11.12.17

02.12 AO laupäevak

Tõnu Krauti mälestussõiduks olnud autoorienteerumise laupäevaks oli esmakordselt terve päev kestev ja kolmest osast koosnev võistlus. Mina olin seekord Joonasele kaardilugejaks Seiklusministeeriumi tiimis.

Algas päev Gerdi koostatud nutiorienteerumisega mis sarnanes ehk veidi Hulkuri sarja üritustele kuid oli siiski täiesti uuel kujul. Stardis said suure Keila ümbruse kaardi ning 2 lehte. Ühel neist oli 4 vihjet mille järgi pidid leidma õige koha ning sealt ka küsimusele vastuse. Õige vastuse järgi said teiselt lehelt tabelist teada õige rea ja see andis 4 uut punkti mille pidi üles leidma asimuudi ja kauguse järgi.

 Nendest kohtadest said küsimusele vastuse ja see tuli ristsõnasse panna. Kuna ristsõna ei andnud välja mitte mingit sõna vaid ainult tähtede rivi, siis äraarvamisega midagi täita ei saanud. Päris palju aega läks meil Keila kõrgeima loodusliku tipu leidmisega, mis tegelikult polnud üldse looduslik vaid täiesti kunstlik küngas suusarajal. Me võtsime asimuudi arvutamisel alguspunktiks künka kõrval olnud infotahvli, kuigi väidetavalt olla ka tipus tahvel olnud. Siiski poleks vahe tohtinud väga suur olla, kuid ühtegi sealt arvutatud punkti me ei leidnudki.

 Kergemini läks Keila valla keskpunktiga mis oli suveseiklusest tuttav ja ka sealt hargnevate punktidega. Porgand teekond edelasse läks meil pigem läände, lihtsalt Joonas googeldas välja, et 4 minutiga jõuab see Keilast Niitväljale ja kumbki ei pannud tähele, et ilmakaar vale on. Siiski vastuse küsimusele saime ka Niitvälja jaamast ja kui kõik sealt arvutatud punktid sohu sattusid, oli selge, et midagi on väga mäda. Gert ei suutnud muidugi oma uudishimu talitseda võistlejate jälgimisel ning helistas ja uuris ka, et mida me sealt otsime... Õigesse jaama polnud aga vaja kohalegi minna, sest vastust me teadsime ja kaardil oli ka õige koht nüüd selge ning uued arvutused andsid juba mõistlikuma tulemuse. Üks hea küsimus oli näiteks "linn korstnal", see korsten oli nimelt Võrukivi tellistest :-) Kui selgus, et kaardile märgitud finiš on ainult tinglik ja asub hoopis palju kaugemal, siis läks ajaga tuugaks ning palju tuli jätta käimata. Õnneks Joonas teadis kus see Jõgisuu forell asub.

Ühe vale vastuse saime ka kui Joonas ühe tahvli tagant väidetavalt vale sõna valis :-( Tulemuseks 8. koht umbes 20 osaleja hulgas.
Joonorienteerumisele anti kaasa ka fotolehed ja nüüd oleks veel rohkem vaja olnud lisa silmapaari autos. Kahjuks jättis Raul ka teavitamata, et osa pilte, nimelt mustvalged, on Krauti tehtud 7a tagasi, seega ei kattu just 1:1 tänapäevase vaatega, nii jäigi üks karjäärivärav meil märkimata kuna liiklusmärgid olid vahepeal vahetunud.


 Muidu oli joon aga korrektne kuigi kaardil puudusid mõned uued teed. Ajas püsimisega oli meil probleeme, aegajalt jäime lausa seisma kuid ikka jõudsime AKPsse paar korda liiga vara.

Midagi pole teha, roostes olen, joont pole ammu sõitnud. Tulemuseks 9. koht.
Valik toimus pimedas ja tahvlite asemel olid jälle aerosooliga märgid. Üldisel kaardil olid punktide asukohad enamvähem näha kuigi helehallid jooned polnud pimedas just väga loetavad. Katastrikaardi fragmentidel oli punktide täpne asukoht, kuid kahjuks puudus mõõtkava ja aegajalt oli väga raske seda fragmenti nii üldkaardile kui loodusse paigutada.


Juba esimese punktiga oli raskusi, seal küll kaardi ja tegelikkuse erinevuste tõttu, kuid kergem polnud ka edasi. Autost nägema pidanud ringe polnud tegelikult kuidagi võimalik näha ja mõne ringi leidmine võttis rohkem aega kui mõne ruudu. Kokku jäi leidmata 2 punkti, üks ilmselgelt oli kadunud. Nimelt silopall oli kohustuslik nelinurk ja seda sai siis suurest pallide puntrast otsitud. Kui seal seda polnud, siis sai joostud ka kaugemale kus kaardi järgi õige koht tundus olema kuid seal polnud üldse midagi. Ilmselt oli talumees selle minema viinud. Selline teisaldatav objekt kohustuslikuks ikka ei kõlba.

 Jätkuvalt olen seda meelt, et vähemalt pimedas on aerosoolitud KPsid otsida ebameeldiv, pimedas peaks ikka helkuriga tähis olema. Asja positiivne külg oli aga tulemus, 3. koht valikus, seega teistel läks veel nigelamini.

Päeva kokkuvõttes saime 6. koha ja kui mõned probleemid unustada, siis oli päris põnev võistlus. Tänud Gerdile ja Raulile, et viitsisid selle suure töö ette võtta.
VEEL PILTE  TEEKOND 

9.10.17

07.10 Tartu linnamaraton

Kui eelmine aasta 10km stardis olin tagumises grupis ja jäin ummikusse, siis seekord läksin grupi võrra ettepoole, 46-56min oli vist see grupp. Stardikoridoris liikusin ka võimalikult ette. Võrreldes eelmise aastaga oli ilm külmem, vähemalt hommikul ja seekord sai müts pähe jäetud ning jalga pikad püksid. Kardetud vihma aga ei tulnud ning terve minu jooksu paistis ka päike, seega oli soe. Algus oli päris kiire, pikapeale hakkasid tunda andma aga lihased mis polnud veel päris taastunud 2 nädala tagusest rattamaratonist. Rada oli veidi muutunud, lisandunud oli ring ümber ülikooli spordihoone, samas ära oli jäänud Uueturu tänav enne finišit. Igatahes oli joosta raskem kui aasta varem kuid sellegipoolest aeg tuli üle minuti parem. Koht siiski hoopis halvem.
TEEKOND  PILT 


27.9.17

24.09 Tartu rattamaraton

20. Tartu rattamaraton oli üks raskematest. Vaadates 89km distantsil toimunuid, sain halvemuselt 3. aja 2010 ja 2012 järel. Vihmaperioodile järgnenud 3 päiksepaistelist päeva olid ära kuivatanud ainult kruusateed. Samas otseselt võrrelda ei saa ühegi aastaga, sest rada oli palju muutunud ka eelmise aastaga võrreldes. Näiteks kohe alguses oli välja jäetud Ansomäe tõus ja laskumine ning Ansomäe lasketiiru juurest pöörasime paremale lasketiiru asfalttee kaudu Valga maanteele. Eelmise õhtu proovisõidul olin just seda kohta peljanud, et siin peab kaua passima jalgupidi vees. Väike muudatus oli Raudsepa kandis, seal kus vanasti mööda kruusateed kulgenud TM rada kaarega ümber metsa tehti peale seda kui hullunud maaomanik ühe xdreami ajal autost võistlejaid tulistas. Seekord polnud peale põlluserva tõus mitte otse mäest üles, vaid diagonaalis paremale ning sealt laskumiseni ka veidi endise raja kõrvalt. Kusjuures paljud võtsid tõusu ikka otse ja näha oli, et otse sai rattaga üles, kuid minu nähes diagonaalil keegi rattaseljas üles ei saanud. Kuna järgmise laskumise kõrval vasakul oli tohutult metsa maha võetud, siis oli see kant ikka väga palju muutunud. Kõige suurem muudatus raja oli aga Meegaste ja Astuvere vahel ning sellest pole klubi TM mitte iitsatanudki, nimelt pöörasime seekord vasakule metsa oluliselt varem ning arvestades ilmaolusid algas seega ka porine osa varem ja oli pikem, kuigi läbitud maa isegi lühenes. Rohkem muudatusi raja polnud. Kaardil on näha 2 viiase aasta träkid ja nende erinevus korraldajate joonistatud trassist.

