31.8.17

19.08 Otepää rattamaratoni matkasõit

Shimano matkasõidu nimeall toimus nädal enne põhivõistlust tasuta avatud raja sõit rattamaratoni radadel. Valida võis nii pika kui lühikese raja ja siis selle koos juhendaja ja väikse kambaga läbi sõita. Mõlemale rajale läks umbes 15 sõitjat. Olin lühikese raja nädal varem juba kahes etapis läbi sõitnud ja teadsin, et sellest mulle piisab kui järgmine päev rulluisumaratonil veel vähegi sõita tahan jõuda. Rada algas tiiruga Tehvandil ja ümber linnamäe. Algus oli piisavalt raske, ja enne Pühajärvele suundumist jäin pundist maha. Edasine rada läbi Kannistiku ja Sihva juurest rollerirajal Poslovitsa tõusul oleva joogipunktini läbisin üksinda. Kallasin pudelis olnud vee omale palavuse tõttu pähe ja täitsin spordijoogiga, otsustasin ikka raja lõpuni sõita. Järgmine rajaosa läbi oja üles mäeotsa Tobra talli teeni oli varasematest Otepää maratonidest juba väga tuttav kuid seekord ma seda 300m pikka tõusu sadulas võtma ei hakanud, oleks pulsi liiga kõrgeks ajanud. Läbi metsade Munamäele oli veel 2 tõusu kus sai jalgsi käidud, siis jäi aga lõpuni ainult vormistamine. Õnneks oli ilm ilus ja kuiv, kuuldavasti oli päris võistlus toimunud hoopis porisemal rajal ja see oleks juba palju vastikum olnud.
TEEKOND


30.8.17

16.08 Tõravere temposõit

Transtar temposarja 5. etapp toimus osalejate hääletuse põhjal uuesti Tõraveres ja mulle see läheduse poolest sobis hästi. Seekord oli ka ilm parem, peaaegu tuulevaikus. Seetõttu oli oodata paremat aega ning sõites oligi tunda, et minek on parem. Tulemusi vaadates pani aga üllatama, et 21km aeg 38:21,2 keskmise kiirusega 32,7 oli alla minuti parem kui eelmine kord 39:12,9. Kuum mustikasupp ja pirukad peale lõpetamist on ka mainimistväärt :-)  TEEKOND  TULEMUSED
Pildi autor Ivo Kraus (kõik pildid)

21.8.17

Suveseikluse kokkuvõte

Seekord oli õhkkond veidi teine kui tavaliselt - palju vabamalt jagati omavahel otsitavaid kohti ning rajameistrid olid valmis selgitama kõikide punktide asukohti mida sa ise leida ei suutnud. Võistluslikkust oli vähem ja kõik tundus vabam, kuigi ka varem pole SS mingi eriline võistlus olnud. Sisuliselt olid SS ajal ka selle suve esimesed suvised ilmad ja kuigi vihma sai üksjagu, oli õhk soe ja vihm ei rikkunud tuju. Rajameistrid jätkake samas vaimus, kõik oli tore! Kõigile tiimidele jagatud Jazz pesulate žetoonid osutusid kahjuks esialgu kasutuks, neid ei saa kasutada väljaspool Tallinna. Küll oli positiivne üllatus kodus sahtlist leida eelmise aasta SS-l jagatud Aqua pesulate kaart (mis oli kasutu siis) sest just oli selline pesula Otepääl avatud. Küll jäi väheks kaardil olnud 12€ sest buss oli seiklemisega ikka totaalselt poriseks muutunud.

Suveseikluse PILDID

Kohalesõit Suveseiklusele päev varem koos ööbimiskohta sõiduga 324km
Kohalesõudmismäng 83km
Neljapäev 255km
Reede 280km
Autoorienteerumine Allveelaevnik Rauli kaardilugejana 209km TEEKOND
Laupäev 316km
Kojusõit 369km
KOKKU sõitsin oma autoga 1627km, keskmine kütusekulu 8,08L/100km (diisel)
Suveseikluse TEEKOND 

17.8.17

29.07 SS 3. seikluspäev

Pikk öine autoorienteerumine ei jätnud magamiseks just palju aega, tuli hakata legende lahendama sest uus pikk päev oli ees. Raul ütles, et tema läheb kõige kaugemasse otsa ehk Orissaarde ja hakkab sealt tagasi tulema, kaarti uurides jõudsin samale järeldusele. Siiski sai tehtud üks peatus lähemal, Pahkla külas. Pahkla meenutab väga pähklit ja sai igaks juhuks kontrollitud ega seda seal pole. Pähklist polnud seekord üldse mingit infot, ainult küsimus. Juba enne Saaremaale tulekut olin arvamusel, et pähkli jaoks oleks kõige õigem koht Vilsandi. Plaanisin Vilsandile rattamatka juba 1999 aastal kuid see ei teostunud ja käimata on seal siiani. Seekord kahekesi ei jäänud sinnaminekuks lihtsalt aega ja puudus ka igasugune kogemus sinnasaamise osas. Pärast tuligi välja, et pähkel oligi kuskil sealkandis olnud ja ainult Libekala oli selle kätte saanud. Keegi üritas peale aja kukumist veel, vist oli Hippo. Seega Pahkla külast pähklit ei leidnud, kuid leidsime väga ilusa külaplatsi.
Orissaares pidi olema mitu asja, eelkõige aga "uisu kivi". Kahjuks oli see jälle üks nendest objektidest mis kõigil kaartidel totaalselt vales kohas oli. Lõpuks Raulilt sain info kivi õige asukoha osas. Mõni Orissaare legend oli meil aga lahendamata ning üks asi jäi lihtsalt leidmata. 336 Muldkatus on popp viis meid aga eksirännakutel väga müstilisse kohta.
Koordinaadid olid muidugi jälle valed ja kalmistut otsides jäid silma paemüürid mis meenutasid maja. Aastusin sisse ja ei saanud aru kuhu ma sattunud olin - paremal olid otsaseinal raudristid ja selle all lillepeenar, põranda keskel ka kividest laotud lilleklump, kuid vasakul lamamistool ja lauaga puhkenurk. Seinal rippus ka suur pronkskell ning laual oli maakera kujuline küünlajalg. Luukeresid aga polnud, seega vale koht. Õige kalmistu leidus ka varsti koos kabeliga.
Nüüd võtsime ette legendi 348 mis tõotas küll pikka edasitagasi sõitu ja ka kohapeal pikka jalutuskäiku, kuid tundus põnev. Parkisin bussi legendis kirjeldatud talu juurde ja võtsin ratta, et hakata metsa sissepoole liikuma. 100m pärast muutus tee aga nii hulluks, et sõita polnud võimalik. jätsin ratta põõsasse ja Eomapi GPS kaardilt teerada järgides läksin edasi kuni rada pidi pöörama elektriliini poole mida legendis mainiti. Seda rada aga looduses leida polnud võimalik, oli küll väike põld ilmselt jahimeestel tehtud ja söödaplatsid.
Vaatasin tõtt jahikaameraga mille toiteks oli suur aku põõsaall ja loobusin. Tegelikult oli asi nii hull, et mul hakkas lihtsalt halb, raske oli tasakaalu hoida ja tagasi autoni jõudmine oli juba eneseületus. Öine magamatus ja tohutus palavuses pingutus oli viinud mu peaaegu teadvusekaotuseni. Taastumine võttis ka aega ja nii oligi sellegi kättesaamatu punktiga läinud tund raisku. Hiljem selgus, et olin legendist valesti aru saanud ja vales suunas läinud... seega poleks ma ka parima tahtmise juures õiget asja üles leidnud :-( Nüüd läks aga kiireks, kaks ajalist kohta olid ees ja kõigepealt sai mindud Peeter Rudase klaasikotta kus ma 1996 olin käinud. Saime vastuse kiiresti ja kuna veel teine koht oli kohe sulgemas, siis kahjuks pikemalt vaadata ei saanudki. Nüüd sõitsime tagasi Triigi sadama juurde kus posija Vigala Sassi valdused. Sass ise olla surnud. Lootsime kiiresti vastuse saada, kuid Sassi naine kes seal meid vastu võttis oli nõuks võtnud vähemalt 30min jutustada enne kui meile vastuse paljastab. Lõpuks sai tema vastuoluline jutt siiski otsa ja saime ka oma vastuse teada. Mingit loogikat selles polnud ja samahästi oleks võinud ta meile öelda misiganes numbri, kontrollida seda jumalate arvu seal loitsuplatsil poleks olnud ju võimalik, seal lihtsalt polnud midagi mida oleks 5 olnud. Kahju, et sellise jama peale jälle niipalju aega läks.
Triigi sadamast leidsime Triigi Filharmoonia nimelise kandilise kontserdihoone kuhu ka õhtust kontserti kuulama kutsuti.
Tuhkana rand on siis üks vähestest Saaremaa liivarandadest. Autod jäid eemale parklasse ja randa tuli jalgsi minna. Cassandrad olid oma suure "maaliinide" bussiga ka seal. Randa sörkides tulid nad just vastu ja üks meestest ütles mulle, te mis sa jooksed, aega küll. Tema naine aga kostis sellepeale, et varem jooksid ise samamoodi. Olid ju Cassandrad aastaid skoorijad kes võtsid kõik punktid ja kuskil ei molutanud. Nüüd olid aga kõik peredega ja suur lastekari bussis kaasas.
