14.09 Emajõe maraton

Siim ja Lilli otsustasid peale õnnestunud Võhandu maratoni, oma paadiga ette võtta ka selle pea poole lühema sõidu.

Minu asi oli jälle transport ja kaldapealne tugi olla. Põhidistants oli 56km ning selle start 10.00 Jõesuu silla juurest.

Veetase oli ennenägematult madal, paadisild oli päris kuivale jäänud. Mingit varianti süstaga veele minna ilma jalgupidi madalasse jõkke sumamata polnud.

Võrreldes Võhanduga oli osalejaid kordades vähem, põhidistantsi lõpetas näiteks 48 paatkonda. Selles arvestuses said Rellod 32. koha aga kaheseid segapaari süstasid oli 6 ning seal tuli juba 3. koht, kusjuures oma klassi võitjale kaotati ainult 5,5 minutit.

 Erinevalt Võhandust olid rajal ka päris sportaerutamise paadid ja 15 meeskonnaliikmega "kirkkovene".

 Sellistele Võhandu lihtsalt ei sobi, kärestikes jääks nad hätta.

Kui start oli ära olnud, läksin mina vaatetorni geopeituse aaret otsima, kuigi olin tutvunud ka kommentaaridega, siis jäi aare seekord leidmata. Emajõe ääres on pealtvaatamiskohti väga vähe ja mõtlesin uurida kaardil olevat teerada mis viis Verevi küla kaudu Pedja jõe suudme juurde. Ma tegelikult ei lootnud sinna kohale jõuda aga oma imestuseks avastasin, et RMK oli seal põhjaliku teeehituse ette võtnud ja kaardil punktiirina olnud teerada oli asendunud korraliku kruusateega. Kahjuks olin aaret otsides liiga palju aega raisanud ja Rellod olid juba sellest kohast möödas. Kui Võhandul sai kasutatud tasulise GPS träkkeri teenuseid, siis seekord proovisime Google Mapsi. Siimu Sony telefonile sai igaks juhuks külge ka akupank ning kõik toimis väga hästi. Ilmselt leviprobleemide tõttu tuli üks pooletunnine auk siiski sisse. 6 tunni jooksul tühjenes akupank 1 tulukese võrra 4jast ning telefoni aku oli 100% peal, seega akut selline träkkimine eriti ei kuluta. Et Siimul oleks jõepeal olles ülevaade ajast, kiirusest ja asukohast, panin tema istumiskoha ette iminapphoidikuga käsi GPSi.
Järgmine võimalus võistlejaid näha oli Rekul kus oli ka poolmaratoni 37km start. Hommikune jahe ilm oli muutunud selleks ajaks soojemaks ja Lilli oli soojendusdressi maha võtnud, kahjuks ta ei teadnud mis ees ootab.

Nüüd oli minul pikem sõit ja uus võimalus neid näha tekkis Kärevere uue silla all kuhu sai vana silla juurest, sinnapääsemiseks tuli teha aga väga ohtlik ja ebamugav tagasipööre üle Tallinn-Tartu maantee. Sealt oli finišini veel 18km ning sealtki võis startida, minimaratoni nime all. Siiani oli neil kõik hästi läinud..

Nüüd suundusin jõega paralleelselt kulgevat kruusateed pidi Vorbuse poole. Aegajalt jõgi isegi paistis kuid talud olid vahel ning teed jõeni polnud või oli see keelumärgiga tõkestatud. Ühes kohas tundus mingi matkarada jõeni minevat kuid just sel hetkel jõudis kohale äiksetorm.

 Sõitsin edasi ning leidsin järgmise koha kus oli parkla Läti kalameeste autosid täis ning jäin sinna aega parajaks tegema. Tugev vihm vaheldus rahega ja mõni välgulöök oli ka nii lähedal, et maa värises. Üldse ei kadestanud neid kes jõel olid, eriti Lilli kes oli vahepealse petliku soojuse tõttu nüüd lühikeste varrukatega. Jõeääres sai juttu aetud kalameestega ja vastuvoolu sõitis ka üks parvesaun. Siim pärast kurtis, et neil oli kalameestega halvem läbisaamine olnud, nimelt kalamehed polnud üldse rõõmsad niipalju võistlejaid jõel nähes ning olid seda arvamust ka valjult avaldanud.

