Kuidas elad, Muhumaa? kokkuvõte

Kokku väntasime 200km seekord.

Kõik PILDID on siin

TEEKOND GeoApes

19.05 Kuidas elad, Muhumaa? pühapäev

 Pühapäevane hommik algas vaatamisväärsuste poolest Saarema sõjavara muuseumiga. Aga enne seda tuli laagripaigas välja kannatada peldiku järjekord. Valida oli 2 variandi vahel: 5 peldikut ja 25m eemal 10 peldikut, järjekorrad olid samapikad. Selles 10 peldikuga järjekorras kulus 15 minutit. Viisteist pikka minutit vilistamise saatel, nimelt oli ühele tatikale kätte antud vile ja nii ta sõitis seal seisvate inimeste juures edasitagsi ja kogu aeg vilistas. Selle aja jooksul tahtsid isegi kõige tagasihoidlikumad tüdrukudki juba seda vilistajat maha lüüa. Lapsevanemate ignorantsus teiste inimeste närvide suhtes on vist selle asja nimi. Selle vile kannatamine oli hullem kui häda millepärast seal järjekorras üldse sai oldud..

 Muuseum aga andis isegi muuseumi mõõdu välja, asus küll vanas laudas kuid asi arenes ja väljapanekutega oli vaeva nähtud.

 2 tüsedat sõpra

Orissaare laululaval aga käis debatt Muhu silla teemadel. Olude sunnil oli ainuke vastane Gräzin, teised olid poolt. Kui maha sai istutud, siis selgus, et olin sattunud vastaste leeri, lahkusin sealt kohe erapooletute hulka. Ma ei oskagi seisukohta võtta, käin saartel harva, vahest 5a jääb vahet, healjuhul saab korra aastas ikka käidud. Praamisõidul on omad romantilised jooned aga ka sillal on eeliseid. Panen end mõttes olukorda kus raha oleks palju rohkem ja tahaks omale sealkandis miskit kinnisvara soetada. Sõidan 3h sadamasse jõudmiseks ja siis pean olenevalt aastaajast arvestama ka praamide graafikuga või tuulega mis sõita ei lase või vee madalaks on puhunud. Selline ebakindlus kustutab nagu illusioonid. 

 Nüüd sai ka suure poe kõrval ära nähtud tammega staadion, mis Suveseiklusel jäi avastamata.

 Sellega sai Saaremaa osa läbi ja üle tammi tagasi Muhumaale.

 Muhu linnamäel sai kuulda Küllo Arjaka kokkuvõtet Sakslastele ja ristiusule alistumisest.

 Üllatavalt palju oli seekord näha elektrirattaid, ka see osutus lähemal vaatlusel esiveoliseks "elektrirolleriks"

 Kohe linnamäe lähedal oli Ivo Linna kodutalu ning ta andis meile ka kontserdi

 Mõne loo puhul leidus ka tantsijaid :-)

 Hellamaa laululaval toimus ametlik lõpetamine. Löödi uus rattarüütel - Siim Saks. Ning kuulutati välja järgmise aasta sihtkoht, milleks on Narva. Kuidagi vägisi kipub viimastel aastatel olema, et enne käin uues piirkonnas Suveseiklusega ja alles siis rattaretkega, kuigi vastupidi oleks asi palju kasulikum.

 Kuigi ametlik osa oli läbi, oli osa trassi veel sõita ja siina ka üks tüüpiline pilt külateest.

 Võiküla jures on tagurpidi L tähe kujuline munakivitee, rajatud I ilmasõja ajal kahuripatarei jaoks. Õnnesk sai seal sõita teeservas, sest kivide peal raputas koledasti ja tee oli ikka üle 3km pikk kah. Praamiaja tõttu polnud me lõpukontserti pikalt kuulama jäänud ja seepärast jõudsime Võikülla varakult. Seal pidi olema kohajutt kuid sääseparves seda oodata ei suutnud.

 Sisuliselt selle kiviteega saigi retk lõpu. Sadamas muidugi sai tehtud palava ilma tõttu ka mõned jäätisekokteilid, need olid oma teatud headuses, soovitan.