Täri pärn oli märgitud "autolõhkumise" punktina, tegelikult paistis pärna juures olev silt juba ühe talu hoovivärava juurest. Kuna ühelgi minu kaardil polnud teist teed pärna juurde märgitud, siis parkisin auto enne talu ja läksin jalgsi. Oletasin, et rajameister oli mõelnud lähenemise siiski teiseltpoolt sest üle heinamaa viis sile autorada otse pärnani ja millegi lõhkumisest polnud juttugi. Hiljem selgus, et Klemmide KIA jaoks oli rada tehes olnud seal väga kõrge hein ja isegi talust olla luba olnud otse puu juurde sõita. Puu ise oli võsas ja halvasti nähtav.
Panga pank oli skoorimise koht, seal palju käidud ja pikalt ei hakanud ringi vaatama, sama sisuliselt ka Võhma maalinn. Seal aga kordus juba ühelt talviselt Hulkuri etapilt tuttav olukord kus meiega samal ajal sattusid sinna ka Oh ja Ah, nalja tegi selline kordus küll :-)
Nüüd võtsime suuna rauasaatmemägedele, jälle autolõhkumine. Lähenesime Võhma poolt ehk põhjast ja GPS arvates pidi lõpuks läände pöörama, mingit teist teed sinna lähedale nagu ei paistnud. Kui olime ca 500m kaugusel GPSi järgi õigest kohast siis sinna pöörduv rada oli oleks olnud läbitav ainult päris maasturitele, sügavad rööpad liivas ja eespool ka soo. Tee sinnamaanigi oli paras offroad bussi jaoks, imestasin, et kuidas ometi rajameistrite KIA sealt üldse läbi sai. Telefonikõne Marele tõi selguse majja, GPS koordinaadid küll õiged kuid nemad olid lähenenud hoopis Paatsa kaudu ja sealne tee oli nende masinale offroad olnud. Tagasi pöörata ei tahtnud ja lootsin, et kui siiani jõudsin, siis ehk saan ka edasi ning lõunasse liikudes jõudsimegi RMK vastremonditud teedele ning suure tiiruga ka lõpuks õigesse kohta.
Mustjalas oli mitu legendi, Rauli väitel ka üks piltidest kuid tegime 3 tiiru ja ei leidnudki. Üldse läks seal meil kaua.
Ninase torni poole sõites märkasime teeääres 354 pildiküsimust aga taati ei paistnud hämaras kuskilt. Tornis olime koos Ö tiimiga, nemad teadsid, et lisaküsimusena tulnud Kingissepa pea on kuskil liiklusmärgi taga ristmikul ja ka seda, et Estonia mälestusmärgi sildi taga on kaevik.
Saatsid juba tornijuurest vastuse ja oli õige. Otsustasin siiski randa minna kuid kui seal mälestusmärki ikka näha polnud siis saatsin ka vastuse ära. Poolpimedas kuhugi teadmata suunas sadu meetreid käia ei viitsinud. Pead me aga ei leidnudki. Torni all oli aga infotahvel vaatamisväärsuste kaardiga kus nii eide kui taadi pildid, samas ainult eide pildid asukoht märgitud. Oletasime, et taati polegi ja pildilt sai ju vastuse - 3 hammast. Olles jõudnud tagasi eidetuuliku juurde ilmutas ka taat lõpuks end :-)
Juba pilkases pimeduses jõudsime Pidula mõisa. Seal olime käinud ka mõni aasta tagasi esimese SS legende lahendades. Nüüd oli küsimus pinkide arvu kohta ühe puu 12m raadiuses. Kohe jõudsid sinna ka Kõrbetuule liikmed ning nemad teadsid täpsemalt, et otsida tuleb pargi taganurgast. Aga milline puu ikkagi, seda ei suutnudki me välja mõelda sest 3 pinki seal oli, ja variandid 3 ja 2 osutusid valeks. Ei saanudki aru kustkohast seda 12m pidi üldse mõõtma...
Umbes 1 öösel võtsime ette 314 ehk 3km puhast rõõmu. Seegi jaitsokaamennõitšai oli Hulkuri sarjast juba tuttav. Autot säästes sai liigutud seal aeglaselt aga tagant lähenesid kiirelt ühed tuled - Urbanil oli ilmselt palju parem vedrustus või oma autost lauspoogen. Kihutasid mööda. Muide rajameister vist eksis veidi kui kirjutas legendi, et teist sellist saarel ei leia, päev varem olime ju Pöides samasugusel teel sõitnud, seal oli see küll lühem, ca 1km.
 Kuigi seal parkis palju Läti numbriga autosid leidsin kiiresti otsitava vastuse ning kasutasin seda majakest ka sihtotstarbeliselt.
328 ehk mudaravila mälestuskivi tundus lihtne - kaardil ju märgitud kuid GPS koordinaadid näitasid selle asukohta otse teeraja ääres aga hoopis teiselpool lahte. Esimene võimalik sissepööre oli kasutamata, teine aga sõidetud. Lubatud offroad algas ka varsti ning lõpuks parkisin bussi ära sest ilma neliveota kõrkjate vahele mutta ei riskinud minna. Esimene jalgsitiir oli tulutu, kivi ei leidnud. Täpsustasin asukohta kaardil ja läksin koordinaatide peale otse, jalgrada kadus peaaegu ära, oli aimatav, et keegi on seal roostikus ATV-ga kunagi sõitnud kuid GPS näitas ikka teerada. Kivi aga ikka polnud. Pool tundi jälle vastu taevast. Proovisin veel linnapoolt sama rada kuid kui oksad juba vastu esiklaasi olid siis loobusin. Hiljem selgus, et kivi oligi mujal olnud, jälle igalpool valed koordinaadid.
337 näpukas oli raudteeteemaline. Vaatasin netist, et põhjapoolseim ots oli Pammana neemel kuid päevapeale raporteeris Raul, et seal küll miskit polnud. Ühe poe juures Gertilt nõu küsides sai ka Marele helistatud ja selguse, et rong olla sõitnud ainult Kihelkonnani, seda fakti ei teadnud isegi meie tiimi tagatoa raudteespetsialist Raimo. Nüüd aga peale kella 2 öösel võtsime sellegi punkti.
Laagrisse jõudsime 2:48, läbitud 316km.