Nüüd kuni Tartuni vihmasadu enam järgi ei andnud ja külm oli ka, ikka alla 10C. Ajaga 05:49:23.1 jõudsid Siim ja Lilli siiski edukalt lõpuni.

PILDID  TEEKOND  TULEMUSED 

15.09 Tartu rattamaraton

Plaanis oli ikka pikk maa nagu alati, kuid paar päeva varem orienteerumispäevakul oli enesetunne nii halb, et registreerisin end lühemale maale ümber. Arvestades ilma- ja rajaolusid võistluspäeval, oli see ainuõige tegu, pikka maad ma poleks lõpetanud. Vihma kallas juba mitu päeva ning võistluspäeval oli korduvalt lausa tugevaid paduvihmahoogusid lisaks laussajule. Midagi sellist polnud rattamaratoni paarikümneaastase ajaloo jooksul varem olnud. Riietuse valik oli keeruline aga lühike maa on ju 40km, ehk umbes 2h rajal olla, kui hull see siis ikka olla saab. Veekindlaid pükse mul pole kuid selga sai vihmajakk mis hoidis keha soe hoolimata, et higist võid selle all ikka märg olla. Kiivri peale tõmbasin vihmakatte, mis tegelikult sadulakate hoopis on.
Kuna distantsivahetusega kaotasin saadikunumbri, siis ei saanud ma presidendiga pildile minna ega omale sobivat stardigruppi valida, pidin startima lõpust. Lühike maa on aga nendele kes ilmselt ainult kord aastas sadulasse istuvad, vähemalt selline oli pilt kui sõiduks läks. Stardijoonel oli ehitustöödega seoses porisem koht ja juba seal tuli ummiku pärast rattaseljast maha tulla. Sisuliselt tuli jalutada kõigis porisemates kohtades, tõusudest rääkimata. Veidigi sõita sai alles esimese TP juurde jõudes aga see oli 10nendal kilomeetril ja aega oli kulunud pea tund. Edasi olidki peamiselt kruusateed ning nüüd parandasin oma kohta oluliselt. Ühest hoovist läbi sõites oli keset teed mingi satipanni laadne toode ja pidi sellest mööda põikama, selgus, et torm oli umbes 15m kauguselt sinna lennutanud tünnisauna katte. Kui sõidetud oli 12km, kiilus ühel laugel teel tagaratas kinni. Hoog polnud õnneks suur ja sain ohutult pidama. Selgus, et esimene käiguvahetaja oli end raamil pea ringi keeranud ja tagaratta vastu jäänud. Loomulikult oli kõik poriga kaetud, seega lahtikruvimine ja paikaseadmine polnud kerge, aega läks ca 15min. Trossi liikuma ei saanudki, sättisin käiguvahetaja ees keskmise hammasratta asendisse ning nii sain vähemalt sõitu jätkata. Minust oli möödunud sadu rattureid kui vaadata kohti TP-des enne ja peale peatust ning arvestades, et olin vahepeal kõvasti kohti parandanud. Peale Palut läks rada aga hullemaks, pikk maa oli salt juba läbi läinud suures osas ning ka lühikesel maal olin tagaotsas, seega pidevas vihmasajus oli rada väga pehme ja porine. Nüüd tekkis probleem kus pori haakis esiratta ümber ja kiilus selle kahvli vahele kinni, korduvalt tuli oksaga pori eemaldada. Peale viimast TP-d oli ühel laskumisel kiirabi, keegi oli seal suurel kiirusel kukkunud. Teeolude kohta mõtlesin välja sellise liigituse: suured kruusateed - sõidetavad, väiksed kruusateed - läbitavad, metsateed - raskelt läbitavad, väiksemad rajad - läbimatud. Ilmselt esiotsa sõitjad ei saa aru mille üle siin kurdetakse aga sellised rajaolud selle vihmaga ja peale tuhandeid sõitjaid enda ees lihtsalt olid. Elva jõe paisjärves sai ka ratast pestud, see lihtsustas oluliselt käiguvahetusi. Viimasel 10nel kilomeetril aga hakkas streikima ka tagumine käiguvahetus, kett kippus üle viskama ja tõusudel ei saanud enam endise jõuga vajutada. Lõpuni siiski jõudsin ja enesetunne oli ka ootamatult hea kuigi rajal olin olnud 3h 26min mis on pea poolteist tundi loodetust rohkem.

TEEKOND Geoapes  PILT Sportfotos 

11.09 Purtsi päevak

Sai võetud teine rada kuna enesetunne oli halb ja isegi selle läbimine oli raske, polnud minu päev.
TULEMUSED 

08.09 Süstaga Ahjal

Sõbrad võtsid ette väikse mõnetunnise kanuumatka Ahja jõel, kuna mina olen kanuuga piisavalt sõita saanud, siis mõtlesin proovida seekord süsta. Kiiresti ristiti see "egoistipaadiks" ja "kollaseks vannipardiks".

Alustasime peale lõunasööki Koorverest ning esimene kanuu käis ümber juba paarisaja meetri järel.

 Minul oli süstas väga ebakindel tunne, olin küll kunagi ammu seda sama süsta proovinud kuid reaalset sõitu jõel polnud teinud. Õnneks aja jooksul tunnetus paranes ja päev õnnestuski läbida kuivaks jäädes.

 Pikem peatus oli Valgemetsa raudteesilla all sest juba selleks ajaks oli esimeste ja tagumiste vahe üle poole tunni. Mina startisin tegelikult eelviimasena aga silla juurde jõudsin esimeste seas.

Vanasti oli sillaalune kärestik juba põnev ning meenub, et seal on ümberkäimisi nähtud kuid nüüdseks on jää teinud tööd ja nihutanud kive veel kitsamaks. Toomas ronis kalamehepükstes vette ja suunas kõik kanuud õigele trajektoorile, muidu oleks ohtlik olnud.

 Silla all tagumisi oodates sai ka vaadatud kuidas kütuserong üle silla mürises. Järgmine peatus oli Tikuta veskil kus tamm oli lauge kärestiku kujuline ning sealt sai ka proovitud üles sõita, kahjuks jäi kiirust väheks, nimelt ei harjunud ma selle aeruga kus labad polnud ühel joonel vaid teatava nurga all ning suuremal kiirusel läks rütm lihtsalt sassi.

Lõpetasime Kiidjärvel, selle matka 10km suutsid lõpuks kõik umbes 3 tunniga läbida.

TEEKOND Geoapes  Minu ja Toomas Pärle PILDID  (Kõik pildid tehtud telefonidaga, seega kvaliteet ka vastav)
Kes tahab midagi samasugust mõne jõe peal ette võtta, siis võtke ühendust www.veetee.ee

01.09. Kummipaadiga Põltsamaa jõel

Eelmine aasta olin sõitnud 8km lõigu Külmojalt Ahjuperani, nüüd jätkasin sealt kuni Rõika veskini. Geoapes on nüüd mõlemad teekonnad koos. Seekordne etapp oli pikem - üle 11km ning aega kulus 3h kanti. Korduvalt sai ka peatutud kui kaldaääres mõni sillake oli sest selg tahtis puhkust. Süstaaeruga on ikka päris väsitav nii laia paadiga sõita. Kohtasin ka üht paatkonda kes ilmselt kala püüdis. Ühes madalamas kohas kus vool oli kiirem, haaras miski põhjast kinni ning veidi hiljem tundsin, kuidas üks sektsioon tühjaks läheb. Õnneks on sellel paadil põhi 2 sektsiooniga ning ühe tühjenemine probleemi ei tekitanud. Auk on umbes paar cm pikk ning ootab praegu parandamist, paik ja liim õnnestus leida väga odavalt Magaziinist. Enne Rõikale jõudmist oli ka väga madal kärestik kus tuli paadist välja tulla ning natuke maad jalgsi astuda. Rõikal on suured vanad peeglitööstuse hooned päris hästi säilinud aga kaardil märgitud veeskamiskoht on küll puudulik - läbi kõrkjate tuli kaldaäärde pressida ja siis jalgupidi mudas sumada. Autoga päris ligi ka keelumärgi pärast ei saa. Igatahes oli väga ilusa ilmaga soe 1. september ning viimane võimalus sel suvel midagi sellist ette võtta. Põltsamaa jõe kaardi leiab SIIT. Ja kõik Eesti ning Läti veematka võimalused portaalist seikleveel.ee

25.08 Tartu rulluisumaraton

Kuum päiksepaisteline ilm, ilus aga mitte kõige kergem võistlemiseks. Tuul õnneks ei seganud. Alustasin rahulikult ja vältisin gruppe, see toimis ning enesetunne püsis hea kuni lõpuni. Veidi hirmutasid telgjoonele freesitud süvendid osal rajast, need peaks vastassuunda kalduva autojuhi üles äratama aga rulluisutaja sinna sattudes püsti ei jää. Suurim probleem on see Inglimäel kus gruppides laskudes on kiirused erinevad ja varem sai aeglasematest mööda põigata, nüüd enam mitte.
Peale viimast TP-d oli tekkinud väike grupp minu ette, lõpupoole hakkas see lagunema kuid päris lahti ei saanud enne kui 2km enne lõppu spurtisin mööda ja jätsin nad maha. Ees polnud enam kedagi püüda ning taga oli ka turvaline vahe, nii saigi finišijoon ületatud. Seekordne supp oli tomatisupp, kahjuks väga kuum ja hapu. Sai küsitud hapukoort, mis alati on olemas olnud aga vastati, et meil kõik naturaalne nüüd ja hapukoort pole. See oli küll suur altmineks korralduses.

Üks PILT minust  

21.08 Tõravere temposõit

4 päeva oli juba rattaseljas matkatud ja kohe peale tagasi jõudmist tuli Transtar temposarja Tõravere etapp. Ilm oli soe aga sadas tihedat vihma, seega esimene kord temposõit lausvihmas. Tegelikult polnud erilist probleemi. 21km vabaklassis sain 17 osaleja hulgas 14. koha ajaga 41,22. Tegemist oli ka Tartu meistrivõistlustega, selle tulemus on alloleval pildil.

Sarja kokkuvõttes sain vabaklassi pika distantsi 41 osaleja hulgas 17. koha sest osalesin 3mel etapil 5est. TULEMUSED  

20.08 Läti matka 4. päev

Viimase päeva tagasitee Liepajasse kulges sisuliselt sama teed kust ka tulnud olime, kuid rohkem asfalti pidi. Võimalus oli Papest sõita seda jubedalt treppis kruusakat pidi Rucava juurde asfaldile ja siis mööda maanteed lõpuni minna. Alternatiivid olid aga Pape järvest põhjapool olevad rajad. Kuna olin sealkandis viimastel aastatel lausa 2x autoga juba seigelnud, siis otsustasin valida merepoolse matkaraja. Olin tahtnud autoga sealtkaudu ülevalt tulles Papesse jõuda, kuid tee muutus liivaseks ja ilma vintsi ning neliveota jäi see üritus pooleli. Küll olin ma avastanud ühe suure kruusatee mida kaartidel polnud, see aga lõppes ka enne järve ära. Nüüd oli plaan matkarada pidi kruusakale jõuda ja sealt asfaldile välja minna, et Nicasse ka jõuaks. Esimene peatus oli linnuvaatlustorni juures.

 See torn oli päris madal ja ma pole eriti kindel, et sealt üldse linde näha oleks, järv isegi ei paistnud. Tornis oli ka geopeituse aare, mida Allan oli eelmine päev käinud üritamas aga loobunud. Selgus, et aare on torni ülemisel platvormil oleva putka katusel aga sinna ronimine oli väga riskantne. Siiski avastasin ma, et putka aken oli avatav ning siis tekkis üks toetuspunkt juurde ning Johan sai aardekarbi ilusti kätte. Põhjapoole liikudes leidsime end rajalt mis peale järve itta pööras ja siis otse maanteele suundus, see polnud aga meie plaan. Lootus kaartidel ja GPSis olevat teedpidi läänepoolsetele radadele üle minna kustus kui selgus, et see kaartidel teena märgitu oli ainult võsastunud kuivenduskraav. Tuli minna tagasi ca 1km, samas see rada oli juba päris singel ning meenutas pigem mõnd rattamaratoni trassi. Eelmine ühendustee oli parem ning sealt saime õigele rajale kuid ka see hakkas väga vales suunas pöörama. Keerasime ka siin tagasi ca 500m ning liikusime päris rannaäärde. Sealne rada oli juba päris raskelt läbitav – pehme liiv. Enamuse osa ajast tuli ratast käekõrval lükata, sõita sai ainult paarikümne meetri kaupa. Nii rassisime ca 3-4km enne kui jõudsime sellele salajasele uuele kruusteele. Miks salajane, ei tea, aga kaartidel seda veel pole ning seal kust see algab on keelumärk, seega ainuke võimalus peaaegu legaalselt sinna saada on läbi metsa kuskilt radadelt sinna läbi murda. Tee ise näeb välja nagu meil RMK aegajalt ehitab neid suuri sügavate eurokraavidega „maanteid“ keset metsi. Mida teeb metsa väljaveo tee aga keset looduskaitseala? Ühtegi maja ega muud objekti selle tee lähedal pole ka aerofotolt vaadates. Küll olin ma sealkandis ühe teise teepealt metsarajale keerates jõudnud salapärase objektini mis oli okastraataiaga ümbritsetud ning kus puudus igasugune info objekti eesmärgist. Vaadates ehitisi ja masti, tundus eesmärk üsna sõjaväeline aga mis imepärast siis oli võimalik ilma ühegi keelumärgita sinna autoga läbi metsa jõuda? Igatahes kinni mind ei võetud ja lahkusin tookord tuldud teed pidi. 2a tagasi kui sinna kruusateele esimest korda autoga sattusin, oli see tee nii uus, et minu auto jäljed olid vist lausa esimesed peale valmimist. Nüüd oli ka seal kerge trepp juba tekkinud. Nägime ka üht autot, ilmselt jahimehed tundusid olevat. Igatahes olime selle rajavalikuga ja liivas rassimisega kaotanud niipalju aega, et olime graafikust mitu tundi maas. Siiski Nicas oli matkajaid juba näha, kohalik pood oli neid täis. Metsas olime kulutanud suure osa oma joogitagavarast, seega sai siin seda täiendatud. Edasi Liepajasse oli veel 20km asfalti mööda maanteed. Liepajas läksime Harrilt saadud aadressi järgi sinna lõpetamise paika kus asus ka automuuseum. 

