeruline, sest jõgi oli tõesti madal nagu suvel ja kerge polnud leida kohta kus paati ei vigastaks. Lisaks oli paras ummik paatidest mis veepeale läksid.
Viiral lasin kaaslased autost välja nagu ka Paidras olin teinud ning läksin parkimiskohta otsima. Tavaliselt olin ikka tõusupeale mahtunud, nüüd aga alles kaugele edasi mööda teed. Jõudsin veskile siiski piisavalt vara, et kohe mitut ümberminekut näha, enamus 2sed süstad.
Lilli ja Siim aga on juba nii kogenud, et neil mingit raskust see koht edukalt läbida polnud. Pälvisid aplausi pealtvaatajatelt.
Reo silla juures oli küll pikk ootamine fooride tõttu kuid ikkagi jõudsime auto parkida ning jõeäärde jõuda õigeks ajaks.
Pääsna külas on mitu head vaatamiskohta, ühes oli külaselts kohviku avanud, teine aga on kõrgel mäeotsas kust hea vaade.
Pindi sillal oli rahvast vähem ja parkimisega muret polnud.
Võukülas oli juba ristmikul kerge hummik kuid siiski mahtusin teeserva.
Õige rahvamass oli aga Leevakul, varem sai alati lahedalt poe kõrvale pargitud kuid nüüd oli pood vahepeal likvideeritud ja kõik vabad murualad kasutusse võetud parkimiseks. Õnneks siiski piisavalt lähedal, et jõudsin veel korra auto juurde joosta GPS akude järgi mis tuli vahetada. Supi jõudsime ka enne süüa kui Rellod saabusid, lisaks olid kohal ka Siimu vanemad ja aitasid.
Nulga sillale vägapalju pealtvaatajaid ei tule, õnneks ka seekord.
Räpinas oli aga ka teiselpool jõge palju rohkem autosod kui varem. Siiski vedas ja ei pidanud kaugele jätma. Ülevedu sujus kiiresti.
Juba mitu aastat pole enam Mädajõe suudmesse ergutama läinud sest Võõpsus on aina raskem parkimiskohta leida. Seekord suunati juba asulas teelt kõrvale ja saime täispargitud kirikuesise platsi serva. Kui algul väideti, et paati ei pea nii kaugele lohistama, siis lõpuks ikka tulime õhtul paadiga sinna, lähemal polnud mingit võimalust autot panna.
Kui Siim ja Lilli lõpetasid, siis läks kauem kui kunagi varem enne kui fotoseinani jõudsime. Kui parkimisprobleeme sai seletada pealtvaatajate suurema hulgaga mis oli ehk tingitud soojast ilmast, siis finiši ummikut ei seleta millegiga, 170. koht ja juba ummik, üle 1000 paadi on aga alles tulemas...
Saunas oli seekord vesi tulikuum, eelmisel aastal oli olnud jääkülm..
Tassisime paadi autopeale ja juba pimedas saime Võõpsust liikuma, vastu seisis rohkem kui kilomeetrine autoderivi, ei tea kuhu need küll parkima mahutati.
Räpinasse jõudes olid Johan ja Inge aga just läbi läinud mõni minut varem, seega jäigi nägemat kuidas nad veepeal liikusid.
Nüüd suundusime Leevakule kus veel tuttavaid oli, kohtasin seal ka Libekalasid, Ermi oli tütrega kanuuga selle teekonna ette võtnud aga neil polnud just kiireim varustus.
Leevakult lahkudes algas äike ja päris tugev vihmasadu. Kanepist Otepää poole sõites läks sadu nii hulluks, et buss hakkas teepeal ujuma juba kiirusel 60 ja lasin hoo ikka väga maha, näha polnud ka midagi. Ei mäleta nii hullu vihma autoga sõites.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar