04.2007-05.2017 Palupera tee

10 a tagasi kui hakati rääkima, et Palupera tee läheb Otepääl remonti ja Palule ehitatakse suusatunnel, tuli mõte jäädvustada remondieelne seis piltidele. Esialgne plaan oli teha uued pildid aasta hiljem aga läks 10a. Huvitava detail on tänavasilt kunagise autoremonditehase väravaputkal mis pole muutunud aastakümneid. PILDID

14.06 Rulli päevak

Rulli jahilasketiir on koht kus 88. aastal TPL-i Valgamaa kokkutulek toimus. Huvitav on see ka selle poolest et seal kõrval metsas on aerofotolt tuvastatav "petekas" mis meenutab raketibaasi. See on aga orienteerumiseks tänuväärne maastik. Kõik oleks tore olnud kui keegi paha inimene poleks ümberkaudsetes metsades teinud oma arust hooldust ja puid ning võsa maha saaginud pea põlvekõrguselt. Nii olid ka varem autoga läbitavad teed kaetud kõrgelt maha lõigatud kuni käsivarrejämeduste puudega ja isegi kõndida polnud enam võimalik. Lihtsam oli liikuda isegi kõrval tumerohelises võsas. Raskelt läbitav maastika ning soe ilm tekitasid veepuuduse ja nii oli päris raske seda pikka rada läbida.
TEEKOND  TULEMUSED

08.06 Tartu neljapäevak Tehvandil

See oli minu esimene kord osaleda neljapäevakul, seni polnud ma peale Otepää või Valgamaa kolmapäevakute mujal osalenud. Võistluskeskus oli Tehvandil aga rada kulges ka Otepää linnas, seega ehk rohkem olekski Otepää õigem päevaku nimi olnud. Start oli avatud 17.00st ja kuigi oli räägitud Tartu päevakute pikkadest radadest, siis R1 oli isegi lühem kui Otepää päevaku Tehvandi R1 rada. 5,6km tuttaval linnamaastikul ei tundunud üldse keeruline ja valisingi selle. Osa punkte oli Tehvandi staadioni territooriumil sees, seal oli mul eelis kuna teadsin mis väravad lahti on ja kust kiiremini saab. Ka Linnamäel olid mõned punktid kuid tõus sinna polnudki eriti keeruline. Kopli tänava majade juures oli aga üks punkt millest hargnes "liblikas" ning sinna tuli 2x peale 2 punkti võtmist tagasi tulla. Koolimetsas oli ka paar punkti, träkki kaardile pannes tundusid need ehk veidi mööda olevat, linn oli aga suhteliselt täpne kaardil. Üks uus maja Kopli tänavas oli küll puudu. Väga imelik oli aga see, et Finiš polnud kaardile märgitud, viimases punktis panin kella kinni ja hakkasin võistluskeskuse poole jalutama, siis aga märkasin, et minu ees punkti võtnud tüdruk ikka jookseb ja võtab võistluskeskuse juures veel ühe punkti, selgus, et see oli hoopis Finiš, kaardil pole selle kohta mingit märget... 5,6km raja läbisin ca 7,5kilomeetriga ja aega kulus 53min.
TULEMUSED  TEEKOND 

KAART Ilvese kodulehel kus ka teiste teekondi saab näha. 

 

Pildid pärit OK Ilves FB-st ja autor Reigo Teervalt

07.06 Purtsi päevak

Tegemist oli ka Valgamaa MV-ga lühirajal, seega oli distant mul vanuseklassi järgi 2,5km ehk rada 2. Varem pole sealkandis päeval vist ühtegi päevakut olnud, ainult öised. Kaardil rohelist värvi nagu poleks. Enesetunne oli hea ja jooksin nagu jaksasin kuid SI pealt tulemusi maha lugedes miski ei klappinud, esimest punkti poleks nagu võtnud. Piiksus ju küll, mäletasin. Siis aga selgus, et seal oli oli olnud 2 punkti kõrvuti, kaardijärgi ehk 70m vahet ja olin võtnud vale punkti. Kaardil olid märgitud ainult minu raja punktid, seega mingit kahtlust ei tekkinud, mõlemad olid ka ühe ja sama künka harjal. Vägisi jääb mõru maik suhu nagu Raud pani omalajal petuKP-sid õige lähedale, et rahvast eksitada. TULEMUSED  TEEKOND

31.05 Vilaski päevak

Kuna ilm oli sant, enesetunne vilets ning rattaralli veel jalgades, siis sai valitud rada 2. Oli õige valik, sest kohe peale lõpetamist hakkas kõvasti sadama.

TULEMUSED  TEEKOND

28.05 Tartu rattaralli

Selleks korraks olin otsustanud startida täiesti lõpust. Päris viimasena olen ka varem startinud kui aastaid tagasi just maanteeratta ostnuna selle esikumm starti oodates 2 korda lõhkes - kummi ja velje vahel olnud kummiriba oli praak. Siis pidin ma teisi taga ajama hakkama ca 10min peale starti. Seekord läksin viimasesse stardikoridori aga vabatahtlikult kuigi 21 osaluskorra eest lubanuks saadikunumber startida pea liidrite tagant. Lootsin seal lõpus näha igasugu pullivendasid vene vokkidega ja seesugust seltskonda aga ei näinud. Tundus, et minu 7a vana ratas oli seal üks vanemaid ja odavamaid ning ka teiste numbrid lubanuks startida eestpoolt, mida ka korraldajad kõigile meelde tuletasid koridori sisenemisel kuid vastuseks kõlas pidevalt "ei taha". Viimases grupis oli ruumi lahedalt, eespool kõlas korraldate üleskutse kokku tõmbuda, sest ei mahuta oma gruppidesse ära, meil sellist probleemi polnud, vahed olid lausa mitmemeetrised. Poolteist minutit peale stardipauku saime liikuma, vahed püsisid, keegi ei trüginud vahele ega kellegi tagarattasse. Läks veel samapalju aega ning sain üle stardijoone, nüüd sai sõitma hakata. Riia mäel kui tavaliselt tagantpoolt tulevad esimest korda starti lubatud spordikoolide nagad kes üle laipade on valmis liidergruppi pressima, oli väga rahulik, mõni küll kiirendas kuid ruumi kaevukaante ümber auke vältida oli piisavalt. Peale Riia ringi võis juba tempot tõsta, olid tekkinud vahed ja vasak teepool üldiselt vaba. Sellel 4realisel  lõigul oli näha ka esimesi kukkumiste jälgi, lõigu lõpus oli ka kiirabi parkinud vasakule serva teepiirde juurde ja sellest tuli paremalt teeäärest mööduda. Vahepeal tuli ka üks kiirabi sireeniga vastu. Armeenia grilli jures aga oli suurem mats olnud, kiirabi oli vasakus ääres ja kedagi tõsteti kanderaamiga sisse. Rattaid vedeles seal mitu. Ka teepeal oli pudeleid ja veidi edasi üks sadulakott. Lagedamal oli juba tunda vastutuult mis peale Põlva risti juba täiega tunda andis. Teeääres seisis grupp "sõidame stressivabalt" vestidega vendi kuni üks nendest vist kummi vahetas. Nad olid algul minust taga aga siis olid grupina mööda kimanud. Ees ja taga olid mõnekümnemeetrised vahed ja kaugemal ees paistis suurem grupp. Lisaks paistis ees tume pilv ja vihmasein. Tatra laskumise alguses ka hakkas sadama, oru põhjas oli juba asfalt veega kaetud. Olin lühikeste riietega ja vihmakeepi kaasas polnud, osad aga tõmbasid teeserva ning panid keebid peale. Külma vastu oli küll tagataskus pikavarukaga särk kuid sinna jäi see mul lõpuni. Peale Otepää poole keeramist vihm vaibus. Kellegi prillid vedelesid asfaldil, üks klaas eraldi. Enne üheskohas aga oli maas kaks numbrit nagu liidergrupil neid 2 seljal on. Keegi oli siis mõlemad korraga kaotanud. Kiisa mäel seekord rabarberit ei pakutud, ilmselt polnud veel varred valmis, kevad ju hiline. Aegajalt möödusid autod gruppidena ja jäid ka kohe jalgu, nii tuli ka Pangodis peaaegu seisma pidurdada, sest autode vahelt lihtsalt ei mahtunud läbi, parem olid aga need kes TP peatuse tegid. Vahed suurenesid ja Nõuni lähedal oli ka hetk kui sadu meetreid ees ega taga polnud hingelistki. Tuul jätkuvalt