See oli juba midagi minujaoks – lätlaste Dakari elektriauto ja muud maasturid. 

Lätlased nimelt tegelevad maasturirallidega (Rally raid), mis Eestis täiesti tundmatu teema. Dakaril on ju eestlased käinud enamasti mootorratastega ning kunagi väga ammu kõige edukamalt Kamaziga, kuid sõiduautoga mitte kordagi. Dakari taolisi rallisid on aga maailmas palju ning lätlased ja ka leedukad seal käivad. Üksikud korrad on mõni Dakari auto Eestisse näitusele sattunud kuid sõitmas näeb neid harva. Ca 10 a tagasi oli Nissani auto Klaperjahil demoks väljas ning Märtin tegi sellega näidissõitu, siis õnnestus ka minul seal kõrval istuda, vägev oli. Sel aastal oli Rally Estonia 0-autoks Toyota Hilux millega leedukas Vanagas Dakaril käis, seda nägin rajakõrvalt ja lähemalt uurisin boksis. Nüüd sain aga sisse ronida lätlaste „trolli“. 

Kõrvalistuja iste oli väga kitsas, ilmselt minust väiksemat mõõtu kaardilugejale. Autol puudusid hetkel amortisaatorid, saime teada, et üks selline maksab 20 000€ aga neid on igal rattal 4, ehk siis kokku 320 000€. Kuna täiesti töökorras niikalleid asju pole mõtet muuseumieksponaadil hoida, siis olid need uuesti kasutusse lastud.

 Peale Dakari auto oli seal veel üks Niva mille mootoril oli ainuke originaalosa mootoriplokk, kõik muu oli ümber ehitatud. Oli ka vanu veokeid, tuletõrjeautosid. 

Kokku pidi sel klubil olema ca 80 autot aga osa Riias ja mujal. Neil polevat veel kohta kus kõik ühes kohas mahuks olema ja transport Riiast Liepajasse olevat ka väga kallis.

Päeva läbi sõit oli 66km, ehk 19km rohkem kui eelinfos. Kokku läbisime 4 päevaga 277km ehk 60 km rohkem kui eelinfos.

Viimase päeva PILDID  Kogu retke TEEKOND Geoape kaardil

19.08 Läti matka 3. päev

Peale hommikusööki tuli lutsu visata, nimelt eelmise päeva ülesanne oli lutsukivi leidmine ja nüüd pidi võetama tiimi keskmine. Kuidas sa aga viskad lutsu tormisel merel? Paralleelselt kaldaga. Paar prooviviset olid lubavad aga võistlusviskeks jäetud ideaalne lutsukivi oli liiga kerge, ning tuul mõjutas palju. Siiski tegi kivi 2 pikka hüpet ja selle järel kaks lühikest. Kahjuks need 2 lühikest jäid kohtunikel nägemata kuid lõpuks pandi siiski 3 kirja. Teistel läks veel halvemini ning saime viimase koha. Kogu Konu küla nägi ajalooline välja aga üks talu oli sellest muudetud Vitolnieki vabaõhumuuseumiks. Sealne giid oskas väga huvitavalt rääkida vanadest asjadest ja elukorraldusest seal.