16.8.17

28.07 SS AO

Suveseikluse autoorienteerumine. Esimesel SS-l Saaremaal oli olnud öine autoorienteerumine kuid hilisematel mitte. Nüüd olid Gert ja Taavi teinud selle omamoodi kujul. Läbitavateks punktideks olid kivid ja mälestusmärgid mis päeval oleks olnud liiga igavad. Iga kivi kohta oli 3 vastusevarianti ning vastavalt sellel tuli vastuseks saata tähed A, B või C. Kuna kõik seiklejad pole professionaalsed autoorienteerujad siis oli lubatud ka tiime ühendada. Start pidi olema 23.00 aha venis sujuvalt 23.30 peale ja siiski ei saanud päris kohe minema, sest lihtsalt ettevalmistustega ei saanud valmis. Mina läksin kaarti lugema Allveelaeva Raulile, algul pidi keegi veel meiega ühinema, kuid lõpuks olime ikka kahekesi. Aega anti 4h ning finiši võis kinni panna omale sobival hetkel ja kohas, peaasi et kontrollaega ei ületa. Piirkond jäi laagripaigast lõunasse ja enamus punkte oli üldse Sõrves. Otsustasin päripäeva ringi kasuks ning sama tegi mitu tiimi, nii eksinud kui Oh ja Ah. Nendega käiski esialgu peamine konkureerimine. Raul oli magnetitega katusele pannud ka töötuled ja nendest oli kivide otsimisel kasu kuigi sisse ja välja lülitamine oli tal ebamugav. Kaart oli peaaegu mustvalge ja nii hullusti välja zoomitud, et pimedas rappuvas autos täpset kohta tabada oli ka päris raske. Kaardileht ise oli suurem kui A2.
Õnneks olid punktide vahed päris pikad, ning sain ära taastuda enne kui süda jälle pahaks hakkas minema. Siiski päris hulluks olukord ei läinudki. Sõrvele jõudes oli mul üht tankiga kivi otsides rohkem ebaõnne kui teistel ja jäime üksi. Tiitsu keeras kah teistsugust ringi sõitma. Mõntu kooli kivi poleks ilmselt leidnud kui päeval poleks seal tohutult aega kulutanud seda Ekesparre kabelit otsides, kuid nüüd ma teadsin täpselt kus see on ja samal ajal sai Raul käia võtmas kaht läheduses asuvat punkti. Mõnes kohas tekkisid probleemid kui kaardile märgitud teed tegelikult enam polnud või olid punktid nii lähestikku, et peaaegu varjasid teineteist kaardil, näiteks 10 ja 11. See 11 jäigi leidmata, teised olid küll leidnud, kuid veidi kaugemalt kui see kaardil kujutatud oli. 38 punkti sisestades tegi Raul vea ja vastus A läks 48 punktile, kõne Gertile andis info, et meil vigu pole, seega oli see vastus õige kuid 48 punkti lähedusse jõudes oli see juba ununenud. Siiski päris punktini ei sõitnud kuna saime veast aru ning keerasime üht väikest teed pidi tagasi otsem järgmise suunas. See tee viis meid aga läbi taluhoovi, õnneks öösel ohtu kellegiga kohtuda polnud. Omapärane oli 51 punktis kottpimedas torni ronimine, pealamp oli kustunud ja taskulambiga ei saa ju ronida, seega panin taskulambi tornialla püsti ja ronisin alt tuleva valguse abil. 54 jäi meil jälle leidmata, olla vist kuskil puutaga olnud see kivi. Nüüd oli pikk ülesõit ja lootus võtta veel üks punkt, õnneks jõudsime ka teise võtta, rohkem polnud aga kuidagi võimalik. Aeg sai täis ja siirdusime tagasi laagrisse, väsimuse märke ilmutasime juba mõlemad. Kokku sai sõidetud 209km ja sõiduaeg 4:22. Kahjuks oli osavõtjaid katastroofiliselt vähe, tabelisee läks 11 tiimi kellest 5 reaalselt võistlesid. Võitsime üsna napilt OhJaAh ees.
Eksinud oleks olnud aga 3. kui poleks ajaga puusse pannud. Gert oli kõvasti vaeva näinud selle võistluse ettevalmistamisel, näiteks kaartide trükkimine ca 100€ kuid selle nullis vähene osavõtt, oli meid ju kokku 41 tiimi seal tegelikult. Magama sai umbes 4.30.
TULEMUSED  TEEKOND 

