17.08 Ei saa me läbi Lätita 1. päev

PILDID  TEEKOND

 Pidime algselt minema kolmekesi aga Taavi loobus viimasel hetkel kuna ta oli unustanud dokumente uuendada ja ka tervisega oli probleeme. Johani ja minuga liitus aga viimasel hetkel Erki, seega olime ikka kolmekesi. Õhtul kui asju pakkisin helistas Raimo kes koos Liisiga Pärnust Mõisakülla väntas, (et sealt koos Pirjega retkele tulla) ja küsis kas mul pole mõnd vana tagumist käiguvahetajat, tema oma oli just ära murdunud. Hetkel siiski sõita sai sest tegi keti lühemaks. Mõtlesin juba pööningule vana ratta juppe otsima minna kui meenus, et teine Raimo on ju rattaabi alati ning nii helistasingi talle. Lubas tagavara kaasa võtta ja nii see mure laheneski.
Teekond Kagu-Lätisse Ludza linna algas 7.30 hommikul ja 8.00 korjasime ka Erki Laatrest peale nagu ükskord varemgi. Kuni Smilteneni oli tee peas, edasi aga pidi kaarti lugema. Sõiduaeg oli pea 4h ning lõpupoole tulid ka Lätile omased teeremondid kus pidi pikalt fooritaga ootama. Esialgne aadress oli vist vale saanud ja mitmed matkajad seiklesid vales parklas, lõpuks aga leidsime õige koha üles. Tõstsime asjad autost välja ja hetk hiljem tundsin, et käsi sügeleb kahe sõrme vahelt, sinna oli juba ennast sisse närinud Läti puuk.

Peale mandaati sõitsime läbi pargi keskväljakule kultuurimaja ette kus oli ametlik avamine. Seal oli ka rivis mitu telki laudadega aga lähemal uurimisel selgus, et midagi asjalikku seal polnud - lätikeelsed materjalid välismaale tööletahtjate koolituseks..

Lühike sõit linnas ja pikem peatus ajaloomuuseumis. Lisaks linnaekskursioon giidiga, mis osutus ainult taastatud sünagoogi külastuseks.

Algul olid teed Lätile tüüpiliselt lapitud asfaldiga aga edasi juba treppis kruus, sellised on ka näiteks Põlvamaal nagu oma viimasel matkal kogesin. Läti kruusateede eripära vähemalt sealkandis oli aga see, et need olid väga laiad ning mõned eriti vähe hooldatud ka mõlemast äärest ca 1m kinnikasvama hakanud. Peale pikka sõitu jõudsime ühes kõrvalises kohas asuva kitarritöökoja juurde. Nimelt seal valmivad AttAck nimega elektrikitarrid. Sai ringi vaadata töökojas ja kõrvalruumis oli väike muuseum. Kitarrimeister aga rääkis vene keeles oma tööst ja näitas mõningaid töövõtteid.

Teel laagrisse oli väike järv korraliku ujumiskohaga ja seda võimalust sai ka kasutatud. Raja viimane osa oli maha märgitud kaardist erinevalt ning läksime hoopis seda teed kust järgmine hommik pidime startima. Laager ise oli aga väga ilusas kohas künkal järveääres. Telgid madalamal tasemel, laagriplats aga künka tipus. Saun oli ootamatult hoopis vetikatest rohelise tiigi ääres, mitte järve ääres. Sel õhtul oli saunas ka soe vesi, väga haruldane juhus sellistel matkadel. Õhtul pidid algama ka meeskonnamängud kuid need veniseid väga kaua kuna rattarüütlitest kaksikud olid mingil teadmata põhjusel sõitnud täiesti vales suunas ja neid mindi taga otsima. Kui arutasime, kas moodusada ka oma tiim, siis oli vastukaja väga leige - Raimo ei viitsinud, Pirje ja Johan olid enamvähem nõus ning Liisi üksinda oli väga nõus. Kuna mängu algus aga venis, siis oli Pirje juba telki pugenud ja Erki tuli tema asemel meiega rõngaid loopima. Madala lava ees olid väikeste vahedega pulgad murusees ning mida kaugemale pulgale pihta saad, seda rohkem punkte. Tiimis võis olla kuni 8 liiget ja tiimi peale oli 10x5 viset. Proovimine polnud eriti edukas, seega läksime mütsiga lööma, et viskame niisama ja vaatame mis tuleb. Pealegi Käsnakallede tiimiliige sai korduvalt pihta kõige kaugemale rõngale proovivisetes, seega oli asi lootusetu. Viskasime oma 5 viset kordamööda ja isegi Liisi sai esimesele 5 punkti andvale pulgale pihta. Proovisin ka kaugemaid kuid lootusetult, seega viskasin viimased 4 viset juba kindlapeale esimese pulga otsa. Johan sai meist ainsana järgmise 15 punkti andnud pulga otsa ühe viske ja lõpptulemuseks olime ootamatult 3. kohal. See tekitas tunde, et järgmisi võistlusi võiks ehk isegi tõsisemalt võtta.

Alar kuulutas välja ka järgmise ülesande milleks oli aega 2 päeva - soovitavalt söödav "sinimustvalge, tõeline Eesti mees" või midagi sellist. Kuna seekord polnud meil Tiiut kes aitaks selliseid ülesandeid lahendada, siis oli meeleolu lootusetu. Siis selgus, et Pirje õde Airi kes oli neile autojuhiks siiasõidul polnud läinud tagasi koju vaid jäänud kuhugi hotelli ja pidi minema mingile laadale ja üldse piirkonnas omaette ringi vaatama. Söödavad asjad aga on ju Airi eriala, seega tekkis väike lootus :-)
Päeva teekond 61,27km keskmise kiirusega 18,66 sõiduaeg 3:17:02 ning maksimaalne kiirus 59,5

07-09.08 Otepää-Räpina rattamatk

Idee sai alguse juba eelmine aasta kui hakkasin põhjalikumalt uurima isa matkapäevikut Rännukaar 76 etapist Otepäält Räpinasse mis oli jalgsimatk pikkusega 186km. Otepää ümbruses sai päeviku põhjal eelmine aasta tiir juba tehtud aga kaugemale ei jõudnud. 