Õhtul enne maratoni vahetasin piduriklotse ja reguleerisin käike, proovisõidul aga kukkusin Apteekri metsas Sulaoja sillal mis oli libe nagu kiilasjää. Mingit kasu polnud sellestki, et läksin sinna peale aeglaselt ja ettevaatlikult. Jalg jäi esimese hammaka taha ja oli veidi katki. Õnneks see maratoni ajal siiksi tunda ei andnud. Ilm oli hommikul külm, stardiajal ca 14C, kuid päike kõrvetas tugevalt ning riietuse valik keeruline. Oleks ehk lühikeste varukatega pidanud minema, kuid õhukeste pikkade varukatega polnud ka hullu. Start möödus üle ootuste rahulikult ja sama rahu püsis kogu maratoni ajal, ei mingit rabelemist ega ohtlike olukordade tekitamist seekord, isegi Poslovitsa laskumist võtsid kõik mõistlikult, kuigi kiirus oli minul seal 61. Peale Hobusemäge tuli esimene porine lõik ja seal oli keegi sukeldunud otse mülkasse, kui kõik möödusid sellest kahelt poolt siis üks õnnetu otsis meeleheitlikult sealt lombist midagi.. Järgnev põlluäärne tõus on alati porine olnud märjematel ilmadel, sest allikavesi voolas otse teel aga nüüd oli seal maaparandust tehtud ja põllu ja tee vahel oli kraav, seega tee täisesti kuiv. Matule jõudsin 3min aeglasemalt kui eelmine aasta. Üle Harimäe Adnde TP-sse sain 6sek kiiremini, see on veidi üllatav. Esimesel Harimäe laskumisel möödus üks madallendur minust paremalt ja ei võtnud all kurvi välja ning tegi väikse tiiru tee keskel kolmnurgal oleval künkal, jäi püsti ja keeras mulle ette, õnneks olin ettenägelik ja pidurid toimisid. Andelt Pukka läks juba 2min aeglasemalt, oma osa mängis siin üks asfalttee äärne mülgas kus tuli ratas õlale võtta ja läbi võsa mööda rassida kui ei tahtnud just kahvlini mutta vajuda. Sellele järgnes koolmekoht ojas mis oli veerohke nagu kevadel, seal oli parim valik läbi sõita, sest põhi oli kõva ja jalad jäid peaaegu kuivaks, osa sumas aga jalgsi läbi. Mõned "targemad" aga vältisid seda rajaosa üldse ning tegid mitmesajmeetrise sõidu otse mööda asfalti hoolimata ühe naispolitseiniku kellamisest. Kui need sohitegijad maha oleks võetud, siis oleksin ikka mitukümmend kohta parema tulemusega. Puka ja Astuvere vahel oli siis suurem rajamuudatus ja selle pori ning pehmuse tõttu ajavahe eelmise aastaga 8min. Porisel rajal oli liikumine raskem, päris kinni ei jäänud aga jõudu kulus palju rohkem, tulemuseks krambihoiatused reielihastes. Astuveres täitsin pudeli ning ajasin juttu laua taga olnud "rattaRaimoga". Pori aga jätkus, ning kiirus püsis madal. Palule jõudsin juba 11min aeglasemalt. Enne Palut juhtus ka see, et 13.00 startinud lühike maa sai mind kätte ja nüüd algas põrgu. Enamus teedel sai olla kõrvuti 2 ratturit aga kui vasak on möödumisrada lühikes maa härjavasikatele kelle kiirus on pea 3x suurem, siis pole mingit võimalust mööduda enda ees olevast aeglasemast pikamaa sõitjast. Palul sai pudel uuesti täidetud ning metsas läks aina kitsamaks lühikese maa sõitjate lisandudes. Hellenurme jõudsin seega lausa 16min aeglasemalt, eks krambid andsid ka tunda. Hellenurmest Elvasse jõudsin mingi imega hoopis 70sek kiiremini eelmisest aastast, seda ma seletada ei oska. Kasu sellest aga polnud, sest kui eelmine aasta parandasin selle etapiga oma kohta 57 koha võrra, siis seekord kaotasin 21 kohta. Täielik müstika. RC koola punktis võtsin ka pakutud joogi ja hetk hiljem võis linnulaulu asemel kuulda metsa kajamas kaht valjut RC Crooksu :-) Lõpptulemus siis 2029. koht ajaga 4:44:05 mis oli ca 36min aeglaem eelmisest aastast. Vanuseklassi koht 409 oli aga 25 kohta parem tulemus.
TULEMUSED  PILT  TEEKOND

26.9.17

22.09 Tartu Motoshow

Mõneaastase vahega sai jälle mindud Tartusse autosid vaatama ja pildistama. Reedel oli pilet 6€ ning ka rahvast mitte liiga palju. Eks mineku kasuks aitas otsustada ka võimalus üle tüki aja näha üht uut Suzukit. Uus Ignis on pisike aga välimuselt väga lahe putukas. Esisistmetel ka piisavalt ruumi ja varustuski pole paha. Tagaistmed ja pakiruum olid veidi tagasihoidlikumad. Peaks millalgi varsti ka müüki tulema ja ainult 4x4 versioonis, seega hind ei pidanud Swiftist väga odavam olema kahjuks. Huvitava faktina kuulsin, et tagumine talasild on Ignisel "laenatud" Jimnylt, seega on põhimõtteliselt võimalik sinna ka difrilukk sisse panna! See konkreetne Ignis oli pärit Soomest, Eestis ühtegi kohapeal veel pole. Ülejäänud pildid messilt on SIIN



18.9.17

09.09 Otepää tuletõrje 120

Pilte sellelt ürituselt

 International 1500 (1965) kunagine humanitaarabina saadud auto mis oli Otepääl kasutuses
 2017a saabunud uus paakauto
 Otepää 11 põhiauto
 Luutsnikul taastatav ZIL, samasugused olid siin kasutusel veneajal
Tuletõrjujate võistlus Firefighter Challenge

12.9.17

08.09 Piiri discgolf

Käisin esimest korda Piiril ketast loopimas. Ilm oli normaalne kuni kohalejõudmiseni mil hakkas sadama, kuid kuna 15km oli ikka maha vändatud, siis ilma mängimata tagasi ka tulla ei tahtnud. 10 korviga rada on seal spordibaasi territooriumil ning 5. raja viskealal kohtusin ka põdraga. Põder seisis metsaservas esimeste puude vahel ja märkasin teda alles siis kui olin vähem kui 10m kaugusel, siis keeras ta ringi ja läks metsa ära. Raja läbisin 41 viskega 31 ettenähtu asemel. Parema ilma korral oleks ka tulemus parem olnud ehk.  TEEKOND

4.9.17

20.08 Tartu rulluisumaraton

Ilmateade oli natuke kahtlane ja suur osa trassist pidi olema tuliuus asfalt, seega väike hirm oli sees libeduse osas. Stardi- ja finišisirge oli vana ja väga krobelise asfaldiga, see ei lasknud alguses tempot üles võtta. Aovere poole pöördel aga algas uus asfalt ja tempo tõusis. Moodustusid väiksed grupid ja kiirus oli juba päris hea kuid ikka ei leidnud ma endale sobivat seltskonda. Nii olingi ma päris üksi kui peale Aoveret Jõhvi poole pöörasin. Seal tõusul oli juba kaugelt näha, et keegi on maas ja tema ümber seistakse. Juba jäi seal seisma ka fotograafi motikas. Lähemale jõudes nägin, et külili maas on on üks tüdruk, nii 15 või noorem, nägu verine. Nuttis kõva häälega, või õigemini isegi karjus. Imelik, et ümber seisjatest keegi tema juurde polnud kummardunud ega üritanud rahustada. Kuna minust poleks seal mingit kasu olnud, siis läksin edasi ja üritasin oma sõidule keskenduda. Tagasi Inglimäe alla jõudes oli minu seljataha tekkinud väike grupp ja aegajalt sain ka ise nüüd puhata. Selle seltskonnaga püüdsime peale Vahi TP-d kinni ka kuke kes samuti meie sabast haaras. Inglimäe tõusule jõudes aga olin vedamist üle andmas kui veidi kangete jalgadega veidi koperdasin kuid imekombel siiski püsti jäin, tagant kostus kommentaar :"Vedas sul!" See ajas rütmi nii sassi, et pidin laskma kogu grupi mööda ja siis tõusul enam seal sabas püsida ei suutnudki. Laskumisel olin üksinda, seda ehk õnneks, sest grupis oli ka mingi segadus tekkinud ja see pudenes enne laskumise lõppu terve sõidurea ulatuses laiali. Õnneks kukkumist ei olnud. Teeääres tohterdati üht varem kukkunut. Peale tagasipööret Inglimäele tõustes oli seljataha 2 tüdrukut tekkinud, lootsin, et saan puhata ja keerasin Kõrvekülas RC Cola punkti jooki võtma, kuid seljataga tehti sama. Mõni km hiljem tõmbasin tee keskele ja palusin tagasõitjatel vedama minna, siis kuulsin üllatavat vastuseisu - minu taga sõitja olla omaarust nii väike naisterahvas ja väsinud ka pealegi, et minul tema tuulest kasu polevat. Ei jäänud muud üle kui ees jätkata. Finišisirge oli jälle krobeline ja mõtlesin mida teha, et seljataga puhkajad mulle lõpus ära ei teeks, poleks nagu aumeeste mäng. Õnneks päris lõpu eel läks asfalt siledamaks ja kergitasin tempot, veidi hiljem seljataha kiigates nägin seal ca 100m tühjust, sellises üksinduses ka lõpetasin. Ilmselt olid tuulessõitjad tõesti nii väsinud, et ainult minu taga suutsid tempot hoida ning kui lahti rebisin, oli jaks otsas ja kiirus langes. Sile asfalt rajal tegi selle üheks nauditavamaks sõiduks üldse, ilm ka püsis ning ainult ühes kohas oli libe kus kellegi joogipudel oli lahti läinud. Seal oli ka teisel ringil torbik ette pandud ning kohtunik suunas võistlejad mööda. TULEMUSED  PILT1  PILT2  PILT3  PILT4  PILT5  TEEKOND


