02.11 Jean-Michel Jarre kontsert

Ma pole eriline kontsertidel käija aga juba paarkümmend aastat tagasi seadsin omale eesmärgiks, et kindlasti lähen 3 artisti kontserdile kui nad üldse kunagi peaks siiakanti sattuma. Need 3 on: Jarre, Enya ja Vanessa Mae. Mae on juba 2 korda Tallinnas esinenud ja mõlemal korral olin kohal. Nüüd oli aga minu suurima lemmiku Jarre kord. Teades, et tema kontserdid vabas õhus on olnud miljonitele, oli raske uskuda, et ta üldse siia väiksesse maanurka tuleb. Ma nimelt ei vaadanud netist mingit eelinfot selle tuuri kohta, ei pilte ega videosid, sellega säilis üllatusmoment.
Kontsert pidi algama 19.00 aga selleks hetkes oli täitunud ehk ainult 2/3 saalist. Mingit infot ei antud ja alles hiljem sain aru, et see kes esimese pooltunni seal pimeduses laval süntide taga oli, polnudki Jarre vaid keegi "soojendaja". Muusika oli muidugi sarnane. Selle soojenduse ajal olid visuaalseteks efektideks ainult värvilised prožektorid. Umbes 19.30 läks saalis jälle valgeks ja rahvas ikka kogunes. Isegi teenindajad ei osanud öelda kuna kontsert tegelikult algab kuigi hiljem netist kommentaare lugedes leidsin, et osa inimesi oli kusagilt välja lugenud algusajaks 20.00. 5min peale kaheksat aga show algaski. Enamus lugusid oli uutelt albumitelt ja ma polnud neid kuulnud varem, paar igihaljast lugu oli ka ja eriti need ajasid ihukarvad püsti. Ilmselt juba ammu kõrvakuulmise minetanud helimehed aga pingutasid helitugevusega üle ja vahepeal oli isegi päris halb seda mürinat taluda kui kogu sisikond vibreeris. Mina oleksin seda muusikat palju rohkem nautinud ehk isegi poole nõrgema helitugevuse juures.
Muusikat toetasid vägevad visuaalsed efektid: laserid, liikuvad läbipaistvad LED ekraanid ja prožektorid. Kuna saal oli juba eelnevalt tossu täis lastud, siis laserkiired olid väga efektsed, liikuvad ekraanid aga tekitasid 3D efekti kui seal erinevad kujundid keerlesid. Jarre ise hüppas oma süntide taga nagu polekski tegu 69 aastase vanamehega ja ega ta ei näe nii vana välja ka. Korduvalt ärgitas ta rahvast kaasa plaksutama rütmi aga eestlased on selles osas üsna tagasihoidlikud ja väga vedu see ei võtnud, alles lõpupoole hakkas lavaette kogunema aktiivsem seltskond ja ka plaksutamine kestis kauem. Enamus kuulajatest olid keskealised, ehk siis mina tundsin ennast ühe nooremana sellest seltskonnast. Ei teagi mida noored tänapäeval kuulavad kui sellist klassikalist kvaliteetset muusikat oli neid nii vähe või õigemini üldse mitte tulnud. Mina oleks eelistanud seda kontserti kuulta näiteks Linnahallis mugavas tugitoolis istudes, rääkimata Linnahalli akustika ja Saku halli pleki, plastmassi, betooni akustikast. Kõige võimsam oleks muidugi vabaõhukontsert aga seda ma väga ei looda, et kunagi mõni selline siin läheduses toimuks. Aga Linnahallis olen ma tegelikult Jarre muusikat kuulanud, terve öö peaaegu. Oli umbes 25a tagasi võimalus seal sõpradega üks öö veeta ja ainult minul tuli pähe muusikat kaasa võtta, enamus kassette oligi Jarre muusika tookord. Panid kasseti mängima, lasid suure saali pimedaks ja kobisid kuhugi saali keskele kõrgematesse ridadesse, vägev elamus oli, siiani meeles.
SIIN veel müned telefoniga tehtud pildid kontserdilt