Algne plaan oli võimalikult täpselt kopeerida tollast rada ja ka külastatud (puna)monumente, kuid see läks liiga tüütuks neid üles otsida ning ka rada polnud kõikjal kirjelduse järgi võimalik tuvastada. Kaardimaterjal tollal sisuliselt puudus ja nii ongi lisaks kirjeldusele olemas ainult pastakaga tehtud joon Eesti turismikaardil. Ühel hommikul jõudsin järeldusele, et kui ma täna ei lähe, siis jääb jälle aasta vahele. Hakkasin hommikul asju pakkima ja 17.00 startisin, ees oli minu elu esimene jalgrattamatk täiesti üksinda.

Lisaks mälestusmärkide otsimisest loobumisele, loobusin ka täpsest trassi kopeerimisest sest see oli ju teadmata ja teadaolev osa poleks tänapäeval enam huvitav, näiteks suurt maanteed pidi Savernast Kambjasse. Panin paika esimese laagripaiga RMK telkimiskohas Palojärve ääres aga sinna jõudmine oli vaba, otsustasin valida võimalikult väikseid teid ja teha asi endale huvitavaks. Ihamaru ristmiku juures põikasin väiksemale teele ja sattusin juhuslikult Heinrich Marki sünnikoha kivi juurde, see nimi tasub meeles pidada, mälumängudes läheb vahest vaja.

 Palojärve äärde jõudsin õhtuks ilusti kohale ja õhtusöögiks nosisin kaasavõetud võileibu sest igasugune tuletegemine (priimusega kaasaarvatud) oli keelatud, üleval olid ka videovalvega hirmutavad sildid.

 Peal kosutavat ujumist järves panin oma laagri ühes lõkkekohas püsti.

Kaugemad ja privaatsemad telgikohad olid juba hõivatud. Lähedal oli parkla ja varsti laekus sinna auto 4 teismelisega, vahtraleht tagaklaasil. Tänapäeva noortele tavapärane räuskamine ja ropendamine kajas üle metsa, lisaks olid neil suitsud suus, niipalju siis tuleohust metsas kus pole üle kuu aja sadanud. Õnneks väsisid nad oma karjumisest kiiresti ja kobisid telki magama. Lähedal oli ka väike peldikumaja kus lausa mitu kabiini ning paberirullidki olemas, kahjuks tundus, et pesemisega RMK vist väga ei tegele kuigi võiks suvel ikka aegajalt survepesuriga peldikud üle käia.
Hommikusöök oli järgijäänud võileib, kahjuks 2 võileiba ja energiabatoonid mida hiljem taga igatsesin olid maha ununenud. Väntasin VanaVõru teed ülespoole ja suundusin Vastse-Kuustesse. teepeal oli Põdrakivi millel veel säilinud betoonist muhk mis oli omal ajal betoonkuju vundamendiks.

Väidetavalt oli seal olnud põdra kuju, ehk siis tegelikult hirv, ilmselt täpsest samasugune nagu on ilusti taastatult näha Kolga-Jaani ristmikul.

Vastse-Kuustes leidsin tühja turuleti kus panin oma priimuse üles ja tegin hilise hommikupudru.

Valgemetsas otsisin võimalust isa kirjeldatud radadel üle raudteesilla Kiidjärve poole minna kuid kahjuks rattasõiduks sobivat rada ei leidunud, küll sobis radteesilla alune kanuumatkajatele matka alustamiseks või lõpetamiseks, autoga sai ilusti ligi ja isegi infotahvel kaardiga oli. Mitu autot seisis seal ja üks kanuukäruga buss tuli ka juurde sel ajal kui ringi vaatasin.

Läksin Kiidjärvele ringiga ja suundusin RMK infopunkti et uuemaid kaarte saada ja oma veetagavara täiendada. Taevaskoja poole läksin mööda idakalda jalgsimatka radu mis oli päris suur katsumus, nimelt tõusud olid liiga järsud täisvarustuses ratta üles lükkamiseks, mitmes kohas oli pulss pingutusest nii üleval, et pidin veidi taastuma enne jätkamist.

Taevaskojas oli rahvast juba palju, tegi ju Saesaare paisjärvel lõbusõite laev Lonni ning turistid kasutasid agaralt seda võimalust.

Parklas oli suveniirikiosk ja söögiputka, mina võtsin seljanka ja viineripiruka ning sain näljale leevendust. Väikse tiiruga jõudsin Taevaskoja asulasse kus väiksest erapoest võtsin jäätise, alles peale seda nägin, et ka jäätisekokteil oli võimalik. Ringi vaadates otsisin kas miski meenuks ajast kui seal sanatoorses koolis 1. klassis 3. ja 4. veerandi käisin, kuid ei midagi. Ei jäänud ka kedagi sellist teele kellelt küsida  tollase kooli asukohta. Himmastes sattusin jälle juhuslikult huvitavasse kohta ehk Jakob Hurda sünnikohta.

