4.3.19

02.03 Haanja maraton

Uskumatu aga viimati käisin Haanja maratonil 2013. Samas on vahepeal Haanja 3 korda ära jäänud ja ainult 2 korda toimunud, ehk siis ma pole väga paljust ilma jäänud. Seekordne oli 12. kord minujaoks, rohkem olen sõitnud ainult Tartu maratoni. Varasemate kordadega võrreldes oli seekord rada muudetud, eriti algusosas ning ka pikkust oli 2km rohkem. Järgmisel kaardil on seekordne rada pandud 2013a kaardile, et näeks mis erinevused olid. Tundub, et lisaks pikkusele oli ka raskust ehk tõuse juurde tulnud ning lõpuajas see ka kajastus.
Enne Võrut olid põllud peaaegu paljad, Haanjas aga lumepuudust polnud. Parkida sai õnneks teiselpool teed olevasse parklasse, mitte kaugele maanteeäärde nagu varem kui osalejaid tuhande ringis oli. Öösel oli ca -15 ning temperatuur tõusis pidevalt, finiši ajaks lubati ca 0. Enne starti oli väga külm, eriti tuulega, seega tuli mõelda kui paksult end ikka riidesse panna, et külm ei hakkaks aga samas pärast liiga palav ei oleks. Kuna viimastel päevadel oli värsket lund sadanud ja ka öösel 6cm seda juurde tulnud, siis kliistri võis unustada, pidama tuli saada tahke määrdega. Olin alla pannud 2 kihti Swix VR45 ja sellele otsa veel üks kiht Toko x-cold -6C, libisemise eest hoolitses Swix LF7. Külma tuule tõttu ei tahtnud liiga vara õue minna ja kui lõpuks läksin, jäin peldikujärjekorras pikaks ajaks ummikusse. Starti jõudsin 5min enne pauku. Kohe esimesel tõusul sain teada, et peab väga hästi, libisemisega olid kehvemad lood. Viga polnud mitte libisemismäärdes vaid probleemiks minu liiga pehmed suusad mis pehmel värskel lumel liiga läbi vajuvad. Kuna startisin vasakust äärest, siis üritasin kiiresti paremale saada, et vasakud rajad kiirematele vabastada. Rajavahetusel kordus juba eelmistest selle aasta klassikamaratonidest tuttav käsipiduri efekt, no ei saa rajast välja astuda, kisub kohe kinni. Suutsin tekitada mitu ohtlikku olukorda ja üks sõitis isegi mulle selga, kuid jäime kõik püsti ja isegi sõimata ei saanud. Laskumised olid juba jäiseks sahatud kuid see jää polnud sile ja kandiga sahka pidurdades sai olukorra kontrolliall hoida. Jäiste kohtade kõrval olevad lumevallid toetasid kaasa ja kui ikka kiiruse normaalsuse piires hoidsid, siis said ilusti õigesse suunda kurvides. Kukkumisi muidugi oli ka kuid mina pääsesin puhtalt seekord. Kuna tavapäraselt sõidan ikka uisku, siis pikemad klassikasuusad ning madalad saapad on ikka väga kohmakas kombinatsioon minujaoks. Ilmselt oleks võinud viimane pidamise kiht olla olemata, ehk siis oleks libisemine veidi parem olnud, laskumistel polnud see eriti oluline, tuli enamasti pidurada aga siledal maal paaristõugetega sõites andis tunda, et vabajooks pole selline nagu sooviks. Väga mõnusad olid lauged tõusulõigud kus hea pidamise tõttu sain korralikku klassikasammu sõita, teistel ikka lipsas tagasi. Lund oli kogu raja ulatuses nii palju, et traditsioonilised kuusemetsa alused kohad kus Haanjas enamasti ikka juurikad jääseest väljas on olnud, olid seekord ilusa lume all. Ilmselt üks parimaid lumeolusid üldse ja raja kvaliteet samuti, ainuke etteheide oleks rajameistrile, et ta oleks võinud laskumistel kurvis jälje veidi varem lõpetada, läks ohtlikuks ja tuli ise välja hüpata enne kui hilja. Villa küla TP-s olid joogipakkujad pilusilmad, vist jaapanlased :-) lahe seltskond, neile võis see ikka päris põnev olla. Kogu maraton kulges üsna ühtlases tempos, ainult viimased 6km tundusid veidi raskemad, ilmselt olin joonud liiga palju ja see andis kõhus tunda. Viimastel kilomeetritel läks 2 suusatajat mööda aga kui vaadata 17,5km peal olnud vahefinišit, siis sellega võrreldes kaotasin ainult 1 koha. Kui stardi ajal sadas laia lund siis enamuse ajast oli lihtsalt pilves ilm. Poole raja peal sadas uuesti ja veel tihedamalt ning hiljem ka tuiskas, isegi rajad olid lagedal täis tuisanud. Lõpuks oli aga päikegi väljas. Haanja oli ja jääb minu lemmikmaratoniks hoolimata sellest et on vist kõige raskem. Seekord oli ka looduse pool eriti ilus. Kõige raskem oli aga peale lõpetamist Estoloppeti passi templi ootamine, järjekord liikus väga aeglaselt. Kuna Haanjaga sai tehtud kõik 6 maratoni sel hooajal, 6 nädalavahetust järjest, siis oli saada ka hooaja medal. Varem olen ma 2002 ja 2003 teinud kõik maratonid aga siis oli neid ainult 4. Selg kiskus väga krampi seal järjekorras oodates. Kui medal lõpuks käes, läksin ka sööma ning seekordne seljanka oli kindlasti hooaja parim, isegi üldse parim mis viimastel aastatel saanud. Ehk siis tohutult positiivseid emotsioone Haanjast kaasa seekord :-)

 TULEMUSED  TEEKOND  MARATONI SAADE