18.05 Kuidas elad, Muhumaa? laupäev

Hommikune puder oli pigem kört aga kuna seegi iidne siinkandi toit, siis ehk oli see ka taotluslik. Kui ära seistud sai ka pikk ja üliaeglane peldikujärjekord, siis saime teele asuda, ees ootas pea 100km. Vahtna uisusadam tundus korralik ujumiskoht olema, seekord jäi proovimata. Nautse jaanalinnufarmi sisse ei läinud, taheti 2 raha lausa, kuid polnud kindel kas selle est ma midagi asjalikku näeb.

 Enne väinatammile jõudmist jäid teele Eemu tuulik ning Presidendi allee. Tammil rääkis selle ajaloost Heiki Hanso, osaliselt oli sellest juba kuuldud ka eelmise õhtu Rohelise telgi üritusel. Tammil seistes aga tuli välja kannatada metsik sääseparv.

 Kohe peale tammi ületamist tuli teeääres uus peatus - Õ tähe läänepiiri tähistamine. Kahjuks näitas mõned päevad hiljem Maanteeamet oma ajuvabadust ja igasuguse loogilise mõtlemisvõime puudumist ning lasi need märgid maha võtta :-(

 Eriti efektne oli just Õ piiri alguse märk koos Põripõllu kohanimega.

 Nüüd tuli pikk ja veidi tüütugi ülesõit Kübassaare poolsaare tippu kus kahjuks isegi tuletorni ei saanud. Küll toimus seal Jaan Sööti kontsert.

 Omal ajal olid tarkpead mõned Saaremaa lahed tammiga sulgenud, kalakasvatuse jaoks. Eriti naljaks oli selle juures kalade kättesaamise meetod sellest Undu lahest, laht pumbati tühjaks ja kalad korjati kokku lahepõhja kaevatud kraavidest. Uue majandusliku korra ajal selline ebaratsionaalne tegevus muidugi katkes. Näha sai kalakasvatuse varemeid ning kuulata kohajuttu mehe poolt kes seal kunagi töötas.

 Lõunapaus oli Neemi külas, minu ostetud BBQ liha oli aga täielik pettumus - kuiv ja kõva, ilmselt oma ohvrit juba kaua panniserval oodanud :-( Samas lähedal oli ka Mihkel Ranna dendraarium, ühe külamehe istutatud paarsada erinevat puud. Seda pea 100a tagasi. See koht oli juba suveseiklusest mulle tuttav.

 Samuti oli nähtud Blesta altar.

 Kui päeva esimese poole olime olnud graafikust ees, siis olenemata korralikust tempost, jõudsime Pöide maalinna juurde tund peale Küllo Arjaka viimast kohajuttu. Tempo oli meil aga nii kõva, et vahepeal ei teinud ka pikemat peatust Asva viikingite külas, kus tegelikult oleks ehk päris huvitav ronida olnud.

 Teele jäi väikse Saikla kauplus mis kirjade järgi oleks pidanud pea 4h varem juba suletud olema kuid ikka teenindas kõik soovijad ära. Väga tore, oleme roheliste retkedel kohanud ka poode kus täpselt vastupidine suhtumine, näiteks Märjamaa retkel kus palaval 100km päeval rahvas poest välja peksti kuigi kõigil oli joogivaru ammu otsas. Poeskäijatel aga hoidis Saiklas silma peal kohalik noor hiirekuningas kes erinevate arvamiste kohaselt võis olla ka Vene spioon või droon.

 Enne laagripaika jõudmist jäi aga teeäärde Liigalaskma laululava kus kohalikud olid improviseerinud retkelistele joogipunkti retromuusikaga. Saadaval oli mitu eri morssi ning neid võis toetada annetuskarbi kaudu, mitte nagu mõnel varasemal retkel kus isegi õunamahla plasttopsiku eest 2€ küsiti. Väga positiivne kohalike poolt ning sai ka tasutud.

Laagripaik oli Maasi ordulinnuse juures. Jälle oli väga kitsas koht, isegi telgi otsi ei saanud seekord pingutada. Linnuse keldris sai vaadatud Karl Jakob Toplaane linnupilte ning sellele järgnes juba vabas õhus Eurovisiooni vaatamine. Alternatiiviks oli mingi ansambli Onud kontsert. Pärlipüüdjad aga kuulasid oma lugu edasi ning kui öörahu alguseks oli see neil kästud kinni panna, siis hakkasid  oma suhteid arutama. Kuulda oli, et üks pärlipüüdja on ikka nii jobu, et see teine - kommenteerija, isegi ei viitsi talle peksa anda. Kahjuks kasutas kommenteerija kõva häält ja see "jobu" paikapanek kestis veel pikalt peale öörahu kehtimahakkamist. Eks järgmine kord tuleb hankida krunt pärlipüüdjatest võimalikult kaugele.

 UFOnautide võitlus Maasilinnas

17.05 Kuidas elad, Muhumaa? Reede

Teel rattaretkele täitus autol ümmargune läbisõit.

 Muhusse jõudsime laevaga nimega "Tõll". Reedene päev kulges mööda Muhumaa põhjaosa ja päris palju oli väiksemaid teid. Üllatav oli kohata paekillustikuga "remonditud" metsateid, see killustik koosnes pea 20cm läbimõõduga kamakatest. Ei tea kas selliste kivide mahaloopimise idee oli pärit samadelt idiootidelt kes sellega Ida-Virumaal on tegelenud, sealgi on osad teed jalgrattaga läbimatuks muudetud. Mitmes kohas tuli rattalt üldse maha tulla ja käekõrval lükata, kuid enamasti oli päris teeservas siiski võimalik kulgeda. Legendaarsed "Pärlipüüdjad" olid end seekord naftašeikideks riietanud ning neid oli ka rohkem kui ainult see leierkastiga tandem.

 Peale Muhu muusikatalus toimunud Villu Veski Jazztrio kontserti oli järgmine peatus Tihuse hobuturismitalus. Obeseid oli seal tõesti palju, kõik lasipuu äärde rivistatud, kahjuks ei pakutud sõiduvõimalust, vähemalt retkelistele mitte.

 Edasi tuli metsateedest ja radadest moodustunud 7 tee rist kus kohajuttu räägiti, maagiaga seotud oli see. Jüri Jaani talustuudios võttis meid vastu kirju kass ning erinev keraamika.

 Teekond muhu veinitallu viis läbi kadakate vahelt ning üllatavalt palju oli sealkandis levinud loomatõkkeväravaid, ei pidanud enda järelt miskit sulgema, vaid loomad lihtsalt ei pääse üle sellise torutõkke.

 Aegajalt kulges tee ka päris kaldaääres ning mõned käisid ka vees sulistamas.

 Veinitalus kuulsime kohajuttu, ehk siis talu nime päritolust ning kes viitsis järjekorras seista ning raha raisata, sai ka veini ning kala maitsta.

 Peale lõunapausi Üügu pangal tuli pikem sõit kuni jõudsime kohta kust osa rahvast oli läinud traktoritega Kõinastu laiule. Kuna see traktorireisijaks registreerimine oli juba maha magatud, siis üritasime rattaga minna. Algus oli paljutõotav, pehme ja märg liiv küll vajus kuid kandis siiski ratast ning aeglaselt sai ikka liikuda. Osa inimesi oli selle teekonna ette võtnud jalgsi, isegi paljajalu. Kui läbitud oli umbes 1,5km, siis tuli vastu vesi ning selleks hetkeks oli ka jõuvaru vähenenud, väntamine muutus väga raskeks. Mitte ühtegi rattajälge me peale endaomade ei näinud, ometi oli kauguses näha laiul rattaga sõitjaid ning pärast laagriski kuulsime sellest, et ikka laiule oli jõutud. Kahjuks ei saanud teada kustkaudu sõideti, ehk oli mingi muu trajektoor paremini läbitav olnud.

Enne õhtusse laagripaika jõudmist läbisime ka filmi "Siin me oleme" võttepaiga, isegi sapikas oli eal eksponeeritud. Laagriplats oli surutud kadakate vahele ja ruumi oli väga vähe, telkide vahe ca 10cm, auto juurde telki panna aga ei saanudki.
Reedene teekond ca 60km.

15.05 Sangaste lossi päevak

Sangaste lossi juures oli päevak teist korda, eelmine kord oli lühikeste radadega, seekord sai juba pikemalt joostud. Kahjuks oli kaart ikka 10 000 mõõtkavas ning loetavus väga halb.
TULEMUSED  TEEKOND 

12.05 Tartu maastikumaraton 10km

Järjekordne külm hommik, kuid siiski lubas soojemat, kuni 15C ilma päevapeale. Stardiks oli 11C ning läksin lühikeste riietega aga panin siiski äravõetavad pikad varrukad sest siiani oli mul pigem külm olnud. Stardieelne "hommiku"võimlemine aga andis sooja ja kui juba jooksma sai, hakkas päris soe. Olin enne starti sisse võtnud ühe geeli ning esimeses TP-s juua ei võtnud, polnud vajadust. Teises haarasin veetopsi kuid juua suutsin ainult paar lonksu, ei tahtnud tempot alandada ning jooksupealt juues läks vett nii ninna kui kurku. Vahepeal oli ka päike välja tulnud ning enesetunne läks aina palavamaks. Viimased 4km sai juba kõrvaklappidest muusikat kuulatud, see aitab rütmi hoida. Ilmselt oli see tempo ja rütm olnud piisavalt head, sest lõpuspurdiks enam jõudu polnud. Sellegipoolest oli tulemus väga hea, aeg 54:58 oli selle raja rekord, koht 326 ka muidugi.

TEEKOND  TULEMUSED  PILT 

08.05 Arula päevak Kuutsemäel

TEEKOND  TULEMUSED 

03.05 Pühajärve Tartu päevak

Juba teine Tartu päevak siinkandis ja seekord lausa reedel, seega ei saanud jätta minemata. Päeva muutuse põhjus võis olla nii samal ajal toimunud koolinoorte MM orienteerumises Otepääl kui Ilves 3. Ilmselt enamus rahvast tegi Ilves 3-me, seega päevaku osalisi oli vähem. Kuna oli sprindirada, siis oli ka R1 piisavalt lühike minujaoks, tegelikult ehk isegi liiga lühike ja lihtne, ehk isegi igav. Igavus aga viib mõtted mujale ja nii tulevad fataalsed vead, nagu 50 punkti minnes kui ma ilma mõtlemata valet tänavatpidi jooksin.

TEEKOND  TULEMUSED  Teekondade JOONISTAMINE  

29.04 Tudengipäevade autoorienteerumine

Seiklusministeerium korraldas juba üsna mitmendat korda Tartus tudengipäevade autoorienteerumist ning seekord läksin sinna koos Siimu ja Lilliga. Autoks oli Siimu Passat mis Retro klassi ei mahtunud, 99a jäi 3 aasta võrra liiga uueks.

 Töökorraldus oli nii, et Siim sõitis, Lilli jooksis ning mina lugesin kaarti.

 Start oli Maaülikooli võimla juurest, ning Joonas üllatas 2 kaardiga millest üks oli peaaegu pimekaart. Siniselt taustalt oli näha jäetud ainult punktide vahetu ümbrus ja triip mõne teise punktini.

Nüüd maksis kätte see, et ühtegi linna paberkaarti kaasas polnud, oli plaanis võtta aga ununes. Õnneks oli ka pimekaardil tuvastatav Tartut pooleks jagav raudtee ning selle võtsingi aluseks, kõigepealt raudteest läänes olevad punktid, siis idapoole. Kuna üldpilt polnud alati selge, siis tuli sisse mitmeid vigu kus tuli tagasi sõita mõne punkti pärast. Rohkem probleem tekkis punktiga 7 mille asukoht oli kuskil tööstusterritooriumi taganurgas. Ainuke kaartidel olev tee sinna oli tõkestatud keelumärgiga, leidsime ka alternatiivi kuid seal oli viimase värava ees üks bemm mida parasjagu pesti. Läksime ikka keelumärgi alt ja näha oli, et seda tegid ka teised. Selle punkti loogika jäigi segaseks, kas oligi mõeldud keelumärki eirata või oleks pool kilti jooksma pidanud? Lõunapoolne kaart oli juba tavapärane ning seal probleeme polnud.

 Vahepeal oli saabunud pimedus ning pimekaardi idapoolne osa oli sellevõrra keerukam, eriti kui tänavadi ei tunne. Ühesuunalised tänavad tekitasid segadus, näiteks punkt 15 juures, nimelt oli ühesuunalisus küll kaardil märgitud kuid nii peenelt ja hallilt, et pimedas pealambiga rappuvas autos polnud see tuvastatav. Finišisse suundudes oli EPA tornühika juures foor juba vilkuval režiimil ning meil oleks otseliikujana pidanud seal eesõigus olema, ometi tuli vasakult üks auto ja selle järel sireeniga Politseibuss otse meie ette. Politsei keeras sellele autole diagonaalis ette ning kordnikud jooksid auto ust lahti kiskuma. Kui me juba mööda saime vastassuuna kaudu, oli näha, et juht tõmmati autost välja asfaldile, ilmselt oli purjus.
Finišis selgus, et olime saavutanud vabaklassis 3. koha ning saime auhinnaks klaasist "karika" ning karbi komme.

Võib kordaläinuks lugeda seega :-)

Ühel teisel ekipaažil läks aga kehvemini, nemad said löögi hooletu juhi poolt lahti jäetud veoki tagauksega ning peavad ilmselt oma Saabi maha kandma :-(

TULEMUSED  TRÄKID  Metskasside TEEKOND  

24.04 Purtsi päevak

Valgamaa päevakutest esimene toimus kaugel Purtsi-Rebaste kaardil. Peale tööd jõudsin sinna nii hilja, et pikka rada enam ette võtta ei kannatanud. Lühemagagi oli probleeme kui silmaga nähtav kuidagi kaardiga klappida ei tahtnud.

TEEKOND  TULEMUSED 

20.04 Võhandu maraton

Siim ja Lilli olid juba 2 korda edukalt selle katsumuse läbinud kanuuga, seekord otsustasid nad astuda sammu edasi ning ostsid juba sügisel süsta. WK 640 Sport, selle sama mudeliga tegid Eesti mehed mehetegusid ka eelmise aasta Yukoni maratonil.

 Igatahes ostmine jäi nii sügisesse, et proovida nad seda enam ei jõudnudki, talv tuli peale. Kevadel aga mindi juba proovima ja minu üllatuseks ei kuulnudki ma ümberminekutest. Ega Võhandu osaski mul väga suuri ootusi seekord polnud, süst on ikka keerukam veesõiduk ja oht sisse käia suurem, eriti võistlusolukorras ja kärestikes. Varasemate aastate videod isegi esiotsa kahestest süstadest olid just mitte paljutõotavad. Kuna seekord läksid jõele ka Johan, Monika ning Margus üheste süstadega ning neidki oli plaanis toetada, siis jäi mul vähem aega pildistada ning kuna Mirjam ei tulnud, siis filmimine jäi üldse ära.

Reede õhtul viisin Siimu ja Lilli Võrru ööbimiskohta ning ise tulin koju, paat oli juba varem starti viidud. Hommikul umbes 6.00 ajal startisime Tiiuga Võru suunas ning kõigepealt tuli Petseri tänavalt korjata peale Johani kamba pakid. See õnnestus ja edasi suundusime koos Johani tädiga juba randa starti vaatama. Stardikorraldus oli seekord erinev varasematest, süstad ja kanuud läksid vette plääžilt ning startisid vastupäeva ringile järvel. Kell polnud veel 7 aga juba oli paatide mass vajunud pea järve keskele, esimesed tundusid vägisi valestarti tegevat. Lõpuks ei jäänud ka kommentaatoril muud üle kui nentida, et sõit juba käib ja oleks aeg see stardipauk ka tagantjärgi ära teha.
Räftid ja muu selline kraam alustas Roosisaare silla alt ning sinna suundusime ka meie, et näha omasid jõele minemas. Kõige esimene kahene süst jättis kustumatu mulje, kiirus mida arendati oli ikka metsik, järgnev punt oli juba aeglasem.