Isa matkapäevikus oli kirjeldus kuidas nad 76. aastal kohale jõudes olid kahjuks teada saanud, et aasta varem oli maja maha põlenud. Seda maja pole taastatud aga kõrvalhooned ja talukoht üldiselt on küll nüüd korrastatud. Põlvast kagusse RMK Koolmajärve lõkkekohale sõites leidsin, et kaartidel veel kruusateena märgitud teed oli vahepeal asfaldi selga saanud ja see oli leevendus treppis kruusateedele vahelduseks.

Koolmajärv on väike metsajärv mis saav vee kuskilt soost ja see on väga tume ning peale ujumist jääb keha libedaks. Järve teisel kaldal oli üks talu aga muidu on tegu üsna üksildase paigaga kus mingit maanteemüra kuulda pole. Seal oli mitu lõkkekohta ja peale mõningast otsimist leidsin ka peldiku mis oli rohelist värvi ja täiesti teisel pool teed puude taha peidetud. See oli puhas ja pabergi olemas jälle. Kuna siin videovalvet polnud, siis panin oma pisikese gaasipriimuse lõkkekohal olevale grillrestile ja tegin sooja õhtusöögi.

Hommikulgi sai puder tehtud ning sõitsin Leevile poodi sest veetagavara vajas täiendamist. Vahepeal erapoeks muutunud poekeses aga keeldus müüja plasttaarat vastu võtmast, viigu ma 10km kaugusele Veriorale.. Kui see ei sobi siis visaku prügikasti, seda pidingi tegema, hoolimata et ostsin asemele täpselt samas koguses pudeleid, ehk siis 1,5L vee ja 0,5L limonaadi. Süvahavvalt tahtsin kaldaäärset teed pidi Vinsole minna kuid see osutus läbimatuks, vähemalt varustusega rattale - hein oli vööni. Kaartidel on see muide päris korraliku kruusateena märgitud. Laskumine Süvahavvale oli väga vilets ja kivine olnud, ning ma ei viitsinud tagasi minna, läksin hoopis suure ringiga Vinsole. Põikasin vahepeal metsateedele ja lõpuks avastasin end kinnise värava tagant. Ei jäänud muud üle kui haak avada ja läbi minna, mitmeid kilomeetreid tagasi ei tahtnud ka sõita. Siitpoolt lähenedes oli tõesti eravalduse keelumärk ees. Õnneks ma vahele ei jäänud ja läksin Vinso silla alla ujuma. Selle koha pärast oli siin vist aasta tagasi suur poleemika kui Maanteeamet tahtis seda ligipääsu kinni panna aga see on üks väheseid kohti kanuumatkajatele alustamiseks või lõpetamiseks kus autoga ligi pääseb, mujal kõikjal eravaldused. Kahjuks Eestis puudub igasugune poliitika veeturismi arendamiseks nagu on näiteks Lätis, tegelikult paljud puhkekohad ja infotahvlid jõgede ääres on on just Läti projekti poolt tehtud. Edasi liikusin mööda Võhandu läänekallast ehk siis tegin teoks oma plaani rattaga Võhandu maratoni trassi sõita mis kevadel ei õnnestu sest olen hoopis saateauto roolis sõpradele tugiteenust osutamas.

 Pindis tekkis mõte üle raudtee otse minna kuid tee lõppes taluhoovis ja see plaan jäi katki. Võukülas keerasin jälle paremale kaldale ja leidsin kevadel tehtud Külade tammede platsi. Vaevumärgatav kaldarada viis Leevaku suunas, keegi oli sinna ka omale pingi pannud. Leevakule jõudes leidsin kurvastusega, et elektrijaam oli suletud, ehk siis külastusaeg 11-14 aga kell oli 14.12.

 Poes jäätist ostes tuli külajoodik küsima, et kaugelt rattur tulnud on, kuulnud, et Otepäält oli vastus umbes selline: "Püsti hulluks läinud, nii kaugelt, siia Leevakule!" Igasugu ebatsensuursed sidesõnad jätsin siit välja. Vaatasin üle 2005a suveseikluselt tuttava saunaga korstna ning suundusin jälle metsateedele.

RMK puhkekohas loodetud peatust ei teinud sest üks noorem seltskond kuulas seal väga kõvasti autost väga halba muusikat. Üks metsatee oli kevadel juba Võhandu maratoni ajal autoga katsetatud ja seal läbi ei saanud, vahetult enne maanteele jõudmist eratee keelumärk. Teine tee oli kevadel läbimatu, vähemalt 4veo puudumisel. Nüüd aga oli maa kuiv ja rattaga jõudsin välja kuldkollaste viljapõldude vahele. Põikasin veel korra paremala Rahumäe peale ja siis olingi Räpinas.

Bussijaamas baaris Turist tegin lõunasöögi: pilaff ja jäätisekokteil mis küll rohkem piimakokteil oli. Varsti jäi silma Magaziini poe keldris tegutsev Provintsi kohvik kus läksin kokteiliga uuele katsele, väljas ju pea 30C ning iga jahutus kulus ära. 2.20€ eest sai sealt juba vähemalt Lõuna-Eesti parima kokteili, apelisinilõik ja vihmavari ka klaasiserval! Soovitan. Veel üks ujumispeatus paisjärve ääres ning maanteedpidi Võukülla Meelise juurde vaatama kuidas vilja kuivatamine käib.

Mõned tunnid jutuajamist viljakuivati kõrval ning väikeste teede kaudu Põlva, sellega oli seekordne matk lõppenud. Päevakilometraazid olid siis 42, 68 ja 98.

PILDID  TEEKOND

28.07 Suveseiklus laupäev

Laupäevased PILDID  

 Kuna Vene piiriäärde ei tahtnud pimedas minna, alustasime päripäeva ringiga. Esimesed probleemid tekkisid 324. Ootsipalu hiiglaste juures kus me ei lugenud infotahvlilt kohe puude läbimõõtu välja ja hakkasime seda ise mõõtma arvesse võtmata vaateplatvormi kõrgust millel seisime. 

