16.02 Tartu Maratoni matk

Kuna seekord talv kui aastaaeg jäi vahele (sügisesed ja kevadised lumesajud ei lähe arvesse), siis suusamaratonist ei saanud juttugi olla. Pole sel talvel looduslikul lumel ju mingit rajapoegagi olnud. Samas oli möödunud 60a esimesest Tartu maratonist (23a minu esimesest) ja klubi Tartu Maraton tahtis seda ikka kuidagi tähistada. Noh ratta, rulluiskude või kanuuga oleks ka sõita saanud kuid seekord siis matka kujul. Hoolimata mitte kõige paremast tervisest (ei olnud karoona, piljard ega muu selline viirus, miski tavalisem) olin ma stardis koos rohkem kui tuhande inimesega.

Ega väga kindel polnud kui kaugele jõuan, sest juba kodust starti minnes kippusid jalad krampi ning peale 1,5km läbimist pidin alla vanduma endast pea 40 aastat vanematele kaaslastele. Siiski pikapeale enesetunne paranes ja sain tempo üles ning kaaslased ka lõpuks kätte. Siiski ei ühinenud ma nendega pikale rajale, 17km oli mulle antud hetkel piir.
Rada kulges alguses rattamaratoni lühikese maa trassil ja siis Kolga(ta) teed pidi Armuallika laudteele.

Lühikese raja ainuke TP oli väga vara, Poslovitsa kämpingus, miski 6,5km ehk. Poslovitsa ümbruses käis kõva metsa mahavõtmine, kõik suured ja ilusad kuused olid tee leidnud pasapaberipuuks ilmselt. Kui poleks ise näinud, siis ei usuks, et nii ilusas kohas kui Poslovitsa mis peaks olema lausa kaitseala, sellist hävitustööd tehakse. Matkajad olid aga teinud kõva hävitustööd TP söögivaliku hulgas, järgi oli ainult banaani ja leiba ning banaanid olid koos koorega lõigatud 1cm jämedusteks seibideks, ääretult ebamugav ja tobe. Näha oli, et kunagi oli seal ka hapukurki ja saiakesi olnud, kurki oleks isegi tahtnud. Mustikasupp oli ka lahja, kui juba virisemiseks läks.

Jätkasime mööda mulle väga tuttavat matkarada üle Hobusemäe, olen ju kooliajal suviti neid radu vikatiga niitnud. Annemäe puhkemaja juurest keerasime heinamaale ja liikusime kraaviperve pidi Vokile, sealt aga metsaradade kaudu Kääriku teeäärde Kondile.

 Neid vahepealseid radu polnud ma varem käinudki. Ronisime laugemast küljest Seinamäe otsa

 ning Kääriku järve tagant jõudsime renoveeritava kergejõustikustaadioni peale välja.

Nüüd suundusid pikale rajale minejad Kekkose rada vastassuunas läbima, mina aga Kääriku keskuse poole.

Ilm oli kuiv, isegi päikest vilksatas vahest aga nahk oli ikka märg peale 3h jalutamist, seega suundusin peale hernesupi manustamist spordihoonesse dušialla.

Seal kohtusin näiteks Tõnukesega kes oli pika raja joostes läbinud ja veel ühe ammuse tuttavaga kes hoolimata 66a vanusest samuti pika raja joostes läbis. Kahjuks selgus peale pesemist, et kellegil oli minu botased omaarust rohkem vaja olnud kui minul :-( Kuna mul omal vahetusjalanõusid kaasas polnud, siis sain õnneks tuttavalt tema botased laenuks, muidu oleksin pidanud algul bussipeale ja pärast läbi linna koju sokkis kõndima, 0C kraadise temperatuuriga poleks see väga mõnus olnud.
Matka TEEKOND