 Kui Siim ja Lilli järveringi lõpetasid, polnud Johanit veel näha. Tegelikult me ei teadnud mis värvi paatidega nad on, seega oli sellest tuhandelisest massist ka raske otsida. Kui Johan lõpuks nähtavale ilmus, ei liikunud ta üldse nii kiiresti kui oleks oodanud ja pealegi vaatas pidevalt taha.

Kui ta ka enne silda ringi keeras, siis saime aru, et nad on üksteist ära kaotanud ja ilmselt pole midagi uuesti kokkusaamise osas kokku lepitud.

 Kui eriti enam kedagi tagant tulemas polnud, läks ka Johan teele, ajakadu oli päris suur.
Nüüd polnud meil enam mõtet Gaasikontori juurde ehk Liitva sillale minna, Rellod olid juba sealt möödas, ning ka Kirumpääle polnud lootust neid nägema jõuda. Roosisaare sillalt tagasi auto juurde oli ju umbes kilomeeter ning linnast välja sõitmine võttis ka aega. Lootsin siiski Kirumpääl Johani seltskonda näha ja suundusime sinna. Telefonist asukohti vaadates selgus aga, et Johan oli Gaasikontori juures seisma jäänud. Helistasin talle ja ütlesin, et ajavõtu järgi on Monika ja Margus temast 6 minutit varem sealse kontrollpunkti läbinud, täpseid asukohti aga ma ei teadnud, sest neil GPSi polnud. Nüüd polnud ka Johanit enam lootust Kirumpääl oodata ning tuli vahele jätta ka tavapärane vaatekoht Villa külas. Kääpa sillal oli aga alanud juba tipptund, seega parkimine jäi mitmesaja meetri kaugusele. Tegelikult oli teeääres autode rivi juba vähemalt kilomeetrine aga kohalike olude tundmine aitas kaasa ning parkisin ühe tootmishoone ette peateelt kõrval, sealt veidi edasi oli muide eelmise suveseikluse laagriplats. Kääpal oli lõpuks aega ka teisi võistlejaid vaadata ja pildistada, kahjuks magasin maha selle kuidas üks süst keset jõge ümber käis ja nagu tulemustest näha, siis see tüdruk katkestas.

Tegelikult oli neid ümberkäijaid juba järvelgi, üks poiss näiteks pahvis rannas suitsu läbimärjana ning kellegi küsimusele, et kas läheb tagasi vee peale, vastas, et muidugi. Kas tõesti lootis end suitsuga kuivatada? Rellod aga liikusid heas tempos ning järgmine vaatekoht Listaku sillal. Listaku ja Paidra vahel otsustasin vahele jätta ühe hea vaatekoha kus oleks autoga otse jõeäärde saanud sest juba eelmine aasta oli ajaga kitsaks läinud Paidras parkimisel. Nimelt tuleb Paidras sõita üle silla ning siis teiselpool teeääres leida parkimiskoht, varasemalt on see õnnestunud pea kilomeetri kaugusel. Seekord sime parkida põlluteele 500m kaugusele jõest. Siis selgus, et ka päris jõeääres kõrrepõllul oli parkla avatud kuid selle silt oli pandud nii, et autode kolonnis üle silla tulles oleks pidanud premale vaatama selle nägemiseks. parkivad autod ilmusid nähtavale aga siis kui olime teeotsast juba möödas. Seekord oli veetase madal ning maabumist võimaldav kaldaosa väga kitsas, ülejäänu oli kõrkjates. Rellode süsta saime ilusti kaldale aga kohe oli tunda, et pikka süsta on palju raskem kaldale tõmmata kui lühemat ja palju raskemat kanuud.