Õnneks Fotopärlid tõid meid maapeale tagasi ja edasi tegelesime juba õigemate numbritega. Teel puude juurde möödusime Jaaniraotu talust ja ma imestasin, et miks see rajameistril tähelepanuta oli jäänud, väga külastamist väärt koht on. 330. kohta oli antud ainult umbkaudne koordinaat, seega hargnesime ristmikult 4 suunas ning Johan leidis õige kivi. Aga kivi all ei kasvanud mingit puud. Teiselpool teed aga oli poole väiksem kivi ja selle alt kasvas tõesti välja tamm, vastus õige. 

Alles õhtul saime teada, et see oli juhus, rajameister ei teadnud sellest teisest kivist ja tammest midagi ning õige kivi all oli algselt olnud väike tamm mille röövikud olid vahepeal nahka pistnud. Keegi oli hiljem õige kivi alla peotäie tammelehti pannud ja ka noole kivi peale aga me saime omamoodi hakkama.

313. Lüübnitsa tuli lihtsalt vanu legende vaadates, lisaks torni astmetele sai seal ka raha loetud nii sibulate kui küüslaukude eest. 

Siis arvasime, et 320. asub Rõsnal ja üritasime sinna Laossina poolt läbi metsa läheneda kuid lõpuks kiskus väga offroadiks ja suundusime tagasi remondis olevale maanteele. Rõsnal sai Tsässona kohta ka kohalikelt küsitud kuid need isegi ei teadnud, et neil 100m kaugusel selline on. Vastust me sealt muidugi ei saanud, vale koht oli. Õigesse kohta Podmotsa külla viiv tee oli aga nii treppis, et Cassandrad olid oma bussiga sinna sõidust isegi loobunud. Värskas otsustasime sööma minna Hirve kohvikusse kus kunagi käinud olin. Teenindav aktsendiga rääkiv poiss lubas sööke ca 20-30 minutiga. Monika võttis pelmeenid, Tiiu võttis kala, Johan mingi liha ning mina kotletid, lisaks jäätisekokteilid kõigile. Igatahes Tiiu ja Johan said oma söögid päris kähku suhteliselt võttes, jäätisekokteilid tulid juba oma pooletunnise vahega ja mitte kõik sellised nagu telliti. Kui poolteist tundi oodatud oli ja korduvalt vastuseks saadud, et teisi sööke ikka tehakse siis toodi kõrvallauda hiljem saabunud klientidele pelmeenid kõigile. Nüüd sai Monika vastuseks, et pelmeenid on otsas ja nii ongi...! Pealegi küsiti kas ta mitte friikartuleid ei tellinud üldse. Pelmeeni asenduseks ta friikartulid ka kiiresti sai ning tõesti ka väikse allahindlusega nagu Monika soovis kuid minu kotlette polnud kusagil, need jõudsid kohale siis kui kõik teised ammu söönud olid. Süüa need kõlbasid aga kas 2h nende valmistamiseks lubatud 20min asemel ka õigustatud oli, selles pole ma kindel, igatahes iialgi ma sinna kohta enam ei lähe ja ei soovita ka teistel minna. Hiljem kuulsin, et varem oli see tõesti hea koht olnud aga peale omanikuvahetust alla käinud.

Saatse saapa juures enne keelumärgi mõjuala peatudes lugesime läbi infotahvli kuid meile vajalikku vastust sellel veel polnud, küll aga tundis meie vastu huvi piirivalvur kes tuli juttu ajama. Juhtus muhe mees olema ja midagi ette heita tal meile polnud, lihtsalt hoiatas ja soovis head teed. Muuseumi juures oli üks väikebussitäis inimesi kes ka meie vastu huvi tundsid, tahtsid väga teada mis autod need lippudega ringi sõidavad :-)

303. legendi eest saime vale vastuse jälle kirja, kase oli vale, õige kask..

Lõunalaagrist polnud ma midagi kuulnud ja matkarada sai terves pikkuses läbi käidud, kuna olen aeglane lugeja siis tahvlid ka üles pildistatud, et kodus lugeda. Geopeituse aare rajal osutus ka keerulisemaks kui algul arvatud ja jäi leidmata ajapuudusel. Meile vajalik vastus oli raja lõpuosas ning hetk peale selle leidmist sain kõne Trallsi Taunolt kes oli vales suunas läinud, ehk siis palju pikemale rattamatkarajale. Aitasin ta õige vastusega õigele rajale ning hiljem sai korduvalt ka tema abi kasutatud, eriti fotopunktide osas mida me ise ei teadnud :-)

Meremäe tornis oli küll alles valvekaamera aga mitte enam pikksilm, mida see kaamera valvas. Kui see uus torn ehitati, siis oli seal ka päris korralik pikksilm statiivil ning hea ilmaga võis päris kaugele Venemaale vaadata. Meremäe ja Rõuge tornid ehitati omal ajal koos, mõlemad palkidest ja koos nad ka enneaegselt ära mädanesid, vist 6 või 7 aastaga lausa. Rõugesse ehitati uus torn juba metallist aga Meremäele ikka palkidest, ehk nüüd peab kauem vastu.

Vana-Vastseliinas oli jälle üks geopeituse aare ahvatlevalt rajaääres ja sai ka see ära logitud. Johan leidis otsitava putuka tornitrepilt samal ajal kui mina jõe äärde laskuvat treppi kontrollisin.