vastu. Need stressivabad vestid möödusid ka vahepeal minust uuesti ja üks esirea tegelane tegeles seal küll kõige muuga kui sõitmisega - vehkis kätega ja seletas midagi kõva häälega. Ilmselt läks stressivaba liikumine igavaks ja oli vaja ise vänderdada ja põnevust tekitada. Otepää ja Restu vahel tuli varsti seljatagant üks pisike grupp mootorratta taga. Enne ma järgi ei andnud, kui oli kindel, et nad mu kätte saavad, tõmbasin vasakule serva, lasin jala sirgeks, ning grupi mööda. Eespool oli rohkem rahvast ja grupp paisus sellest korduvalt, kuid oli ka neid kes läbi kukkusid ja mullegi ette jäid. Tagasipöörde järel küll tuul tõukas, kuid lauge ülesmägi kiirust ei kasvatanud, seni oli keskmine 29,5 km/h. Sihval mõtlesin vähemalt jooki võtta kuid silmad otsisid ka sööki, pudeli sain lennult kuid söök oli kuidagi nii paigutatud, et isegi väikselt kiiruselt ei suutnud märgata kus midagi on ja juba oligi TP läbi. Probleemi nagu polnudki, kuid hiljem andis küll tunda, et oleks võinud süüa. Starti olin läinud ühe 0,7L õunamahla pudeliga, nüüd sai 0,5 Enerviti juurde. Taskus olnud Lion šokolaad aga tuli koju tagasi, polnud isu kuiva asja järgi. Otepäält Palupera peale laskudes tekkis mulle paar tegelast seljataha ning varsti üks 29" MTB ka läks ette, esimest korda jäin kellegi tuules sõitma. See puhkus kestis umbes 5km kuni ise uuesti ette läksin. Hellenurmes juba tegin päris peatuse ning täitsin pudeli ja sõin rosinaid, kurki, saia. Elvast Pangodi peale hakkas tõus ja pooleldi vastu küljetuul, kiirus alanes. Peale pööret Luke-Nõo suunas aga oli tuul tagant ning tee allamäge, siin tulid kiirusrekordid. Vahepeal langenud keskmine kiirus tõusis tagasi 29,5 peale. Nõos tegin jälle TP peatuse söögi ja joogiga, siin oli ka banaani. Enne Tartut teisel raudteeületusel oli näha, et ees reguleerijad käivad närviliselt ringi, ülesõidul pilk vasakule ja kauguses peegeldus midagi vastu - veduriklaas. Umbes pool km edasi kuulsingi juba seljatagant pikki järjestikuseid vedurivilesid. Olin päris napilt pääsenud, oli ju eelinfos hoiatatud, et paar kaubarongi on tulemas, ajakadu oleks päris suur olnud. Tõrvandi kandis ühel vasakpöördel tegi liiklust reguleerinud politseinik mulle väga suure kummardusega viite pöörde suunas, tore kui teistel ka lõbus on :-) RC Cola punkti kohal oli kiirus kahjuks nii suur, et topsi haarata polnud mõistlik. Vangla ringile lähenedes üritasin aru saada, kas ring tuleb ära sõita või pöörata enne, oli ju eelnevalt ringidelt tulnud enne ringi pöörata. Jäin kuidagi viitsaid vaadates segadusse ning kiirus langes ja üks põrutas mööda, sain küll tempo uuesti üles kuid 50m jäi ikka vahe. Kiirus oli niigi 38+ ja otsustasin loobuda, see üks koht pole väärt, et enne lõppu end kooma sõita. Tagant polnud aga kedagi tulemas. Johan ja Monika aga ergutasid 100m enne finišit, tore et viitsisid mind ära oodata. Muidu juba vaikselt korjati reklaame kokku, sest tuul lükkas pidevalt reklaamidega aedu ümber.
Järgmine kord teen samamoodi, sõit oli stressivaba ja nauditav, sööma peab aga varem.
Statistikat: Eelmise aastaga võrreldes oli rada küll erinev kuid siiski huvitav võrrelda aegu - võitja oli nüüd 2min kiirem, Johan 10min ja mina 17min. 2014 oli rada umbes sarnane kui seekord ning siis olin ma 8 min kiirem kui nüüd, Johan oli aga siis 19min aeglasem ning võitja oli nüüd 3min kiirem.
TULEMUSED  TEEKOND  PILDID Sportfotos

24.05 Transtar temposari Tõraveres

Transtar temposarja II etapp toimus Tõraveres. Eelmine aasta jäi see sari mul üldse vahele aga varem olen küll käinud kui korraldajaks oli Kambja rattaklubi. Peamine probleem on kattumine Otepää kolmapäevakutega aga õnneks sel päeval orienteerumist ei toimunud. Kohapeal registreerimine maksis 12€ ja selle eest sai stardinumbri mis kehtib terve hooaja. Tee Rõhu poole oli mulle täiesti tundmatu, polnud seal vist isegi autoga sõitnud, mõne aasta tagused kaardid näitavad seda ka kruusateena veel. Tegin soojenduseks paar tiiru ümber Tõravere kompleksi ja läksin starti. Seekord anti start maapinnalt, polnud mingit käru või estakaadi. Statiivile oli paigutatud tahvel mis aega näitas kuid seda ütles ka stardimees, teine hoidis sadulast ratast püsti. Panin ajama ca 40+ kiirusega aga seda ei jätkunud kauaks, edaspidi püsis kiirus 35+ kandis. Peale tagasipööret aga tagasitee tõusis veidi ning ka tuul oli vastu, seega kiirus alanes 32 kanti. Lõpuks jäi selle 21km keskmiseks kiiruseks 32,2 km/h ja vabaklassis 19. ehk eelviimane koht.

Teekond GeoApes  Artikkel Tartu Postimehes  TULEMUSED  

21.05 Kuidas elad, Hiiumaa? Pühapäev

Esimene peatuskoht oli 4km kaugusel Kassari majamuuseum kus ma hoidsin 1€ kokku, olin seal sees suveseikluse ajal ja ka varem käinud.

Sääre tirpi otsa ka ei läinud, sest rattaga ei lubatud kuid jalgsi oleks see võtnud umbes tunni, siis oleksime aga paljust järgnevast ilma olnud. Mina olen seal otsas ka korduvalt käinud kuid Johanil jäi see tulevikku ootama. 

Samas Kassaris oli ka Aino Kallase majamuuseum kuhu me suveseiklusel polnud sisse saanud ja oma küsimusele pidime vastust läbi akna vaatama. Nüüd saime sisse ja Mattias pani oma teadmised proovile muuseumitöötajaga väideldes.

Lisaks näitas meile eemal võsas olevat kivihunnikut mille Aino ja Oskar olid kokku kandnud üksteisele halvasti ütlemise asemel. Suurem kivi olevat ka krõbedam sõna Mattiase arvates. Kahjuks läksid kivid kõik ühte hunnikusse ja seetõttu jäi meil teadmata kumb rohkem ägestus.
6km edasi jõudsime Vaemla villavabrikusse, kuna seal raha ei küsitud, siis läksin ka sisse kuigi olen sealgi korduvalt käinud ja tööprotsessi näinud.

9km pärast oligi retke lõpetamine. Suur osa sellest pikast sirgest teest kulges kõrvuti snglepa alleega mis Mattiase sõnul olevat Eesti pikim. Allee vahel oli kulgenud vana maantee ja mingil hetkel suunaski ta meid sellele.

Kuigi 1997a retk olla just mööda alleed kulgenud, siis nüüd oli seal vaevumärgatav singel, osaleiselt aga seegi sigade poolt üles küntud. Varsti kolisid teised maanteele tagasi kuid mina jätkasin kuni mõisani seda maastikurada. GPS träki järgi sõitsin alleedpidi 4km. Jõudsime mõisa ilusti kell 12 algavaks ekskursiooniks mis maksis 2€. See ekskurss pidi kestma 20min ja 12.50 algavaks retke lõpetamiseks ilusti läbi olema kuid nii lihtsalt ei läinud. Giidiks sattus endine õpetaja selles majas tegutsenud koolist ja juttu tal jätkus, küll tsaarivalitsuse eriloaga sinistest tapeetidest kuni keldris ratsutava tapetud kapteni vaimuni.

Pidime ringkäigult lahkuma kui polnud poolt majagi läbi käinud. Lõpetamine oli just alanud ja napilt jõudsime kuulama järgmise aasta sihtkoha teavitamist - Kõrvemaa.

Eelmine Kõrvemaa retk oli olnud 1990 kui veel vene sõjardid seal valitsesid, nüüd on aga võim hoopis teiste käes. Rattarüütliteks löödi aga Läti matkadestki tuttavad madrusesärkidega kaksikud kellest üks ka pildile jäi.

Peale lõpetamist esines Margus Tabor, kes rääkis humoristlikult oma lapsepõlvest ja kooliteest just selles mõisas. Seejärel aga suundusime Pühalepa kiriku juurde kus esines Ott Lepland. Kontserdi kuulamiseks ei pidanud sisse minemagi sest kõlarid olid pandud ka välja, nii saigi sooja ilma välja nauditud.

Nüüd tuli Mattias välja järgmise alternatiivse vaatamisväärsusega - Põlise leppe kivid, mis asusid samas teiselpool maanteed. Püramiidi otsas ootas meid juba Urmas kes rääkis erinevatest hüpoteesidest kuidas need suured kivid siia sattunud on.

Variante oli mitmeid aga põhirõhk oli ikka Ungru krahvil. Ta olla siinkandi esimene vabamüürlane olnud ja püramiid üks selle sümboleid. Nii ollagi ta põllutööst vabal ajal rakendanud talupojad kive tassima, et püramiid ehitada. Sile plats mis osaliselt kividega ääristatud on Urmase sõnul täpselt 40x40m ehk püramiidiks sobiv. Töö kestnud niikaua kuni krahv pukis oli aga seda polnud kauaks, sest varsti ta läks tülli ja lõi mättasse ühe tähtsa kapteni oma mõisas ning saadeti Siberisse paranduslikele töödele. Siis ka talupojad leidsid, et neil muudki teha kui suuri rahne kokku tarida ja üksteise otsa tõsta. Mõned versioonid olid aga seotud UFOdega ja eelajalooliste asukatega. Maagilised võimed pidid siin olema. Kiigukivi maagilised võimed toimisid küll ainult Mattiase füüsilisel abil  ;-) Üldiselt võib iga turist välja pakkuda mida just tema sellest kohast arvab, vähemalt nii Urmas pidi laskma oma juhendatavatel teha. 

Retke kaardil oli aga veel üks tiir - Sarve poolsaar kus võis näha haruldast loopealset kaasikut. Sealkandis rääkis oma elust ja tööst lambakasvataja Mihkel Leib. Kuulsime hundimurest ja sigade tagaajamisest. Samuti raskustest bürokraatiaga. Lammaste kasvatamine hundisöödaks ja teenimine riiklike hüvitiste pealt polevat siiski nii tasuv äriidee kui üks retkeline välja pakkus.

Nüüd oli retk sisuliselt läbi. Sadamas sai seistud bufetis pikk järjekord ja siis saime teada, et jäätisekokteili nad ei teegi.. mis mõttes?? Tiiu oli autoga juba üle saanud sest tegelikult oli tema pilet õhtul 22.00 aga läks varem sappa ja saigi. Meiegi jõudsime enne õiget aega sadamasse ja saime 17.30 praamile, kuigi piletid olid 19.00 omale.

Seetõttu jõudsime ka peaaegu keskööks koju, muidu oleks poolteist tundi hiljem jõudnud. Rohukülas märkasin, et reedel veel St. Ola nime kandnud roostehunnik oli uue nime saanud.

Pühapäeval läbisin rattaga 37km keskmise kiirusega 18km/h, max kiirus 35,3km/h.

20.05 Kuidas elad, Hiiumaa? Laupäev

Johanil oli kuri plaan varem ärgata ja väntama hakata, et pikal päeval kuidagi graafikus püsida.. selle plaaniga see graafikuspüsimine ka piirdus :-) 8km pärast oli juba Eiffeli torn. Selgus, et seda torni ma polnudki näinud sest vahepeal oli uus tehtud.

Endise roigastorni asemel oli peenikestest lattidest sarnane ehitis. Kandejõud 5 inimest.. tegelikult oli neid seal ca 30-40. Mina tulin ka lõpuks poolepealt alla kuna üles lihtsalt ei mahtunud rohkem. Eelmises tornis polnud ma isegi nii kõrgel käinud. Nüüd tuli aga Mattias jutuga, et seal samal poolsaarel on Hiiumaa vanim labürint ja nii me väntasimegi paar kilomeetrit edasi ametlikult rajalt maha. Koht tundus tuttav sest Suveseiklusel oli ka juba seal käidud. Nüüd olid aga sead osa kive päris sassi tuhninud.

Mattias rääkis oma juttu ja näitas pilte juurde, seega ei jäänud me millestki ilma kui eelmine päev tema kohajutule Tahkunasse ei jõudnud. Tagasimineku asemel aga soovitas ta nüüd minna poolsaare tippu "Hiina müüri" vaatama. Rannakarjamaade taastamise käigus mahavõetud männid ja kadakad olid kõrgesse ja tohutu pikka virna laotud oma hakkepuidusaatust ootama.

Sealkandis ringlesid ka šotlased ehk laiade "lenksudega" mägiveised keda sai päris lähedalt nähtud.

Õnneks olid nad väga rahumeelsed tegelased. Kuigi ühtegi viita polnud ja läbi tuli minna ka elektrikarjusest, siis poolsaare tipp oli avalik puhkekoht infostendi ja päästerõngaga. Poolsaare tipust 7k sõitu ja jõudsime Reigi kiriku juurde.

Mattiaselt kuulsime, et Otto von oli selle lasknud ehitada oma poja mälestuseks. Poeg oli küll paha olnud ja raha suures linnas maha mänginud ning siis isalt juurde tulnud küsima, isa polla andnud. Seepeale poeg omale otsa peale teinud. See ehmatanud vana krahvi nii ära et siis poja mälestuseks kiriku ehitanud. Poeg muide maetud kiriku aeda, tavaliselt enesetapjaid kirikuaeda matta ei lastud kuid kuna von Sternberg oli nii suur isake kes sealkandis niikunii keelas, käskis, poos ja laskis (Mattiase sõnad) ning kirikki temale pühendatud, siis polnud nagu küsimust. Enne Kõrgessaaret sai tutvutud orhideede õpperajaga kus üks käpaline ka õitseda suvatses.

Tiir läbi Kõrgessaare

22km väntamist ja jõudsime kõrgele (kohalikus, Hiiumaa skaalas) mäeotsa Kõpu tuletorni juurde. Teel sinna suutsin saada ka korraliku haamri ja seda olukorda tuli võileivaga lahendada. Mattiasest jäime aga maha.

Seal olime siiski niipalju graafikus, et jõudsime Küllo Arjaka viimasele kohajutule. Edasi Ristna tippu lõunapeatusele suundudes läbisime Hirmuste külast kus juba ammused vaatamisväärsused telefoniputka ja autobussipeatus olid endiselt alles. Helistada ja bussipeale minna jätkuvalt ei saanud.

2012 tehtud fotol oli seal peatuses ka üks UAZik seismas, seda nüüd enam polnud. Kuna Ristna tippu autosid ei lastud, siis oli ka Tiiul põhjust ratas välja tõsta ja meiega koos veidi vändata. Näsisime oma võileibu ja kõrvale võtsin 3€ eest friikartuleid. Nii tuulevaikset Ristnat mina ei mäletagi, on see ju üks minu lemmikkohti Eestimaal üldse. Kahju, et külm vesi ujuma ei lasknud minna. Mõned aga kasutasid lõunapausi magamiseks.

Tulejuhtimistorni ronimise jätsime vahele, olen seal korduvalt käinud. 

Kalana sadamas oli kontsert ammu läbi ja Kaavi nimeline laev oli Suveseiklusel juba läbi käidud. RMK Ristna looduskeskus oli aga seni käimata. Tutvusime rannale uhutud varanduse näitusega. 

6km edasi Põrgukivi juures jäi Johan veidi kohmitsema ja hakkasin aeglaselt liikuma ning jõudsin enne ülendi pärna ühe talu juurde kus pererahvas juua pakkus retkelistele. Õunamahla, õuna-pirni mahla ja ka keedetud muna ning võileibu. Hinda polnud, võis karpi toetuse jätta. Lisaks olid nad kanistritega Kärdlast toonud arteesiavett ja pakkusid kõigile võimalust oma pudeleid täita sest järgmised 40km polevat enam sellist head võimalust. Päris uskumatu suhtumine inimeste poolt kelle taluväravast paartuhat ratturit läbi läheb. Oleks selliseid toretaid inimesi rohkem, tervitused neile :-)

Pärna juures oli selleks ajaks kohajutt muidugi läbi

Teepeale jäi Rebastemägi kuid kuna seal on juba niipalju käidud, viimati Suveseiklusel, siis peatuma ei hakanud. Kahjuks pole seal ka erilist vaadet. Vahepeal oli Mattias välja ilmunud ja koos Johani ja Raimoga jõudsid nad mulle järgi Vanajõe orus. 

Nüüd järgnes pikk sõit metsateedel millest osad olid kaetud rusikasuuruste ja suuremategi kividega. Korra õnnestus mul ka kraavi sõita kui üks naisrattur ette keeras, õnnetul kombel kordas ta seda veel 2 korda kuid siis oli mul kiirus väiksem ja manööver piirdus jala mahapanekuga. Tee oli päris hull ja sõita sai ainult auto jälgedes ehk üks ühel pool servas ja teine teisel pool, nii aga polnud võimalik kiirematel mööduda. Sellist vahelduvate oludega metsateed oli 12km. Lõpuks jõudsime asustuseni kus üks puukuju liiklust reguleeris

Vahepeal oli niigi jahe ilm läinud veel vilumaks ja Vanajõe kandis alanud tibutamine muutus korralikuks sajuks. Seetõttu jäi ka fotokas nüüd kotti ning mitmed kihvtid kujud pildistamata. Sealkandis pidi elama keegi puukujude meister kelle looming teeääres näha oli. Laagrisse oli veel 18km. Õnneks jäi ka vihm järgi ning laagripaik oli kuiv. 

Päikseloojangu vaatamiseks sai tehtud jalutuskäik muulil mille kõrval asus ka Suveseiklusest tuttav "veeloodimaja".

Veel üks vaade laagripaigale väikselt künkalt ja võis magama kerida.

Päeva tulemus 117,49 km keskmise kiirusega 19,87 sõiduaeg 5:54,40 max kiirus 42,5