Õnneks oli siin kallas lauge kuid järgmisteks järsemateks kohtadeks pidin midagi välja mõtlema. Johan tundus umbes 45min tagapool olema kuid lootsin ka nemad ikka ära oodata, arvestuse järgi pidi mul siis jääma 20min aega Leevile jõudmiseks. Johani saabumise ajaks oli alanud päris tipptund ning maabuvad paadid ummistasid kalda täielikult. Tekkis ka päris ummik kui üks kahene süst end risti keeras ning kõrkjate vahel enam liikuma ei saanud, blokeerides nii kogu maabumise teekonna. Mõned paadid asusid läbi kõrkjate alternatiivseid radu looma kuid see ei lahendanud olukorda. Lõpuks leidus üks kamikadze kes valges riietuses rinnuni porisesse vett tormas ning selle risti olnud süsta sirgeks tõstis, tegelikult lausa viskas süsta nina järjest üle kahe teise paadi tagaosast. Tüdruk süsta esiistmel kiljus aga püsti nad igatahes jäid ning ummik oli likvideeritud. Hetke pärast saabus ka Johan ning olles tema kaldale tõmmanud, nägime ja Monikat ja Margust kes hetk varem olid selles massis märkamata jäänud. Tassisime kanuud veeskamiskohta ning jooksin auto poole, et kiiresti Leevile jõuda. Kuna varasemalt on Paidras üle silla tagasi maanteel jõudmine olnud komplitseeritud, siis otsustasin minna läänekaldalt väiksemaid teid pidi. See pidi hoidma ka Leevi pool aega kokku kuna sealgi on sillal suured ummikud, eriti kuna seal tassitakse paate üle tee. GPS pani lühema marsruudi paika ning keerasin selle järgi väiksemale teele.

Tee aga muutus aina väiksemaks, ning varsti jäi järgi ainult metsarada kus auto vaevalt sõitma mahtus, GPS oli jätkuvalt kindel endas.

  Regio atlas kinnitas, et seal tee on ja õigesse kohta peaks ikka välja jõudma ka, siiski polnud see tee see mida algselt mõelnud olin ja mis oli ka maratoni kaardile märgitud. Olles sõitnud 2km, kadusid igasugu märgid mingistki teesarnasest rajatisest, ümberringi kasvas käsivarrejämedune võsa ning hea, et ringigi sai seal pöörata.

GPS muide võitis, et 300m pärast pööra paremale ja nii lähedal õige tee ka tegelikult oli. Nüüd tuli kogu see offroad tagasi sõita, kaasa arvatud oja ületus kus juba minnes rattad ringi käisid. Loopisin ojasse mõned oksad ja roikad, et ratastel mingigi pidepunkt oleks ning läksin riski peale välja, hoogu ei saanud aga palju võtta sest nii oleks vastu oja kallast võinud esiosa puruks sõita. Lülitasin veojõukontrolli ASR välja ning lendava pori saatel läbisin mülka edukalt, nüüd tuli ainult gaasi anda, et Leevile jõuda.

 Pingelises olukorras hakkas nüüd GPS pahandama ja ka telefoniga ei suutnud ma opereerida, et Rellode asukohta tuvastada. Kui telefon lõpuks kontrollile allus, sai selgeks, et nad juba maabunud ja ilmselt toidutelgi juures. Õnneks polnud nad päris ilma abita jäänud sest Piret ja Ly olid sattunud just õigel ajal õiges kohas olema. Siim arvas nüüd, et järgmise suurema silla juures, ehk Vinsol võiks veidi nende tagavara täiendada. Sinna jõuavad nad umbes 2 tunni pärast, peale kõige kärestikulisema osa läbimist. Täpselt tund peale Rellosid saabus ka Johani punt. Nemadki tegid söögipausi ja jätkasid teekonda. Johan oli juba Paidras kurtnud oma läbiolekut ning Monikagi mainis suurt hulka valutavaid koht kuid sellest hoolimata ei andnud nemadki alla.
Vinsol olin valmis Rellod kaldaääres vastu võtma Snickersitega aga selgus, et neil selline hoog sees ja isu polegi veel. Sama kordus ka Pindi ja Võuküla sillal.
Leevakul on maabumine juba komplitseeritum, kanuuga võib tulla üsna julgelt kivisesse kaldasse aga süstaga enam mitte. Õnneks on kõrval betoonist äär ja seal saab süsta küljega kaldasse tõmmata ning kui reisijad on süstast välja roninud tuleb süst üle selle betooni tõsta. See on tehtav aga mitte liiga kerge. Vastaskaldal on esmapilgul palju sõbralikum madal betoonäär kuid sealt teepeale saamiseks tuleb ronida läbi kahekordse metallist teepiirde. Leevil oli hernesupp, siina aga talupoja supp.