Härma müüri juurde jõudsime juba täielikus pimeduses. Alustasime lähenemist idapoolt nagu GPS juhatas aga üks kohalik seltskond laitis selle idee maha ja saatis meid Lindora kaudu. Millegipärast ei tulnud mulle meelde, et mul oli kaasas lausa selle piirkonna paberkaart ajast kui seal 2002 aastal rattaga sai matkatud. Kusjuures see rattamatk lõppes just selles talus kustkaudu õige tee müürini läheb. Kui sillalauad kokku loetud, tuli lisaküsimus ja nüüd tuli ka müüri otsa ronida, see oli pimedas päris sürr, sest mägi oli järsk ja puujuured moodustasid kihvti mustri lambiga vaadates. Lahkumisel kohtusime kõige kitsamas kohas Avastajate bussiga, õnneks said nad kõrvale manööverdada ja ma ei pidanud alla tagurdama.

 Isegi Cassandrad olla oma suure bussiga seal käinud, see oli vist ikka päris katsumus. Saime ka selgeks, et olin 335. arvanud väga valesti, ei olnud Härma väike müür vaid Make müür, see tähendas aga pikka tagasisõitu mööda käänulisi kruusateid. Ära ka ei tahtnud jätta, sest kõik muud punktid olid ju teada ja lootus oli kõik jälle kätte saada. Make müüri all oli suurem seltskond telkimas ja nad olid juba teadlikud, et neid segatakse veel mitmeid tunde.

314. oli väga hea küsimus, mina arvasin selle kohe ära kaardipilti esimest korda vaadates, no ei ole teist sellist kohta siinkandis kus raudtee, matkarada, parkla ja muud kujutatud asjad oleks koos. Alles siis lugesin legendi pealkirja: 3,14 Ameerikas ehk PIUSA – tõesti geniaalne! Vastus tundus ka loogiline, et koobastesse aga millistesse täpsemalt, see vajas selgitamist. Parklas oli juba Kõrbetuul ning nemad polnud vastust leidnud. Soovitasime oodata ja suundusime ise matkarajale. Õige koht oli ca 300m kaugusel ja leidsime kiirest, juhatasime ka Kõrbetuuled õiges suunas. Raudtee alt aga esimese hooga läbi ei saanud, 2 kaasvõistlejate ekipaazi olid oma autod kõrvuti sillaalla parkinud ja ka kaugtuled põlesid, no ei ole viisakas tegu. Kui üks autodest oli end ümber parkinud siis teine jäi ikka paigale ja kui hakkasime temast mööduma siis hüppas juht autost välja otse meie auto ette, õnneks oli kiirus väga väike ja teda alla ei ajanud. Tundub, et mõnel viib seiklemine viimasegi reaalsustaju.

Meie endi ratsionaalsustaju sai aga otsa 2 järgmise punkti otsimisel, 323 ja 331. 323 osas olin algul kindel ja arvasin, et see väike tunnel raudtee alt kust kaudu ühel Lauri Lutsari AO võistlusel sai Vitaraga läbi sõidetud, see oligi õige aga siiski suutsime ka valest kohast otsida. Nimelt on seal lähedal sama suur tunnel ühe jõekese jaoks ja Eomap ning ka teised kaardid on raudteesilla tingmärgi just sinna paigutanud, samuti koordinaadid viisid sinna. Nii saigi sinna läbi metsa sõidetud ja rinnuni nõgestes ronides seal ringi ekseldud. Samas lähedal pidi olema ka 331 allikas mille täpsem asukoht teadmata, kaartide järgi teest lõunas. Kui olime kaua tulutult otsinud, saime Tiitsult koordinaadid mis viisid veidi õigemas suunas aga mitte piisavalt, nimelt olid need ca 100m valed. Õnneks oli Kõrbetuulel õigem asukoht teada ja nägime neid läbi metsa ning saime samuti õige koha kätte. Nüüd jäi õige raudteetunnel üle kontrollida ja proovisime ka selle laiust, vähemalt väljast vaadates T5 läbi ei mahu kuigi Gert oli Patroliga seal sõitnud ja omal ajal Lutsar Hiluxiga kah. Buss on oma 10cm laiem ju kah.

 Sellega saigi selle päeva ja kogu seekordse suveseikluse põnevam osa läbi, nagu neljapäevalgi, said kõik punktid võetud ja läbitud 317km. Laagrisse jõudsime 3:36 ja magama veel mitu tundi hiljem sest muljetamine oli kaasakiskuv. Muidugi sai vahepeal käidus veel saunas ja ujutud ka pardi juurde kes vastas, et sööb pähknat küll, no vähemalt nii lugesin mina tema vastusest välja :-9

Sellega oligi seiklus seekord sisuliselt läbi, ametlik lõpetamine küll pühapäeval. Kogu seikluse peale jäi siis teisel päeval 4 küsimust vastamata ja Metskassidele kõigi aegade parim 7. Koht kui tabelit uskuda.

Järgmine aasta ootab ees Ida-Virumaa ja seal pole Metskassidel mitte mingisugust koduväljaku eelist, ääretult võõras piirkond kõigile. 2005a legendid tuleb välja otsida, ehk on neist kasu.

27.07 Suveseiklus reede

Reedesed PILDID  

  Reedesel päeval lisandus legendiraamatule eraldi fotode leht ja „Koolibussiring“. Algul sellele tähelepanu ei pööranud aga siis sai igaks juhuks uuritud ja selgus, et see lastekas on ka ikka seikluse osa, mitte ainult Cassandra-lastele mõeldud. Midagi keerulist polnud, enamus oli peale vaadates selge ja googeldada oli vaja ainult paar pilti. Jaani Algkool oli näiteks Johanile tuttav koht lapsepõlvest, mitte, et ta seal õppinud oleks aga tädi aiamaa oli seal kõrval olnud.