 Lisaks võeti „salajasest“ kohast suur võti ning avati aida uks, seal oli põrandal 1000 aastat vana ühepuulootsik, mis oli rannast leitud umbes paarkümmend aastat tagasi peale tormi.

 Liivane tee viis meid tagasi maanteele kus ületasime Leedu piiri ning suundusime Šventoji linnakesse.

 Üle jõe viib kitsas Ahvisild mille ületamine oli ootamatult probleemne, nimelt küljekottidega jalgrattast seal enam keegi mööda ei mahtunud aga keeruline oli leida momenti kus vastu kedagi poleks tulnud. Samuti trügisid samas suunas mööda kogu aeg jalgsi leedulased ja siis vastutulejad ei näinud, et ratturid ka sillale soovivad. Lõpuks sai veidi jõudu kasutatud ja ülbematele leedukatele käsi ja ratas ette pandud ning saime pundiga sillale minna. Kõikus kurinahk ja sõita polnud ka kitsuse tõttu võimalik. 

Peale silda hakkas rannaga paralleelne jalakäijate tänav. Ega Palangast väga ei erinenudki, pidigi kutsutama „vaese mehe Palanga“ kus turiste vähe ja põhiliselt leedukad ise puhkavad. Edasi läks juba rattatee Palanga suunas, 13km. See tee läbib ka Palangat ja olin just eelmistel aastatel vaadanud, et põnev oleks seal sõita. Liiklus on väga tihe, mitte ainult ratturid ja rullitajad vaid ka kõiksugu tõukekad ning muud imeliikurid. 

Sisuliselt keegi neist ringi kihutajatest ei kandnud kiivrit ja eriti imelik oli vaadata lapsi ringi sõitmas sisuliselt elektrimootorratastega. Palangas sõidavad sellised ka sõiduteedel. Kuurortmuuseumi juurde jõudmiseks oli veidi aega ning läksime muulile. Suur oli üllatus näha ratta keelumärke, alles eelmine aasta sõitsid seal kõik liikurid.

 Peale seda haarasin hambusse 3€ eest ühe maisitõlviku, väga head on need tänaval müüdavad keedetud või aurutatud hõrgutised. Kusagil mujal pole ma neid müügil näinud aga varem Palangas käies sai proovitud ja oodatud kuna uuesti saab. 

Samuti on väga hea sealne kollasest tünnist lastav kali, 1.50 0,5L tops, seda sai pärast ka rattapudel täis ostetud. Ekskursioon pidi olema tund ja meie inglisekeelne giid pidas sellest täpselt kinni. Käisime jalakäijate tänaval ja siis pikemat juttu kuulasime muulil. Põhiliselt rääkis ajaloost ja eluolust Leedus. Näiteks ta ise pidi olema kõrgharidusega psühholoog kuid selles ametis teeniks ainult 500€ kätte, giidina saab rohkem. Üldse pidi leedukate keskmine palk olema miski 750€ kätte. Muuseumis pidi olema järgmine mäng kuid ülejäänud tiimiliikmed olid venekeelsete ekskursioonidega kadunud veel kaua ning Alaril sai parkimise aeg otsa. Meile lubati mäng teha õhtul.

 Tegime Johaniga veel ühed hot-dogid mille ooteaeg venis oma pooletunniseks ja kuna need olid suured, siis ei saanud ka sõitma kohe hakata ning tuli kohapeal ära süüa.

 Enamvähem viimastena asusime tagasiteele 2h peale plaanitud kellaaega. Šventojis pidi olema veel miski skulptuur kuskil Ahvisilla lähedal, teekond tähistatud polnud. Peale mõningast otsimist sai helistatud ning siis selgus et paar kilomeetrit peab lausa tagasi sõitma. Kaluritütred leidusidki liivaluidete otsast, geopeituse aare jäi aga leidmata.