31.8.17

19.08 Otepää rattamaratoni matkasõit

Shimano matkasõidu nimeall toimus nädal enne põhivõistlust tasuta avatud raja sõit rattamaratoni radadel. Valida võis nii pika kui lühikese raja ja siis selle koos juhendaja ja väikse kambaga läbi sõita. Mõlemale rajale läks umbes 15 sõitjat. Olin lühikese raja nädal varem juba kahes etapis läbi sõitnud ja teadsin, et sellest mulle piisab kui järgmine päev rulluisumaratonil veel vähegi sõita tahan jõuda. Rada algas tiiruga Tehvandil ja ümber linnamäe. Algus oli piisavalt raske, ja enne Pühajärvele suundumist jäin pundist maha. Edasine rada läbi Kannistiku ja Sihva juurest rollerirajal Poslovitsa tõusul oleva joogipunktini läbisin üksinda. Kallasin pudelis olnud vee omale palavuse tõttu pähe ja täitsin spordijoogiga, otsustasin ikka raja lõpuni sõita. Järgmine rajaosa läbi oja üles mäeotsa Tobra talli teeni oli varasematest Otepää maratonidest juba väga tuttav kuid seekord ma seda 300m pikka tõusu sadulas võtma ei hakanud, oleks pulsi liiga kõrgeks ajanud. Läbi metsade Munamäele oli veel 2 tõusu kus sai jalgsi käidud, siis jäi aga lõpuni ainult vormistamine. Õnneks oli ilm ilus ja kuiv, kuuldavasti oli päris võistlus toimunud hoopis porisemal rajal ja see oleks juba palju vastikum olnud.
TEEKOND


30.8.17

16.08 Tõravere temposõit

Transtar temposarja 5. etapp toimus osalejate hääletuse põhjal uuesti Tõraveres ja mulle see läheduse poolest sobis hästi. Seekord oli ka ilm parem, peaaegu tuulevaikus. Seetõttu oli oodata paremat aega ning sõites oligi tunda, et minek on parem. Tulemusi vaadates pani aga üllatama, et 21km aeg 38:21,2 keskmise kiirusega 32,7 oli alla minuti parem kui eelmine kord 39:12,9. Kuum mustikasupp ja pirukad peale lõpetamist on ka mainimistväärt :-)  TEEKOND  TULEMUSED
Pildi autor Ivo Kraus (kõik pildid)

21.8.17

Suveseikluse kokkuvõte

Seekord oli õhkkond veidi teine kui tavaliselt - palju vabamalt jagati omavahel otsitavaid kohti ning rajameistrid olid valmis selgitama kõikide punktide asukohti mida sa ise leida ei suutnud. Võistluslikkust oli vähem ja kõik tundus vabam, kuigi ka varem pole SS mingi eriline võistlus olnud. Sisuliselt olid SS ajal ka selle suve esimesed suvised ilmad ja kuigi vihma sai üksjagu, oli õhk soe ja vihm ei rikkunud tuju. Rajameistrid jätkake samas vaimus, kõik oli tore! Kõigile tiimidele jagatud Jazz pesulate žetoonid osutusid kahjuks esialgu kasutuks, neid ei saa kasutada väljaspool Tallinna. Küll oli positiivne üllatus kodus sahtlist leida eelmise aasta SS-l jagatud Aqua pesulate kaart (mis oli kasutu siis) sest just oli selline pesula Otepääl avatud. Küll jäi väheks kaardil olnud 12€ sest buss oli seiklemisega ikka totaalselt poriseks muutunud.

Suveseikluse PILDID

Kohalesõit Suveseiklusele päev varem koos ööbimiskohta sõiduga 324km
Kohalesõudmismäng 83km
Neljapäev 255km
Reede 280km
Autoorienteerumine Allveelaevnik Rauli kaardilugejana 209km TEEKOND
Laupäev 316km
Kojusõit 369km
KOKKU sõitsin oma autoga 1627km, keskmine kütusekulu 8,08L/100km (diisel)
Suveseikluse TEEKOND 

17.8.17

29.07 SS 3. seikluspäev

Pikk öine autoorienteerumine ei jätnud magamiseks just palju aega, tuli hakata legende lahendama sest uus pikk päev oli ees. Raul ütles, et tema läheb kõige kaugemasse otsa ehk Orissaarde ja hakkab sealt tagasi tulema, kaarti uurides jõudsin samale järeldusele. Siiski sai tehtud üks peatus lähemal, Pahkla külas. Pahkla meenutab väga pähklit ja sai igaks juhuks kontrollitud ega seda seal pole. Pähklist polnud seekord üldse mingit infot, ainult küsimus. Juba enne Saaremaale tulekut olin arvamusel, et pähkli jaoks oleks kõige õigem koht Vilsandi. Plaanisin Vilsandile rattamatka juba 1999 aastal kuid see ei teostunud ja käimata on seal siiani. Seekord kahekesi ei jäänud sinnaminekuks lihtsalt aega ja puudus ka igasugune kogemus sinnasaamise osas. Pärast tuligi välja, et pähkel oligi kuskil sealkandis olnud ja ainult Libekala oli selle kätte saanud. Keegi üritas peale aja kukumist veel, vist oli Hippo. Seega Pahkla külast pähklit ei leidnud, kuid leidsime väga ilusa külaplatsi.
Orissaares pidi olema mitu asja, eelkõige aga "uisu kivi". Kahjuks oli see jälle üks nendest objektidest mis kõigil kaartidel totaalselt vales kohas oli. Lõpuks Raulilt sain info kivi õige asukoha osas. Mõni Orissaare legend oli meil aga lahendamata ning üks asi jäi lihtsalt leidmata. 336 Muldkatus on popp viis meid aga eksirännakutel väga müstilisse kohta.
Koordinaadid olid muidugi jälle valed ja kalmistut otsides jäid silma paemüürid mis meenutasid maja. Aastusin sisse ja ei saanud aru kuhu ma sattunud olin - paremal olid otsaseinal raudristid ja selle all lillepeenar, põranda keskel ka kividest laotud lilleklump, kuid vasakul lamamistool ja lauaga puhkenurk. Seinal rippus ka suur pronkskell ning laual oli maakera kujuline küünlajalg. Luukeresid aga polnud, seega vale koht. Õige kalmistu leidus ka varsti koos kabeliga.
Nüüd võtsime ette legendi 348 mis tõotas küll pikka edasitagasi sõitu ja ka kohapeal pikka jalutuskäiku, kuid tundus põnev. Parkisin bussi legendis kirjeldatud talu juurde ja võtsin ratta, et hakata metsa sissepoole liikuma. 100m pärast muutus tee aga nii hulluks, et sõita polnud võimalik. jätsin ratta põõsasse ja Eomapi GPS kaardilt teerada järgides läksin edasi kuni rada pidi pöörama elektriliini poole mida legendis mainiti. Seda rada aga looduses leida polnud võimalik, oli küll väike põld ilmselt jahimeestel tehtud ja söödaplatsid.
Vaatasin tõtt jahikaameraga mille toiteks oli suur aku põõsaall ja loobusin. Tegelikult oli asi nii hull, et mul hakkas lihtsalt halb, raske oli tasakaalu hoida ja tagasi autoni jõudmine oli juba eneseületus. Öine magamatus ja tohutus palavuses pingutus oli viinud mu peaaegu teadvusekaotuseni. Taastumine võttis ka aega ja nii oligi sellegi kättesaamatu punktiga läinud tund raisku. Hiljem selgus, et olin legendist valesti aru saanud ja vales suunas läinud... seega poleks ma ka parima tahtmise juures õiget asja üles leidnud :-( Nüüd läks aga kiireks, kaks ajalist kohta olid ees ja kõigepealt sai mindud Peeter Rudase klaasikotta kus ma 1996 olin käinud. Saime vastuse kiiresti ja kuna veel teine koht oli kohe sulgemas, siis kahjuks pikemalt vaadata ei saanudki. Nüüd sõitsime tagasi Triigi sadama juurde kus posija Vigala Sassi valdused. Sass ise olla surnud. Lootsime kiiresti vastuse saada, kuid Sassi naine kes seal meid vastu võttis oli nõuks võtnud vähemalt 30min jutustada enne kui meile vastuse paljastab. Lõpuks sai tema vastuoluline jutt siiski otsa ja saime ka oma vastuse teada. Mingit loogikat selles polnud ja samahästi oleks võinud ta meile öelda misiganes numbri, kontrollida seda jumalate arvu seal loitsuplatsil poleks olnud ju võimalik, seal lihtsalt polnud midagi mida oleks 5 olnud. Kahju, et sellise jama peale jälle niipalju aega läks.
Triigi sadamast leidsime Triigi Filharmoonia nimelise kandilise kontserdihoone kuhu ka õhtust kontserti kuulama kutsuti.
Tuhkana rand on siis üks vähestest Saaremaa liivarandadest. Autod jäid eemale parklasse ja randa tuli jalgsi minna. Cassandrad olid oma suure "maaliinide" bussiga ka seal. Randa sörkides tulid nad just vastu ja üks meestest ütles mulle, te mis sa jooksed, aega küll. Tema naine aga kostis sellepeale, et varem jooksid ise samamoodi. Olid ju Cassandrad aastaid skoorijad kes võtsid kõik punktid ja kuskil ei molutanud. Nüüd olid aga kõik peredega ja suur lastekari bussis kaasas.
Täri pärn oli märgitud "autolõhkumise" punktina, tegelikult paistis pärna juures olev silt juba ühe talu hoovivärava juurest. Kuna ühelgi minu kaardil polnud teist teed pärna juurde märgitud, siis parkisin auto enne talu ja läksin jalgsi. Oletasin, et rajameister oli mõelnud lähenemise siiski teiseltpoolt sest üle heinamaa viis sile autorada otse pärnani ja millegi lõhkumisest polnud juttugi. Hiljem selgus, et Klemmide KIA jaoks oli rada tehes olnud seal väga kõrge hein ja isegi talust olla luba olnud otse puu juurde sõita. Puu ise oli võsas ja halvasti nähtav.
Panga pank oli skoorimise koht, seal palju käidud ja pikalt ei hakanud ringi vaatama, sama sisuliselt ka Võhma maalinn. Seal aga kordus juba ühelt talviselt Hulkuri etapilt tuttav olukord kus meiega samal ajal sattusid sinna ka Oh ja Ah, nalja tegi selline kordus küll :-)
Nüüd võtsime suuna rauasaatmemägedele, jälle autolõhkumine. Lähenesime Võhma poolt ehk põhjast ja GPS arvates pidi lõpuks läände pöörama, mingit teist teed sinna lähedale nagu ei paistnud. Kui olime ca 500m kaugusel GPSi järgi õigest kohast siis sinna pöörduv rada oli oleks olnud läbitav ainult päris maasturitele, sügavad rööpad liivas ja eespool ka soo. Tee sinnamaanigi oli paras offroad bussi jaoks, imestasin, et kuidas ometi rajameistrite KIA sealt üldse läbi sai. Telefonikõne Marele tõi selguse majja, GPS koordinaadid küll õiged kuid nemad olid lähenenud hoopis Paatsa kaudu ja sealne tee oli nende masinale offroad olnud. Tagasi pöörata ei tahtnud ja lootsin, et kui siiani jõudsin, siis ehk saan ka edasi ning lõunasse liikudes jõudsimegi RMK vastremonditud teedele ning suure tiiruga ka lõpuks õigesse kohta.
Mustjalas oli mitu legendi, Rauli väitel ka üks piltidest kuid tegime 3 tiiru ja ei leidnudki. Üldse läks seal meil kaua.
Ninase torni poole sõites märkasime teeääres 354 pildiküsimust aga taati ei paistnud hämaras kuskilt. Tornis olime koos Ö tiimiga, nemad teadsid, et lisaküsimusena tulnud Kingissepa pea on kuskil liiklusmärgi taga ristmikul ja ka seda, et Estonia mälestusmärgi sildi taga on kaevik.
Saatsid juba tornijuurest vastuse ja oli õige. Otsustasin siiski randa minna kuid kui seal mälestusmärki ikka näha polnud siis saatsin ka vastuse ära. Poolpimedas kuhugi teadmata suunas sadu meetreid käia ei viitsinud. Pead me aga ei leidnudki. Torni all oli aga infotahvel vaatamisväärsuste kaardiga kus nii eide kui taadi pildid, samas ainult eide pildid asukoht märgitud. Oletasime, et taati polegi ja pildilt sai ju vastuse - 3 hammast. Olles jõudnud tagasi eidetuuliku juurde ilmutas ka taat lõpuks end :-)
Juba pilkases pimeduses jõudsime Pidula mõisa. Seal olime käinud ka mõni aasta tagasi esimese SS legende lahendades. Nüüd oli küsimus pinkide arvu kohta ühe puu 12m raadiuses. Kohe jõudsid sinna ka Kõrbetuule liikmed ning nemad teadsid täpsemalt, et otsida tuleb pargi taganurgast. Aga milline puu ikkagi, seda ei suutnudki me välja mõelda sest 3 pinki seal oli, ja variandid 3 ja 2 osutusid valeks. Ei saanudki aru kustkohast seda 12m pidi üldse mõõtma...
Umbes 1 öösel võtsime ette 314 ehk 3km puhast rõõmu. Seegi jaitsokaamennõitšai oli Hulkuri sarjast juba tuttav. Autot säästes sai liigutud seal aeglaselt aga tagant lähenesid kiirelt ühed tuled - Urbanil oli ilmselt palju parem vedrustus või oma autost lauspoogen. Kihutasid mööda. Muide rajameister vist eksis veidi kui kirjutas legendi, et teist sellist saarel ei leia, päev varem olime ju Pöides samasugusel teel sõitnud, seal oli see küll lühem, ca 1km.
 Kuigi seal parkis palju Läti numbriga autosid leidsin kiiresti otsitava vastuse ning kasutasin seda majakest ka sihtotstarbeliselt.
328 ehk mudaravila mälestuskivi tundus lihtne - kaardil ju märgitud kuid GPS koordinaadid näitasid selle asukohta otse teeraja ääres aga hoopis teiselpool lahte. Esimene võimalik sissepööre oli kasutamata, teine aga sõidetud. Lubatud offroad algas ka varsti ning lõpuks parkisin bussi ära sest ilma neliveota kõrkjate vahele mutta ei riskinud minna. Esimene jalgsitiir oli tulutu, kivi ei leidnud. Täpsustasin asukohta kaardil ja läksin koordinaatide peale otse, jalgrada kadus peaaegu ära, oli aimatav, et keegi on seal roostikus ATV-ga kunagi sõitnud kuid GPS näitas ikka teerada. Kivi aga ikka polnud. Pool tundi jälle vastu taevast. Proovisin veel linnapoolt sama rada kuid kui oksad juba vastu esiklaasi olid siis loobusin. Hiljem selgus, et kivi oligi mujal olnud, jälle igalpool valed koordinaadid.
337 näpukas oli raudteeteemaline. Vaatasin netist, et põhjapoolseim ots oli Pammana neemel kuid päevapeale raporteeris Raul, et seal küll miskit polnud. Ühe poe juures Gertilt nõu küsides sai ka Marele helistatud ja selguse, et rong olla sõitnud ainult Kihelkonnani, seda fakti ei teadnud isegi meie tiimi tagatoa raudteespetsialist Raimo. Nüüd aga peale kella 2 öösel võtsime sellegi punkti.
Laagrisse jõudsime 2:48, läbitud 316km.