Talvekarika 2. etapp oli Lihulas kus minuteada varem pole kunagi võistlust olnud, vähemalt mina pole seal käinud. Algul tundus see piisavalt kaugel, et mitte minna, polnud ma käinud ka 1. etapil. 2 päeva enne võistlust aga tuli pähe, et võiks ikka minna ja ühendada selle reisi külaskäiguga matkakaaslaste juurde Pärnusse. Registreerunuid vaadates nägin, et Praalil polnud kaardilugejat kirjas, temaga olen ma korra varemgi sõitnud ja just Pärnumaal. Marti oli ühe töökaaslase küll vahepeal nõusse saanud, kuid see ei seganud, läksime kolmekesi. Ilma poolest ootasin sügavat lund, siinkandis ju hanged väljas. Teekond Pärnu poole oligi lumine, kuni Tõrvani polnud sõidujäljedki lumest puhtad, edasi Uulu ristini aga siiski olid. Pärnust alates aga lumi kadus. Lihulas oli ainult kerge lumekirme, põhiline oli aga jää, igalpool. Nii ekstreemset võistlust jääolude mõttes ei mäletagi, jääga olid kaetud nii põlluteed kui ka väiksed asfalteeritud maanteed. Ei kadesta Martit, kes pidi auto teepeal hoidma sellise libedusega. Võistluskaarte oli 4, palju punkte Lihulas sees ja siis suurem ring. Algul olid kaardid mul veidi sassis aga korjasime Lihulast suurema osa ära ning läksime vastupäeva ringile. Mõõtkava oli ununenud kaardile kanda, seega pidi arvutist seda vaatama, kuid näiteks KP8 puhul polnud täpset infot kui kaugel see ikka on. Läksin joostes seda otsima kuni Marti koos kaaslasega KP22 järel käis. Kahjuks oli mul autost välja hüpates meelest läinud numbrid mida otsima pidin, nii kulus tohutult aega, et 3 tulpa teksti infotahvlil läbi lugeda ja soovitud sedelite arvuni jõuda, 93000 oli vist. Ülejäänud punktides oli minu asi ikka autos istuda ja kaarti lugeda. Igaks juhuks oli süles ka arvuti Eomapi kaardipildiga kust oli hea vaadata suuremat üldpilti ja meie asukohta. Kui olime suurema osa tiirust teinud, siis sai selgeks, et võetavad on kõik punktid ning esialgu kaugel tundunud 3 punkti Matsalus vaja ka korjata. Nüüd ehk maksis kätte see, et algul jäi Lihula juures võtmata KP19 ning ühel pikal edasitagasi sõidul olnud KP46 ja 37. Need oleks olnud mõistlik kohe 36 juurest tulles võtta. Muid vigu nagu ei meenu aga ikka olime Kukemunale 16min kaotanud. Eks rajal oli ka näha olnud, et nad oma Sierraga oluliselt kiiremat tempot arendasid, lubatu piires siiski. Kas olid rehvid nii head või lihtsalt juht väga kindel endas. Jäine tee oli paljudele ka probleeme põhjustanud, ühel Foresteril oli tagavedu läbi kere "tuppa" tulnud, Lõvi nime all olnud Roki Põhukott 206 plastpõhi lohises enamuse võistlusest mööda maad ning 2 tiimi olid katkestanud karteri ja radiaatori purunemise tõttu. Meil läks õnneks ja tulemuseks saadud 2. koht oli tore. Oma eelmisel võistlusel Elvas olin ka teine.
TEEKONNAD Meie TEEKOND TULEMUSED Seiklusministeeriumi KOKKUVÕTE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar