22.08 Ei saa Lätita 3. päev

Sellel päeval ajas üks jama teist taga. Läti eepose etendusel kiirustati, sest Uldevana loss pidi juba ootama. Vahepeal oli ka üks pisike joakene mida nägid ainult need, kes sattusid teeotsast mööda sõitma kui Sulev seal juhtus olema. Siis juhatasid lindid jõeäärde ja seal katkesid, lõpuks läksin suurele teele tagasi ja otsisin uuesti raja üles. Ja siis jõudsime juba keraamikakotta ning sai selgeks, et see loss oligi leidmata jäänud peaaegu kõigil. Mismoodi paar inimest rohkem kui sajast selle leidsid jäigi arusaamatuks. Kegumsi hüdroelektrijaama tamm pidi olema suletud ja saateautod saadeti kümnete kilomeetrite pikkusele ümbersõidule Riia kaudu kuid ka see oli valeinfo, tamm oli avatud tegelikult. Ekskursioon hüdrojaama oli aga kõigi seniste läti matkade kõige suurem fiasko. Ei taha seda jama mis seal toimus isegi meenutada enam. Edasine tee laagrisse kulges juba vihmas. Sellegipoolest ei edenenud meil selle päeva ülesanne võimalikult pikk vihmauss leida, kasu polnud ka Pirje leitud vihmaussikasvandusest, seal olid ainult lühikesed ussid. Pesemisvõimalused olid aga nigelad, väljareklaamitud saunakeskus oli alles ehitusjärgus, ja ainukese korraliku sauna ainuke dušš oli ka jääkülma veega.
Õhtul toimus veel meeskonnamäng kus rauast pall tuli umbes 10m pealt ühe toki lähedale visata, seal läks meil hästi, parim tulemus, samuti läks hästi 15. aastapäeva üritusel kus Karumsite kimp ja õhupallid Liisi abil žürii üles sulatasid.

21.08 Ei saa läbi Lätita 2. päev

Päev algas kiigepargiga. Nagu tavaliselt olin hommikul üks viimaseid laagrist lahkujaid, seega ei jäänud seal kiikumiseks ka eriti aega kui just ei tahtnud kõigist maha jääda. Kinomuuseum oli kuidagi tagasihoidlik ja erilist muljet ei jätnud. Madliena koduloomuuseum tõi aga silmeette lapsepõlve, Lenin ja muu selline atribuutika. Päevane ülesanne oli ka sealse koera nimi tuvastada, saime teada, et koeri hoopis 2 ja see kes esialgu välja polnud oli just selle keerulise nimega mida meil vaja oli. Jälle oli rada erinev kaardile kantust ja järgnes 26km pikk ülitüütu asfaldiots pea noolsirgel teel. Skriveris hakkas üks igavene jama, pidi olema lehmakommivabrik ja oli ka kuid kuulujutu tasemel liikus info, et see pole õige koht. Pidavat edasi minema aga kuhu, seda ei teadnud keegi. Peale mõningast sõitmist oli neid ekslejaid juba kümneid ja sai otsustatud tagasi minna kuid viimasel hetkel keegi sai ikka korraldajad telefoniga kätte ja täpsema selgituse kuhu minna. Nägime kuidas lehmakomme tehakse ja saime ka ise teha ja maitsta. Nüüd tuli üks hull kruusane tõus ja mõned kilomeetrid põlluteid kuni ühel ristmikul oli silmaviit vasakule ja rattaviit paremale. Mingit infot, et mis seal vasakul olema peaks ei olnud. Jälle helistamine ja saime teada, et 3 km kaugusel jõgi. Sai siis käidud aga vaadata polnud seal midagi, miks üldse sellise ajuvaba edasitagasi otsa tegema pidi ei tea, loogilisem oleks olnud seal lehmakommitehasest otse ju sinna jõeäärde sõita. Vahepeal täitus ka minu ratta odomeetril 19000km ratta ostmisest saadik 2000a maikuust. Pole nagu eriline näitaja paljudega võrreldes.
Õhtul laagri kõrval oli päris omapärane küülikute linnak.