11.8.17

28.07 SS 2. seikluspäev

Saaremaa idaosa ja Muhumaa. Peale pikka sõitu jõudsime esimesse punkti - Reomäe kloostrisse. Pidime leidma väga väikse kiriku ja selleks sai peaaegu tiir tehtud ümber kloostri müüri kuni märkasin seda väikest maketti teeääres. Kahjuks oli enne kellegi auto pargitud just selle ette, seega jälle suur ajakadu. See klooster olevat olnud ka ainuke koht kust Gertile oli helistatud ja pahandatud seiklejate pärast.. 
Muidugi ei saanud seiklus mööda minna Kaali kraatrist, see oli lihtne koht. Keerulisem oli Reeküla kiriku juures olevate talunimedega. Kes või mis on pikne, ilmselt keegi mingist eeposest. Nimi pilgu võis ka sobida eeposse, kuid googeldamine mingit tulemust ei andnud. Olime juba loobumas kui arvasin, et ehk on mingi laste multikas mida kumbki meist pole iialgi näinud, kui pähe tuli mõte, et ehk on õige Matu ja mõeldud Cars multikat, seal Lightning oli vist eestikeelde tõlgitult välgu asemel hoopis Pikne. Nii oligi, no on haiged need eestikeelsed tõlked. Hiljem Avastajatega rääkides olid nad Matu peast ära arvanud, kuid polnud suutnud välja mõelda kohta kuhu minna ;-) Meie siis olime õiges kohas kuid vastusega läks aega. 
Valjala kandis oli mitmeid küsimusi, alustasime kirikust kus selgus, et vähemalt ühe legendi jaoks oli koht vale. Kiriku vastas seinal oli kaart kus ka meile vajalik vana surnuaed, kuid seegi oli jälle vale kohapeal, pea kilomeeter mööda jälle. Saaremaa valsi kivi juurde minev tee oli ikka metsik mülgas kuigi meenutas lausa kruusateed, autod kattusid paksu savise porikihiga ja sõitmine sel teel meenutas jääpeal uisutamist siledate rehvidega. Avastajatega koos kivi juures olles ei teadnud meist keegi mis duuris see viisijupp on. Duur või tuur: Saaremaa velotuur, Tour De France, mulle muud pähe ei tulnud. Muusika duuridest ei tea ma ööd ega mütsi. Pildil oli kõige rohkem F tähti seega oleksin lambist pakkunud F, mis ka õigeks osutus peale Johani ekspertarvamust ja ka Avastajad said Facebooki kaudu sama vastuse :-) 
Jööri külaplats koos muuseumiga oli tõesti äge koht. Nüüd võtsime suuna Tammevälja tammele, algul oli metsatee porine, siis läks aga hullemaks. Tänu kõrgele kliirensile sai aga esiveoga vabalt hakkama kuni ühe hargnemise juures tundus asi hullemaks minema. Jätsin bussi sinna ja edasi läksin jalgsi, minust möödus Fotopärl oma neliveolise maastikurehvidega bussiga kuid nad tegid vale pöörde ja mina jõudsin tammeni enne. Tegelikult tee polnudki nii hull, üks koht ainult. Ilmselt oleksin sealtki läbi saanud kuid mõnedsajad meetrid jalgsi polnud raske, lihtsalt jalad said väga poriseks. 
Debora Vaarandi kuju vastas poe juures sai lõunapaus tehtud.
Henno Käo kivi juurde suundudes tegin tüüpilise vea ja ei vaadanud infotahvlilt kaarti, kivi oli oluliselt kaugemal kui arvasin ning telefon oli bussi laadima jäänud. Tuli uuesti tagasi minna sest siin tuli ka lisaküsimus metsavendade mälestuskivi kohta põlluääres. Samal ajal tuli sinna ka Tõrva esindus Anna Minna...jne. 