 Poes sai ka käidud sest päeva ülesanne oli söödav korvpall ning meil oli küpsisetordi jaoks küpsiseid ja hapukoort vaja. Alar oli soovitanud tagasiteel vältida diagonaalselt läbi metsa tulevat teed sest seal käivat metsavedu aga otsustaime Taaviga siiski proovida ja väga mõnus tee oli. Tõesti ühes kohas seisid rekkad teepeal ja laadisid palke, kuid neist sai metsakaudu rattad mööda lükata. Pääsesime oma 3,5km lühema trassiga kui teised ning samapalju jäi ära ka treppis kruusateed kihutavate Leedu autode vahel. Leedukad on ikka tõelised idioodid, mis puudutab liiklusviisakust ratturite vastu. Ja kui oligi mõni auto kes võttis hoo maha siis teised lihtsalt tuimalt kihutasid sellest mööda hoolimata ratturitest kes kivirahe kaela said. Isegi prillidest polnud kasu, silmad olid liiva täis peale selliseid kangelasi. Pape kalajaamas sai suitsukala, ilmselt oli see latikas. Kahjuks üsna kuiv ja soolane, olen sel aastal saanud kordades paremaid kalu Peipsiäärsetest müügikohtadest. Heitsime pilgu ka majakale, olin ka seal varem käinud ning pikemaltki ringi kolanud. 

Meeskonnamängudest oli esimene vist minigolf. Kuna Taavi oli kunagi tõsine golfimängija, siis sai see talle usaldatud kuid ega tal kõige paremini ei läinud, õnneks ühe punkti ikka saime, osad said ka 2 punkti. Tegime ära ka päeval toimuma pidanud lippude mängu, saime 13 kaarti lippudega ning 12 vaatamisväärsustega ning need tuli paari panna. Kahjuks oli meeskonnamaja fuajees vähe ruumi põrandal ja läks kitsaks neid paigutades, siiski ei takistanud see meil kõiki õieti panemast ning nagu pärast selgus, ka 2. kohta saamast. Eriti valus oligi see 1 sekundiga kaotus Käsna Kalledele, kes seekord küll hoopis Siniste Kerade varjunime all esinesid. Ma ei hakka siinkohal kirjutama oma arvamust nende nimevahetusest aga asjassepuutuvad kodanikud saavad kindlasti aru, et see on seotud eelmisel aastal peale meie võitu Mõnurite poolt öelduga. Mõnurid kahjuks sel aastal mängudes ei osalenud sest peamõnur oli puudu. Veel üks huvitav mäng oli muusika numbrite mäng, 23 küsimust laulude kohta. Näiteks mis number mambo või mitu aastat ikka Alice elas next door? 5 küsimust jäi meil esialgu vastamata, keegi ei teadnud, sai pandud suvalised numbrid. Hiljem saime teada, et 4 valet oli olnud, seega üks suvalistest numbritest oli ka õigeks osutunud. Jälle meie võit! Pirje, Johan ja Raimo tegid vahepeal meie korvpalli valmis, rosinatest õmblused kah. Nüüd sai see pall lauale teiste kõrvale.

 2 tiimi olid palli maisikepikestest teinud ning ühel tiimil oli kompositsioon Sabonise poja ketsidega teemal „Kes kakas minu ketsi sisse?“ Ketsides oli jäätis :-) Kõik tiimid said pallide eest 10 punkti kuigi tase oli erinev. Näiteks Taurase õllepurkide ümber keritud vorst ei meenutanud palli kuidagi. Ühel tiimil oli kõrvitsalaadne pall, tegelikult ka minu esimene idee oli arbuus palliks kujundada. 

Alar ja Lauri etendasid dialoogi Kapteni ja Miki teemadel mis kahjuks veidi segaseks jäi, ilmselt oli see järg millelegi varasemale mis minul lihtsalt nägemata oli.

 Kui meeskonnamängu tulemus kokku löödi oli selge et võitsid Sinised Käsnad, ehk siis nüüd Kerad. Peale üht viimast ja eelviimast kohta polnud meil enam lootustki olnud. Keradel oli aga hästi läinud kõigis mängudes ning tulemus oli seda väärt. Isegi üllatav oli meie 2. koht, õnneks oli 2 võitu ja 1 teine koht ikka niipalju punkte andnud, et saime etteotsa. 

Meile siis auhindadeks väiksed sinised termokotid, päris asjalikud võrreldes enamuse eelmine aasta saadud nänniga.

Päeva läbisõit 90km, ehk 16km rohkem eelinfost. Kolmanda päeva PILDID