20.08 Ei saa me läbi Lätita 1. päev

Lõunamatkade traditsioonilise läti rattamatka 15. kord sai alguse Ogre linnas. Autod tasulisse parklasse, hind 5€ nende 4 päeva kohta kokku. Parkla töötaja oli muide eestlane. Kogunemine oli kultuurimaja ees ja siis jaguneti vene ja inglise keele järgi gruppidesse linnaekskursiooniks. Enne sai ka tellida 25€ eest matka särgi, kuidagi kallis oli, eriti seda materjali arvestades aga sai tellitud, proovisin selga L ja sobis. Kui siis nädal peale matka, lubatud matka 3. päeva asemel särgi kätte sain, oli selle suurus ikka oluliselt väiksem kui see mis näidiseks oli aga selga hädapärast siiski läks.. ;-( Mina valisin inglise keele ja hea oli, vene giid oli vist kuupealt kukkunud ja ei teadnud linnast midagi, eksisid kogu grupiga ära ja lõpuks oli neid juhtinud keegi suvaline kohalik kellele see giid oma ratta oli andnud ja ka mobiili, seega segadust oli neil ikka metsikult olnud. Meil läks paremini, giidipoiss rääkis huvitavalt ja ära me ei eksinud. Automuuseum ja vaatetorn olid põnevamad vaatamisväärsused, mitmesaja meetri pikkune vana tekstiilitehas kah. Siisi oli segadus ekskursiooni lõppkoha osas, korraldajad olla midagi viimasel hetkel muutnud ja selle järgi viidi meid karjääri juurde kus ootas ees Harri ja teatas, et see on väga vale koht ja minge tuldud teed tagasi. Järgmisse peatuskohta Tinuži mõisa läksime millegipärast kaardile märgitust erinevat teed ja ilmselt ei teadnud ka suunaviidaks olev lauri seda, sest teatas, et mõis siinsamas lähedal, tegelikult oli sinna 3,5km treppis ja metsikult tolmavat kruusateed kus kohalikud ratturitest väljagi ei teinud. Sama teed tuli ka tagasi sõita... Õhtul moodustati meeskonnad ja algas võistlus, esimene ala oli inimjalgpall, sarnane lauajalgpallile aga ise oled aedikus ja pead hoidma latist kinni ning selle piires ainult liigutama. Vaja oli 6 võistlejat aga mänguvõimelisi Metskasse tuli ainult 2,5 kokku - Pirje, mina ja Liisi. Vastu tuli meile MIO RIO 15 võistkond 6liikmelisena. Pirje oli väravas, Liisi kaitses ja mina ründasin, vastased olid aga lausa 3kesi ründes. 2x2min oli mänguaeg ja välja tuli viik 2:2. Lisaajal tuli mängida esimese väravani mille said vastased. Meie kohta siiski ülihea tulemus, sest vastased ei mänginud üldse mitte ausalt ega viisakalt, üks ilmselgelt ebakaine vastane peksis terve mängu jooksul mind kannaga vastu sääri mille tulemusel olid mul jalad päris sinised ja valutasid. Samuti takistas ta pidevalt minu liikumist. Üleüldse oli sel õhtul joomist kuidagi rohkem kui tavaliselt sel matkal, sama jätkus ka järgmine õhtu mis tegelikult oleks pidanud üldse alkoholivaba olema. Vähe puudus, et joodikud oleks tõsise kakluse korraldanud. Kahju, et alkoholipoliitika sel matkal nii liberaalne on, joodikute räuskamine ööläbi ei ole mitte see mida ma sealt ootaks.
Päevane väsimus sai jalgpalliga niipalju lisa, et öine observatooriumi külastus tuli unustada, need kes käisid olid ainult 4h magada saanud pärast.
Matka teekond GeoApe kaardil on SIIN

12.08 Avo Põldsalu mälestusvõistlus

Kui eelmine aasta kauaaegne kaasvõistleja Avo suri, siis tekkis mul ja ka teistel mõte teha teha augustis seni tema korraldatud võistlusest nüüd tema mälestusvõistlus. Tõrva linn oli ka kohe päri ja nii võtsingi ma selle võistluse enda teha. Seni oli Avo seda teinud oma jõududega tasuta üritusena Tõrva tulepäevade raames. Et minul oli kaugemalt käia ja kulud vajasid katmist, siis sai pandud sümboolne osalustasu 5€. Lootsin, et osalejaid tuleb piisavalt, et kütusekulu tasa teha. Kuna enamus osalejaid on olnud kohalikud Tõrvakad ja muul ajal autoorienteerumisega kokku ei puutu, siis tuli mõelda kuidas panna karikasarja etpp ja kohalikele sobivam lihtsam formaat kokku. Piirkond sai 2x väiksem kui minu eelmised võistlused, samas punktide arv jäi sama suureks. Kohustuslikud punktid jätsin ära ja kontrollaeg sai 3h. Lisaks 3. raskusastme punktidele kirjutasin täpsustava legendi ka 2. raskusastme punktidele. Korralduse osas aitas Tõrva poolt kaasa Tiina Neumann kes sealses kultuurimajas ametis spordimetoodikuna. Tema suutis ka kultuuriministeeriumilt väikse toetuse auhindade jaoks saada, lisaks toetas ka Würth. Minu poolt tulid toetajateks Kalle oma firmaga Erten grupp ja Meelis Zerna ökotalu toodetega. Medalid ja igale ekipaazile üks peapael olid Tõrva linna poolt.
Rada tehes oli suur osa piirkonnast mulle võõras, nii oli avastamist palju. Leidsin 2 mälestuskivi ja väga ilusa ujumiskoha. Kindralmajor Jaan Sootsi sünnikodu Küti talukohal ja luuletaja Hendrik Adamsoni kodutare asukohas olid mälestuskivid mis said ka punktidena kasutusele võetud. Viljandimaale jääva Veisjärve ääres oli aga väga ilus liivapõhjaga ametlik ujumiskoht. Võistluse pähkliks sai aga Tanijärve äärne punkt õõtsikul. Kui rada tehes käisin seal botastega kuiva jalaga, siis punkte pannes oli juba niipalju vihma sadanud, et vett oli poolde säärde. Kahjuks võistlejad pimedas ei näinud, kui kihvt see koht päeval oli. Ühe metsatee lõpus leidsin, et sealtpoolt sisse sõita ei saa, keelumärk ees. Ilmselt oli keelumärk ka teises otsas aga mina tulin ühelt vahepealselt teelt ning ei näinud seda. Selgus, et RMK tellimusel käib selle tee remont aga nii RMK kui ehitusfirma esindaja lubas seda siiski kasutada. Üllatus tuli aga päev enne võistlust kui kaardid juba trükitud, kui helistas ehitusfirma mees ja teatas, et vihm on muutnud tee läbitamatuks ja seda kasutada ei saa. Pikapeale saime kokkuleppele siiski mõlemas teeotsas osaliselt selle kasutamises ja nii jäi ära ainult 2 punkti ning võistlejatel tuli teha edasitagasi sõite loogilise ringi asemel.
Kui regamine oli netis avatud paar nädalat varem, siis nädala jooksul ei registreerunud mitte ainsatki võistlejat.. Õnneks Tiina kinnitas, et kohalikud ikka tulevad. Nädal varem hakkasid nimed tulkuma ja eelmisel päeval oli paarkümmend ekipaazi kirjas, osa registreeris alles mõni tund enne võistlust ja oli ka neid kes lihtsalt kohale tulid, kokku 38 ekipaazi. Üks neist oli mootorrattur kes varem polnud orienteerumisega tegelenud, tema tuli ka varsti metsast välja ja kurtis, et üldse ei saa aru. Johan tegi kiire koolituse talle ja saatsime metsa tagasi, siis läks tal juba paremini. Samamoodi tuli koolitada ka mitmeid autoekipaaze kes enne lisaaegasid juba tagasi tulid ja kartsid trahvi saada. Mõned neist läksid ka tagasi punkte jahtima. Kuigi nii juhendis kui eelinfos ma üritasin punktide raskusastmetest ja lisaaegadest rääkida, polnud paljud sellest aru saanud või üldse tähele pannud. Ehk läheb neil järgmine aasta paremini. Karikasarja arvestuses tuli kohale ainult 3 ekipaazi ja nemad ka võistlusklassi võitsid ning said ka üldarvestuses parima tulemuse. Üldarvestuse parimale oli ette nähtud Avo Põldsalu rändmälestuskarikas mis rändas Gerdi ja Sirliga Vääna-Jõesuusse. Nemadki suutsid kokku 72 punktist läbida ainult 58, seega valikuvõimalust oli ka sellise väiksema piirkonna ja lühema aja puhul ning ei olnud nii, et võidab see kes kiiremini kõik suudab läbi sõita.
Tulemuste arvestamisel oli küll veidi segadust nutiseadmes tiimi nimega registreerunute ja kontrolllehel olevate nimede vahel aga lõpuks sai ka see selgeks ja tänud Argole abi eest tulemuste arvestamisel. Johan aitas rada maha panna ning Tiiu registreerimisel, seega nemadki on tänu ära teeninud.

Nutiseadmega oma punkte registreerinud võistlejate teekond kaardil on näha SIIN
TULEMUSED  ARTIKKEL võistlusest Tõrva kodulehel  PILDID