Jumalanna Blesta mälestusmärgist olime enne seikluse algust juba mööda sõitnud, seega selle leidmine oli lihtne. Mihkel Ranna dendraarium aga jäi teelpeale ette juhuslikult. Tornimäe kiriku juures sai meelde tuletatud milline näeb välja Hosta, mul neid aias küll, kuid lillede nimed pole just tugevam külg. Siiski oli meeles, et seiklejatele Hosta õpetamine oli Sirli üks püüdlusi juba mitu aastat, seega tuli netist ainult üle kontrollida oma kahtlused, et mis muu see ikka olla saab kui Hosta :-) Lisaküsimus saatis nüüd surnuaeda obeliski otsima, sinna saabus ka Tammetõru. Surnuaed polnud suur ja nii sai see läbi traavitud risti ja rästi, obeliski definitsioonile vastavat objekti leidmata. (Vikipeedia: Obelisk on ülespoole ahenev neljatahuline kivisammas.) Tammetõrud jõudsid kiiremini arusaamale, et otsitav on hoopis pronksist naisekuju. Mina arvasin seda nähes kõigepealt, et tal peakohal pooleksmurtud mõõk, nagu epee aga tegelikult oli roos hoopis. Selline asi oli siis püstitatud langenud punaröövvallutajatele. 
Muhus sai esimese asjana otsitud Koguval Juhan Smuuli varesega monumenti. Kohapealsel kaardil tundus see asuvat kaugel ja kuna autoga edasi sõita ei tohtinud, siis võtsin ratta. Vastu tulnud Naksitrallid aga teatasid, et see on päris lähedal, oligi. 
Raul oli teada andnud, et 246 - Saare aare on "kohustuslik", lisaks saime talt teada, et tegu Tammiski suurkiviga kuskil Muhu looderannikul. Tee sinna oli vilets ja Rauli soovitusel jätsin bussi seisma kohe kui asi päris kitsaks läks. Nüüd oli ratas asjaeest, 1,2km kitsast metsateed mis vahepeal oli sügavate roobastega. Esimese hooga sõitsin kivist mööda kuid kuulsin hääli ja läksin tagasi. Naksitrallid olid ametis aarde lahkamisega. Kõigi seiklejate nimelised "kaelaehted" olid totaalselt sõlmes. Mei omad tulid aga kiiremini välja ning jätsin Naksitrallid maha seda sasipundart harutama. Algselt olid need puutükid just nende tehtud, kuid kellegi "kuri" käsi oli nöörid nii puntrasse sõlminud, et autorid polnud just rõõmsate nägudega... See pundar oli olnud kivi taga aardekirstus. 
Kivi suunas liikudes olime möödunud muulist mis ka meile vajalik, nüüd tegime sealgi peatuse ja kohustusliku selhfie. 
Kitsekamber ehk väike koobas paekaljus oli Regio GPS kaardil 2km vales kohas, Eomapi kaardil oli küll olemas, kuid ilma nimeta fotopunktina. 
Päeva lõpetasime Pöides kabeli juures, kell sai 22.00 ja tuli tagasi kihutada, et jõuda öisele autoorienteerumisele. Päeva läbisõit 280km.