 Nüüd said täiendust ka toidu ning joogivarud. Kust Lilli oma energia võtnud on, jäi küsimuseks, sest kui Leevi toidupaus välja jätta, siis oli ta 9h jooksul joonud ehk vaevalt pool liitrit jõujooki. Andsin korralduse rohkem juua :-) Täpselt poolteist tundi hiljem saabusid ka 3 ühest süsta. Tegelikult lootsin peale Rellode edasi saatmist tagasi sõita Võukülla neid pildistama kuid jäin täpselt niipalju hiljaks, et sillale jõudes nägin nende selgasid. Nüüd kurtis Monika jätkuvalt valutavate kohtade üle aga alla ei andnud ikka.

 Läksid kõik 3 edasi. Nüüd oli mul jälle väga kiire, oli ju Johani Leevakule jõudmise ja Rellode Räpinasse jõudmise vahe 40min. Õnneks oli seal vahel aga asfalttee ja jõudsime Räpinasse vahetult enne Rellode nähtavaleilmumist jõekäänaku tagant. Pikemat peatust ei tehtud ning sõit jätkus. Nüüd sai veel vaatama mindud Mädajõe suudmesse lauda juurde ning järgneski finiš Võõpsus. Seekord õnnestus parkimiskoht saada üsna finišitelgi lähedal, suurem mass oli ju veel jõepeal.

 12h 36min oli Rellode uus rekord, pea pool tundi parem kui eelmine kord kanuuga. Tegelikult kui veetase oleks olnud võrreldav eelmise aastaga, siis ehk oleks tulemus veel parem olnud. Mina olin tegelikult isegi selle üle imestunud et nad ilma ümber käimata üldse kohale jõudsid, ka siiski kartsin, et nii hästi neil ei lähe, arvestades kui vähe nad süstaga trenni teha jõudsid. 242 üldkoht oli samuti rekord, kuid areneda on oma klassis veel küllalt, segakanuude 6. koht vahetus segasüstade 21. koha vastu.

VIDEODIPLOM

Täpselt 2h hiljem, juba pimedas, laekusid kolmekesi kõrvuti ka Johan, Monika ja Margus.

Johani VIDEODIPLOM

 Selleks hetkeks olin mina ilmselt sama väsinud kui nemadki, sest öösel jõudsin ainult 4h magada. Kuna oma GPS kella olin Siimule laenanud, siis panin telefoni samme lugema ning see pakkus välja, et läbisin sel päeval ca 12km 16000 sammuga. Varasematel kordadel on see kindlasti suuremgi olnud. Huvitav oli aga see, et Siimu käelpeal olles luges kell 18000 sammu, ilmselt aerutamisliigutustelt kuna oli jooksurežiimis. Plaanisin algul panna kella aerutamisrežiimi aga seal puudus võimalus keskmist kiirust näha ja seetõttu sai jooksurežiim jäetud.

Järgmise päeval sai valges süst üle vaadatud ja Kassi veskil Siimu istmealust tabanud kivi oli suutnud tekitada väikse augu pealmisse vaigukihti ning istme esiosa oli põhjaküljest liimist lahti tulnud. Kriime leidus teisigi aga need on kõik parandatavad, vähemalt Siim nii loodab :-)

PILDID  TEEKOND GeoApes  Sportrec GPS  TULEMUSED