Peale 11a vahet jõudis
Xdream jälle Otepääle. Minul oli tekkinud pooleteiseaastane paus Xdreamidega aga kodusel etapil tahtsin väga osaleda ja nii otsisingi omale kohta asendusliikmena. Kähmikute tiimis napsas minu eest koha Allan (pildil vasakul),
(Fotod on pärit Aldis Toome galeriist)
kellega konkureerime tihti autoorienteerumistel aga õnneks leidus vaba koht
Cybernetica tiimis. Esmakordselt kohtusin kaaslastega Apteekrimäel, kuhu tuli rattad enne starti jätta. Start oli Pühajärvel puhkekodu ja järve vahel.
Vaskul suveseikleja Kairi
Taustal paistab Kristi kellega Otepää päevakutel kohtume
Minut enne starti kaarti vaadates selgus, et kohe on hajutus ja iga liige võtab erinevad 3 punkti, lisaks tuli aga need punkti numbrid välja arvutada. 100 piires arvutamine võistlusolukorras pole aga lihtne, nii juhtuski, et jäin oma 3. punkti arvutamisega jänni ja Arne aitas kiiresti "õige" lahenduse leida. Valem ise oli selline 11-9*5+72. Tulemuseks saime 37... Kui olime oma etapid ära jooksnud ja uuesti kokku saanud stardis, siis selgus, et õige vastus oli ikka 38 ja tal endal oli ka 3. punkt metsa läinud, seega läksime õigeid punkte võtma. 2km jooksuetapist oli saanud 3,7km.
Järgnes nuputamise lisaülesanne kus tuli arvata ära paberile tekkivad sooned kui voltida vastavalt juhendile. Pikemalt mõtlemata ohverdati minu kaart ja volditi kokku, asi selge. Voltimise tulemusena saime teada kanuuetapi viimase punkti.
Arne käskis otsida Nelsoni kanuu ja nii läksimegi punase Nelsoni kanuuga rajale. Punktid asusid kõigil Pühajärve saartel ning ning erinevates kohtades kaldal ning olid jagatud gruppidesse. Gruppide sees võis järjekorra ise valida. Esimene peatus oli 58 Suurel Sõsarsaarel kus olles valesti legendi lugenud jooksime langenud puust punkti märkamata mööda lõkkeplatsini, siis tuli viga ilmsiks. 60 oli Kolga poolsaare teisel kaldal ja kuigi algul oli plaan sinna kanuuga minna, läksime maale poolsaare tipus ja võtsime punkti joostes. Minul õnnestus ühe oksatüüka taha komistada ja kõhuli käia, õnneks oli pehme maandumine. Edasi 61 ja siis Murrumetsa lõkkekohas olev 59. Läksime maale veidi punktist vasakul, sest mööda teed joostes oli lihtsam punkt leida kui kanuuga täpset kohta otsida. Tagasi kanuusse tuli laskuda järsust kaldast alla ja kui haarasin ühest umbes 5cm jämedusest puust kinni, siis see murdus ning allesjäänud tüvi põrutas nagu vibu mulle vastu hambaid. Huul oli seest ja väljast katki ning verd voolas päris palju. Kui olin veidi toibunud, siis pesin järveveega suurema vere maha ja jätkasin kanuu tüürimisega. 62 oli poolsaare teisel kaldal ja variant oleks sinna olnud minna risti läbi tihniku kuid olles päevakutel seal mütanud, polnud see just kiireim võimalus. Nii sõitsime kanuuga poolsaare tippu ja jooksime sealt mööda teed punkti. Ülejäänud punktid olid lihtsad ja nuputada polnud vaja. Siiski eelviimane punkt oli rannas silla ja ranna vahel, variant oli kanuu üle vadada või ujuda. Kuna ilm oli sel päeval väga soe, 21C vist, siis ilmselt kõik ujusid, ka meie. 9,6km kanuuetapil läbisime 11,5km ja aega kulus 5min alla 2 tunni.
Järgnesid lisaülesanded, igal liikmel oma. Sebastian olla purjelauaga sõitnud varem, seega SUP ehk aerulaud oli tema valik, minule meeldivad köieülesanded, seega trossiga laskuma ja Arnele jäi üle tõukerattaga sõitma minna. See trossiga laskumine oligi vist kõige lihtsam ja kiirem. Tuli joosta laululava juurde parki kus oli püstitatud 3 korruseline telling ja sealt trossi peal laskuda vette puhkekodu poole vette, selle silla juurde kust vanasti mootorpaadiga lõbusõite tehti. Vees tuli end trossi küljest lahti haakida ja siis ujuda punktini ja edasi kaldale. Väga tore oli, kui mitte arvestada, et ilmselt see vette maandumine sai saatuslikuks minu orienteerumispükstele. Ilmselt selg ees vette maandudes läks vesi kummi vahelt püksi ja kuna ronimisvöö oli ümber jalgade, siis välja ei pääsenud muud moodi kui lõi püksid tagumiku pealt ca 10cm lõhki :-( Kusjuures katki oli õmbluse kõrvalt riie, mitte õmblus ise. Mina sain päiksekäes end kuivatada kuni teised eel rajal olid. Tõukerattaga tuli joonorienteeruda aedlinnas ning SUPiga kaardi järgi punkte läbida järvel. Hiljem selgus, et see kaart oli olnud peegelpildis ja osad punktid ilma numbriteta, seega Sebastian oli võtnud neid veidi vales järjekorras, ning sellest ka meie 15min trahv tulemustes.
Nüüd jooksime Apteekri metsa kus tuli jälle hargneda. Kaart oli ilma kõrgusjoonteta, et huvitavam oleks. Kui punktid võetud, kohtusime hüppemäe juures rattaalas kus oli ka joogipunkt. Järgnes rattaga suundorienteerumine mööda "vana rollekat" Hobusemäele. Seal oli 5 punkti illest vaja võtta 4, joostes või rattaga. Minu arust oli loogiline jätta mäe tipus 91 võtmata sest sinna oleks tulnud rattad järsust tõusust üles lükata. Sõitsime maja juurde kust läksime jalgsi 92, siis diagonaalis mööda nõlva 93 ja tagasi rataste juurde. 95 sai lausa rattaseljas võtta, ning 94 oli ka ilusti maratoniraja kõrval kiirelt võetav.
Jätkasime maratonirada pidi Matule ja sealt juba Kääriku vanale kergejõustiku staadionile.
Lisaülesanne oli 5x5 lattidega kanda tooli kus istub kolmas tiimiliige ja nii terve staadioni ring. Latid olid teravate servadega ja ei olnud kerge neid käes hoida, õnneks Sebastian polnud väga raske. Pildil on näha kuidas tooliga sõidab kunagine töökaaslane Tõnu võistkonnast Kolm Kiiret Karu, nemad erinevalt meist kandsid õlgadel.
Jooksuetapp viis Seinamäele kus vabas järjekorras tuli võtta 7 punkti. Valisime trajektoori selliselt, et ei peaks kõige järsemast kohast üles ronima, ega peaks ka kuskil laskuna ja uuesti üles ronima, minuarust sai väga loogiline teekond. Staadionil oli teine joogipunkt, ning seal oli vähemalt minule üllatuslikult saadaval ka soolased küüslauguleivad, kahjuks oli aga minu suu sellises seisus, et midagi närida polnud võimalik :-( Tornijärve lähedal pidi iga liige eri punkti võtma, mina sain 99. Seal kohtusime ka järjekordselt Kähmikutega kes olid meis ees olnud aga nüüd oli neil kolmas kadunud. 99 juures nägingi täiesti valest suunast lähenavat Kähmikut, kes oleks pidanud võtma hoopis 100. Näitasin talle õige suuna kätte ja teavitasin, et kaaslased juba väga muretsevad, siiski jäi ta veel paigale kaarti uurima. Kaua tal aga metsas ei läinud ja vahetult peale meid sai temagi välja ning nüüd liikusime koos kuni lõpuni tegelikult. Madsa ja Annimatsi vahel oli jälle hargnemine kus iga liige pidi 2 eri punkti võtma. Mina sattusin smadesse punktidesse kui Sülla kähmikutest ning tänu minule sai ta ehk veidi kiiremini need kätte kui ise oleks otsinud. 104 punktist tulles väikse raja peal tabas aga minu esiratas sambla all mingit ülilibedat juurikat ning ratas libises paremale, mina jäin imekombel püsti ja jooksin üle lenksu ning sain pidama ühest puust kinni haarates. Ratas lendas võssa. Õnneks oli nii minu kui rattaga kõik korras ning saime jätkata. See tee Annimatsile oli mulle tuttav, sest varem oli seda pidi küll vastassuunas olnud Otepää rattamaratoni rada ning ma olin seda palju kasutanud kõige otsemat teed Käärikule jõudmiseks, kuid kahjuks juba mitu aastat tagasi oli üks maaomanik pannud väravad ette ja kurjad eravalduse sildid välja. Huvitav, et nüüd oli ikka luba saadud selle kasutamiseks. Annimatsil pöörasime kruusale ja edasi juba jalgrattateele ning seal olid Kähmikud meist kiiremad. Murrumetsas aga jõudsime neile järele ning mina sain punkti esimesena kätte, keegi teine polnud õiget asukohta välja lugenud, võibolla oli abi ka sellest et teadsin väikse "kanjoni" olemasolu ja päevakutel on see ahvatlev punkti asukoht. Sealt finišisse oli umbes kilomeeter ning jälle rebisid Kähmikud ette, napilt :-) 6h 52min ning terve rada oli edukalt läbitud.
TEEKOND TULEMUSED