9.8.17

27.07 SS 1. seikluspäev

Piirkond Karujärvest allapoole ja Kuressaarest läänepoole. Alustuseks käisime Lihulinnas ja sealt lähedalt otsisime ka 101 Quercus specialit. Ühest raamatust tuli välja just sobiv kirjeldus selle kohta, et vaatas aknast välja ja seal kohises tamm, Sassi tamm nimelt. Asus sobivalt eramaal, lõpuks tuli läheneda üle karjamaa. Päris võimas ja heas seisukorras tamm. Vastusena tamm aga ei sobinud, ümberringi olid haavad ja need kohisesid väga kõvasti, ka see oli vale vastus. Tundus, et koht ise oli ka vale :-(
Euroopa keskpunkti leidmine võttis palju aega sest kuskil polnud täpset asukohta, lõpuks siiski sain koordinaadid ja teeääres väike vai oligi, infotahvel oli aga tühi. Fotol väga ilus õllekapp oli reaalsuses üsna räämas ja kõrgesse heina kasvanud. Dolokivi foto tuli ka möödasõites kätte.
Kuressaares läksin infopunkti ja sain mitmele küsimusele vastuse, väga sobivalt oli lennujaama lähedal meile vajalik linnuvaatlustorn kuhu tuli tükk maad jalgsi minna. Valge elevant seal oli aga nii väike, et selle leidmiseks käisin 2 korda ülesalla enne kui tema asukoht paljastus.
Legendikivist sai hooga mööda sõidetud ja seda otsima hakatud valest kohast kus oli mitmeid seiklejaid juba peatunud. Hiljem selgus, et see koht oli ka õige olnud aga hoopis teise legendi jaoks. Tunnen kaasa neile kes seal matkarajale torni otsima olid läinud sest ilus ilma muutus paduvihmaks mis kestis pea õhtuni. Mitmetest kohtadest jäidki nüüd pildid tegemata sest fotokat ei saanud vihmaga autost kaasa võttagi. Salmel sai ka I-punkti sisenetud kuid sealt saime väga suure aktsendiga eesti keelt rääkivalt tädilt ainult ühe vastuse, midagi muud ta ei teadnud, suht mõttetu tegelane oli ta infopunktis töötamiseks. Kell oli ammu üle lõuna ja kõht tühi ning varsti jäi teepeale söögikoha pildiga legend, seal pidi ka seiklejatele tasuta kook ja kohvi prae kõrvale olema. Praed olid aga selleks ajaks juba üsna otsas ning mina võtsin pannkoogid, koogi asemel aga anti pisike küpsis. Mandril on sõna "kook" kasutusel natuke teises tähenduses... ootama pidi ka väga kaua kuid söök ise oli maitsev. Samal ajal jätkus välja padukas.
Sääre tipus olevas infopunktis töötas juba kompetentsem inimene kuid Maanteeküla osas ta meid aidata ei osanud. Polnud kuulnudki, et seal tuumarelva oleks hoitud. Sai siis järjest uuritud mitmeid punkreid kuid üheski olevad venekeelsed kirjad polnud sellised mis meil vaja. Mingite barakkive vahel aga seisid seiklejate autod ning kõrval kitsekari. Lisaks üks väike poni kes tahtis väga TNS-i autosse saada ja nendega ühineda, ilmselt polnud ta oma eluga seal koledas kohas üldse rahul.
 Seiklejad käisid kaootiliselt ringi ning vaatsin ka mõnda barakki - kitsesitt ning pähe tilkuv vihm ei andnud eriti lootust. Lahkusime sealt sest puudus igasugune võimalus õiget kohta leida. Hiljem selgus, et osad olid olid kuskilt metsatagant leidnud mingi angaari kus see venekeelne kiri oli olnud.
Ohessaarde jõudsime 20.30 kuid kellaaeg oli sellel punktil lõppenud 20.00. Kohvikust tuli välja omanik ja kutsus edasi. Tuli välja, et rajameister oli rääkinud hoopis tema tütrega ja ta ei teadnud midagi sellest üritusest, kuid tal poleks mitte midagi olnud kui me oleks seal ka palju hiljem käinud. Kuna eelinfos öeldi, et kellaajalisi punkte hiljem saata ei saa, siis lahkusime sama kurvalt kui oli ka see omanik, et nii halvasti oli läinud.
Siirdusime RMK Topi metsaonni otsima. Pikk siht mille ühel pool mets, teiselpool kraav ning ühel hetkel oli meie ees võsa niitev traktor. Liikumiskiirus üliväike ja nii me ootasime kuni lõpuks traktor end ühe ristuva kraavi servale tagurdas.
Onni juures oli telkimas mitu autotäit inimesi, kuid nad olid väga positiivselt meelestatud ning ei pannud pahaks meiepoolset segamist. Z täht kaevukaanel oli päris andekas.
Tagasiteel oli traktor jälle ees, nüüd oli näha, et ta oli sealt kraavipervelt välja keeranud ja katki läinud. Nüüd puudus igasugune võimalus mööda saada. Mitusada meetrit tagurdamist ja paarikilomeetrise ringiga saime siiski metsast teises suunas välja. Nüüd kohtusime esimest korda osaleva Fotopärli tiimiga ja võtsime mitu punkti koos. Väljas oli veel valge kui asusime otsima 125 laevaehituskohta. Erinevatel kaartidel oli see ilusti olemas, koordinaadid ka kuid selles kohas polnud mittekuimidagi. Fotopärl loobus ja sõitis edasi, mina ajasin puudulikus netilevis arvuti käima ja hakkasin Maaameti kaarte kammima, leidsin otsitava hoopis teisest kohast... See oli teine kord sel seiklusel kui vigane kaart või koordinaadid meid täiesti valesse kohta juhatasid. (esimene kord oli Ekesparre kabelit otsides, mis jäigi leidmata, ajakadu peaaegu tund) Kokku läks selle punkti peale 2h aega.
Pimedas sai võetud veel mõned punktid ning leitud ka Kuuse bussipeatus mida meil alles ülejärgmine päev vaja oli.
Sel päeval vajalik peatus aga jäi leidmata. Pimedas liikus tohutult loomi: jänesed, rebased, kitsed, kährikud ja isegi mäger, millegipärast liikusid nad kõik meie auto eest üle tee vasakult paremale. Paar hädapidurdust oli ka nende pärast. 1.30 jõudsime laagrisse. Läbisõit 255km.