Alustasime oma sõitu vastupäeva ja esimene ülesanne oli Nõnovas betoonkera ära kaaluda, Johanil tuli see matemaatiliselt väga kiiresti ja sai aidatud ka teisi õigele teele. 

Minu oletus infotahvlitega foto osas osutus ka õigeks – Verijärve. Puigalt saime nii kooli palgi kui 221. Tuglase kivi. Meegomäel hüppetorni juures tekkis aga tõrge, vastust saata ei saanud - liiga kaugel. Kett oli olemas, pingi asemel on selle asja nimi küll pigem poom aga koht pidi ikka õige olema. Kõne Gerdile ja mõne aja pärast läks ka vastus ikka minema.

 Samas lähedal oli ka see Jaani kool. Haanjast saime bussipeatuse foto, kusjuures mina ei suutnud meenutada, et oleksin seda suuskadega peatust enne näinud, ju siis polnud sinnapoole vaadanud lihtsalt.

 Trolla külas tuli üles otsida rippsild, olin seal sillal korduvalt käinud aga ei mäletanud enam täpset asukohta. Õnneks teadsin vähemalt väljagoogeldatud Jõeniidu puhkemaja asukohta. Rajameister oli aga seal käinud teistkaudu, seega ajas segadusse soovitus “jätta auto värava taha“, mingit väravat ju pole. Lisaks ei teadnud perenaine midagi suveseiklusest, hiljem küll midagi vist meenus. Saime ka esimese vale vastuse, kui meie arvamus terrassist erines rajameistri arvamusest, õnneks alustasime pakkumist vähemalt õigelt poolt, sest polnud ju täpsustatud kummalt poolt silda vastust tahetakse.

Plaanile oli pandud trobikond punkti: 233. oli kaardipildile vaatamise hetkel mul selge, samuti foto 6 selle vastas. Eelmisel korral küsiti Plaani kirikut suveseiklusel sellega, et mis meistrivõistlused seal taga on toimunud, muidugi vikatiga niitmise Eesti meistrivõistlused. Plaani Lodge omanik ju inglane, ma seal korduvalt käinud peale äikest ISDN seadmeid vahetamas. Pealegi on ta ametis Haanja maratonide ajal kõrvalasuva Villa küla teeninduspunktis. Päikesekella plaanil ma küll ei teadnud, see teadmine tuli googeldades. 

Lisaks oli korda tehtud vana kelder seal kurvis, leidsin sellest ka foto aastast 2002, siis oli ikka päris lagunenud.

212. legend ajas veidi segadusse, pealkiri ja katoliku mainimine viitas pihikapile või –toolile aga kuidagi ikka jõudsime orelimeistriteni välja. Oleks võinud segasest legendist hoolimata selle kiiremini välja mõelda, isegi Hulkuri osavõistlusel olime ju käinud seal infotahvlilt vastust otsimas.

Lootus korralik lõunasöök kuskilt võtta luhtus nähes Cassandra liinibussi Rõuge vist ainukese söögikoha ees, järelikult tui piirduda burgeriga ja Rõuges ikka Rõuge burger, minu lemmikud juba aastaid. Neid müüakse väikestes Võrumaa poodides kilesse pakitult ja enamikus kohtades saab poes lasta ka kohe soojaks teha. Eks ole see olnud sisuliselt ainuke võimalus „sooja toitu“ saada paljudes väikestes maapoodides siinkandis. Seikluse punktid Rõuges olid nii lihtsad, et vajasid ainult vormistamist.

 Sisuliselt sama lugu oli ka Hinni kanjoniga, ei mäletanud ainult täpselt, kuidas see „kaan“ seal allikal kirjutatud oli. Kaasavõetud pudelid said värsket vett täis ja edasi suundusime Viitinasse. Siiski Hinnis toimus väike läbimurre pähkli teemadel. Aegajalt tulid õigete vastustega koos mingid numbrikombinatsioonid ja Johan oli hakanud neid seostama legendiraamatus lehekülgede või ridade ja sõnade järjekorranumbritega. Trepist kanjonisse laskudes aga vaatasin Johani selga ja tõstatasin hüpoteesi, et ehk hoopis tekst särgi seljal :-) Viitina poole sõites sai vajalikud sõnad välja korjatud ja miskit hakkas looma, tundus, et oleme õigel teel. Johani lapsepõlves Võrumaal veedetud aeg ja ülejäänute Lõuna-Eesti taust kindlustas, et eraldi tõlkida teksti polnud vaja.

Viitina oli üks kohti kus olime kuu tagasi Johaniga „luurel“ käinud, lisaks sai läbi käidud Lätist Kornetist ja ka Raadi vaatetornist. Probleem tekkis aga selle „Kuuritsa kiviga“, oletasin, et kuna teistel koolikividel oli kukk olnud, siis sedagi kivi siin „kuuritsa“ kiviks peetakse aga ei. Googeldamisega sai leitud, et peab veel mingi kivi olema aga asukohta ei tuvasta kuidagi. Lõpuks sai googledamisel leitud vastus saadetud ja oligi õige kuid kivi ennast üles ei leidnudki, ehk oli teisel kaldal, sest vähemalt kohalikud väitsid, et see kalapüügivõistlus pidi seal toimuma. Aega olime aga kulutanud selle lihtsa koolubussi küsimuse peale liiga palju.

Krabil 210. memoriaali leidmine polnud keeruline, oli olemas viit ja meelde oli jäänud, et kuu tagasi seisid selles kohas teeääres kaitseliidu maastur ja BTR. Siis ma veel mõtlesin, et kas kohalikud lähevad soomukiga jaanitulele ja teevad enne asulat aega parajaks. Kurva saatusega aga põneva arhitektuuriga Krabi kooli juurest kauplusauto silti ei leidnud. Läksime külapoodi küsima ja meesmüüja juhatas kätte nii kõrval heki sees oleva kivi 208. kui selle sildi. Johan ja Monika ostsid aga tänutäheks kohalikud õlled mille kohta hilisem hinnang oli armutu – koirohi.

 Raadi vaatetorn oli tuttav kuu tagusest luurest ja kui uskuda vanu legende, siis ka 2004 oli seal käidud kuid vist lausa üleeelmises tornis, igatahes ei mäleta. Torni luugi lõigatud laudu lugedes sai tõestust meeste ja naiste erinevus – meie Johaniga arvasime, et lõigatud on kõiki laudu mis luugiga ristuvad aga Monika loogika ütles, et ainult neid kahte mis poole kitsamaks lõigatud.. õigus oli seekord meil. Miks meil jäi aga tegemata soovituslik ühislaulu video laululaval, ei oska öelda, samuti on segane lugu lisaküsimustega, sest alles hilisõhtul selgus, et oli veel lisaküsimus tulnud sealse kandi kohta kuid äpis mingit teavitust polnud. Igatahes jäi sel päeval meil 4 küsimust õhku :-(

Korneti Lätis sai tuttavaks 2015a roheliste rattaretke käigus, enne polnudki selle piirkonna saatusest midagi kuulnud. Nimelt peale vabadussõda kui piire joonistati, siis ei saanud eestlased ja lätlased kokkuleppele ja lõpuks kutsuti erapooletuna seda tööd tegema keegi inglane kes siis suht suvaliselt joonistas põlised Eesti alad Lätile. Sarnase töö kuskil teisel maal olla ka kindral Laidoner teinud ja teda meenutatakse seal siiani „hea“ sõnaga. Igatahes on Korneti kandis lood nii, et rattaretkel põlluteel sõites võis ikka eesti keelt kuulda, kohalikud vanemad inimesed räägivad kodus ikka oma keelt. Kohalik giid aga rääkis kuidas tema on passi järgi eestlane, õde aga lätlane, ikka vastavalt sellele kuidas mingil hetkel oma tulevikku vaadates oli kasulik valida. Kohalikus infopunktis on ka väike muuseum, kuid see oli juba suletud, samuti polnud meil küsimusi kah õhus, kui see tähistamata haud välja arvata. Selle juhatas kätte aga vist Allveelaevnik Raul kellega meil oli terve seikluse vältel ülihea koostöö. Mäenõlval oleva haua leidsime ühelt Veclaicene kaardilt mille olin ettenägelikult varunud ning tornis ja linnamäel olime Johaniga just käinud. Torni muide roheliste retke ajal veel polnud. Linnamäe nõlvalt paistab isegi palja silmaga Suure-Munaäe torn ja binokliga ka Valgjärve mast, Tõikamäe radar ning Tehvandi suusahüppetorn. Nii tekkiski küsimus, et mida siis vastuseks märkida kui tornis kaugeimat objekti küsiti. Mina poleks ausalt seda läbi hammustanud, sest sõna objekt seostub mulle ainult tehisobjektiga, päike oleks jäänud avastamata. Õnneks Johan oli nutikam :-) Enne edasi liikumist sai käidud ujumas infopunkti vastas järves kus ilus sild ning külastatud „Statoili“, see oli siis järjekordne isetekkeline parool meie tiimis mis tähistas mõnd sihtotstarbelist majakest, Kornetis oli see maja kolmnurkne ja lausa stereo :-)

Teel Kornetisse saime kätte selle Pauguri adra foto, asukoha tuvastas Eomapi kaart mis otsingu vastuseks andis õige talu ja seal ader oligi.  

Veclaicene kirik oli ka meil luuratud kuid polnud meelde jäänud torni katuse värv, nüüd saime aga kinnituse juba teistelt saadud vihjetele.

Luutsniku koolikivist olin isegi pildi teinud ja aimasin, et see võib rajameistrile ahvatlus olla, jamaks läks aga küsimuse vastusega kui saime vale vastuse 4 poldi kohta. Monika naisemõistus ütles siin 3, seekord oli temal õigus vastuse osas aga siiani ei saa ma aru, miks horisontaalne polt hoiab varrast vähem kinni kui 3 vertikaalset, lahti saamiseks tuleb ju ikka KÕIK 4 lahti kruvida kui vähegi loogiliselt mõelda. 3 oleks õige vastus AINULT sellisel juhul kui küsimus oleks formuleeritud, et mitu polti tuleb lahti lasta, et varras pikali lasta??

 Ruusmäega oli kõik lihtne, mõisas palju käidud nii tööpärast kui ka roheliste retkel laagris seal oldud ning kiriku asukoht vanas koolimajas ka väga tuttav. Sinna kiriku suunas mineva telefoniliiniga seotud palju mälestusi eriti ajast kui see veel isoleerimata traatidena jooksis ja ühe posti peal blokiraator oli. Olen isegi ühel reede õhtul enne koju minekut sõitnud Võrust Ruusmäele tagasi posti külge rippuma jäänud montööritelefoni järgi.. kallis asi oli, ei oleks tahtnud oma väiksest palgast seda kinni maksma hakata. See on aga omaette lugu kuidas lehmad mind seal heinamaal taga ajasid ja siis lahti jäänud ühenduskarbist keelega helistada üritasid, keegi aga helistas sel hetkel just sisse ning 60V kellapinge andis lehmale sisuliselt tiivad – oma 3m vähemalt hüppas lehm selg ees.

Tsiistres sai tehtud lõuatõmbamise jõu- ja ilunumbreid ning kohalikke kurvastatud – meil polnud kahjuks aega nendega võrku mängida kuigi kutsuti :-( Kivi juurest viis otsetee Noprile kus tuli seinalt lehmad kokku lugeda. Omal ajal oli Niilo Tiit nii kõva mees, et kirjutas projekti ja sai ka raha netiühenduse tekitamiseks ümbruskonna taludele, kui see aga mingi hetk tõrkus ja mina viga tuvastama tulin, siis talle helistades ajasin segi MTÜ nime – Kolme Kandi Klubi asemel ütlesin MTÜ Kolm Karu... Õnneks ta ei solvunud ja naerda saime pärast mõlemad :-) Kahjuks oli nüüd kellaaeg hiline ja Talupuut jäi külastamata.

Missos läks kiiresti, kirik ja puu üle vaadatud ning edasi juba 3 riigi nurka. Pool meie tiimist, mina kaasaarvatud, polnud seal käinud. Waze juhatas meid kohale väikse ringiga, ilmselt miski otseteel talle ei meeldinud, tagasi aga tulime juba otse.

 Johan oli sealkandis käinud viimati kevadel aga hoopis lennukiga rebased ja kährikuid „vaktsineerides“. Panin meid kirja ka sealse geopeituse aarde logisse, lahe oli see, et aaret valvas kohe eraldi piirivalve kaamera või misiganes andur. Kohale jõudes tuli meile vastu Tralls ja rohkem elusolendeid peale lindude me seal ei näinud. Tehtud.

204. eest Napi külas oli Raul meid hoiatanud, pidi kuri maaomanik olema. Oligi eravalduse silt ja läksime üritama järgmist rada pidi. Kui bussi nõlva alla heina sisse ära parkisin, sain aru, et koht tuttav, olin korduvalt seal mäeotsas talus käinud telefonirikkel ja siis oli seal ketis üks must koer kes oli tumm – haukus nagu meeletu, kuid hääletult. Samuti olin siis Berlingoga mäe otsa roninud ka paremalt (sest nii oli põnevam) kuid nüüd oli see tee lausa kinni kasvanud.

207. Kordoni leidmiseks vajasime jälle Rauli abi, no ei mäletanud või polnudki siis seda kordonit veel, piiripunkti teadsin aga küll. Luhamaa kool teeääres tuletas aga meelde aegu kui rekkade järjekorrad ulatusid ka ristmikust mitu kilomeetrit Misso suunas, teeääred olid siis aga nii ära roojatud, et sealsete kaablipostide juurde minek oli katsumus omaette.

226. otsides sattusime Pütsepa rändrahnu juurde mis oli aga vale koht, seal oli ka teisi ekslejaid. Õigesse kohta minekut läbi Illi takistas aga jälle eravaldus, peale kõhklemist sai lõpuks läbi sõidetud ja samuti ka tagasi. Vanasti seal sellist silti polnud ja sõitnud olen seda teed ikka palju kordi. Kivi ise oli sügaval metsas, sihte pidi sai ilusti juurde aga kui seljataha ilmus ka teine auto siis oli tegu et buss sihil ümber keerata ja mööda manööverdada. See toimus juba pimedas. Vastseliina jõudes möödusime politseibussist, mundrimehe liigutused taskulambiga olid piisavalt segased, et ma seisma ei jäänud. Asula keskele jõudes ning ausamba juures peatudes jõudis ka politsei kohale ja tundis huvi meie tegevuse osas, õnneks heatahtlikult ja mingeid pretensioone neil polnud.

Ühe pingi leidsime kultuurimaja juurest, teise asukoht oli teada muusikakooli juures. Päris kooli ka teadsin, oli ju vana telefonijaam selle lähedal – suur maja oma aja kohta, saun puhkeruumiga ja puha. Varasemal ajal oli seal pea paarikümne inimesega brigaad baseerunud. Ja kui siis ühel mutikesel üle mitmekümne aasta telefon ei toiminud ning mina üksinda kohale tulin oli ta ikka üllatunud küll, varem olid asjad nii käinud, et kõigepealt sõitis kohale 2 krusatäit labidamehi ning nõuti viina, kui viinad joodud, alles siis asuti riket otsima.. Olid ajad..

Puutli kandis metsas pidi olema kirik, mälestussammas ja kääpad. Kääpad olid isegi kaartidel olemas, kuid omavahelise kommunikatsioonihäire tõttu läks otsimisele aega. Alustatud sai siiski kirikust mille asukohta pimedas tuvastada polnud kerge, eravalduse sildid ees ja asukoht Eomapi kaardil totaalselt vale. Siiski jalutuskäik viis sihile ja väga sürr koht oli, lisaks saime info, et sealkandis olla karu kuulda olnud. Karu teema tegi olemise palju lõbusamaks, pidi endast karule ju teada andma, et tõmba uttu  :-)

Mälestusmärgi leidmiseks sai päris kõvasti ekseldud ringi ja kui tee lausa sõidetamatuks muutus siis ka jalgsi otsitud, lõpuks Rauli juhatusel ikka jõudsime õigesse kohta. Lõpuks kääbaste juurest lahkudes sõitsime väga suure ringiga sest tundus, et tee lõpeb taluhoovis, praegu kaarti vaadates asi nii hull ei paista, oleks võinud läbi sõita mitte oma 6km ring teha.

Koos Võrus tankimisega sai päeva kilometraaziks 299,9km ja laagrisse jõudsime 2.00 öösel.