8.8.17

26.07 Suveseiklus "Kohalesõudmismäng"

Saaremaal oli Suveseiklus (SS) juba teist korda, kuid esimesel korral ma kahjuks ununenud asjaolude tõttu ei osalenud. Paar aastat tagasi enne Hiiumaa suveseiklust võtsime ette ka Saaremaa legendid ja käisime mõned kohad läbi. Mõnda nendest kohtadest sattusime nüüd uuesti.
Saarele sai seekord mindud päev varem, sest tutvuste kaudu oli meil telkimiskoht mereääres ühe suvila juures. Umbkaudsete koordinaatide järgi sai aerofotolt vaadatud koht üle ja teada oli, et seal on mingi saun. Tegelikkus oli aga hoopis miskit muud, saun oli kõige tagasihoidlikum asi seal üldse. Igatahes oli see ka telkimiseks üliäge koht otse mererannas. Kivisest põhjast hoolimata sai ka ujumas käidud sest vesi oli väga soe. Kolmapäev oli ka vist esimene tõeliselt suvine päev sel suvel üldse.
SS kogunemine pidi olema 18.30 aga enne sai tehtud poetiir Orisaares ning kohtutud Eksinud Tiitsudega, nemad olid ka seekord rajameistrid lisaks Gert-i perele ja Klemmidele. Kogunemiskellaaja lähenedes sõitsime tammile kus 2 puhkekohta, Muhupoolsem neist pidi olema aerofoto põhjal kogunemiskoht. Osa rahvast aga oli peatunud Saaremaa poolsel kaarel ning mingil siiani arusaamatul põhjusel oli ka Gert sinna läinud ja särke jagama hakanud vales kohas. Peale pikka ootamist ja Rauli drooniga tehtud luuret sai ka sinna mindud.
Kohalesõiduks anti "rallilegend" ja 2 lehte fotodega. Kahekesi oli päris raske fotosid märgata ja nii jäigi suur osa meil leidmata kahjuks. 
  
Laagriplats oli suur ja seadsime end sisse Allveelaevnike haagissuvila kõrvale majadepoolsesse külge. Osa telke olid aga metsapoolses ääres, keskelt jäi plats lagedaks ja seal said lapsed ja koerad mängida palli ja kulli. Peldikutega oli kitsas, ainult üks majake kahe istekohaga kuid seegi oli omapärane - platsipoolne sein oli klaasist ning ees vaid õhuke kardin. Kui päeval veel klaas kuidagi peegeldas ning seesolija sai vähemalt privaatsust ette kujutada, siis pimedas süüdatud laelambiga olid peldikus nagu telekas terve laagriplatsi jaoks, nii käidigi pimedas peldikus pealambiga seda süüdates ainult poti otsimiseks ja kätepesuks.

 Pesemisega oli ka kitsas, üks dušinurk saunas kus vett ainult nirises kuid pestud siiski sai. Õnneks olin kaasa võtnud 10L kanistri, nii sai enne magamaminekut end suht sooja veega üle loputada otse telgi juures. Vaja läks seda ka päeval sest vihma tõttu olin pidevalt porine ja enne autosse istumist tuli käed ja jalad vähemalt üle loputada. Kaasavõetud pikendusjuhe sai väliköögi kõrval varjualuses ühendatud viimasesse vabasse pessa ja nii oli vähemalt koht kus legende lahendada. Järgmine aasta tuleb targem olla ning vähemalt 10m juhe võtta, alati pole nii mugavad olid kui paaril eelmisel aastal on laagriplatsil olnud. Köök oli samuti ülerahvastatud legendilahendajate poolt ning autost kaugel, seega söömine ja söögitegemine toimus seekord priimusel otse telgijuures. Telki muide söögikraami jätta ei soovitatud - rebased, kährikud ja nugised pidid kohe jaol olema.
Enne esimese päeva legendidesse süvenemist oli veel 2 mängu: viktoriin ja bingo. Viktoriin oli nn. Kuku raadio stiilis, ehk teisele küsimusele vastaja sai auhinna, enne pidi ka oma tiiminime hüüdma. Auhindadeks olid nostalgilised Saaremaateemalised meened.
Kui järg jõudis Saaremaa liha- ja piimatootmiskoondise klaasikomplektini, oli küsimus, et mitu valda jääb Saaremaale alles peale reformi. Seda olin mingilt kaardilt näinud ja vastus 1 tõi mulle teise küsimuse - mis pealinn on Kuressaare? Sedagi olin kuulnud kuid sel hetkel meelde ei tulnud, õnneks võis tiim aidata ja Tiiu teadis kohe, et päikesepealinn. Klaasikomplekt oligi käes :-) Igatahes oluliselt asjalikum auhind kui Jörpa CD... Bingo oli aga tutvumismäng. Paberil ruutudes olid erinevad väited ja tuli eri tiimidelt küsida kas see kehtib nende kohta ning siis tiiminimi sinna kirjutada, vähemalt üks rida, veerg või diagonaal tuli kokku saada. Meie kohta aga ei käinud mitte ükski väide... ilmselt seetõttu, et saatsin soovitud 3 küsimust oma tiimi kohta liiga hilja ära. Hiljem tagantjärgi mõeldes oleks siiski 2 võinud õigeks lugeda kui arvestada ka puuduvaid tiimiliikmeid.

5.8.17