14.05 Hulkuri Otepää etapp

Otepääl ei toimu autoorienteerumisi just tihti, vähemalt viimasel ajal sest peale minu ja Mati pole siinkandis enam korraldajaid. Seetõttu oli eriti huvitav kui korraldaja tuli väljast ja sain ise olla osaleja. Kindlasti tahtsin kaarti lugeda, seega pidi Johan olema seekord piloot, Mirjam aga „raamatupidaja“. Üritasin ette ära arvata piirkonda ja kohti millega tegemist peaks tulema ja Otepäält Sangasteni oli minu oletus, päris täpne. Kivide ja infotahvlite osas ei teinud rohkem oletusi kui ainult selle Kommunisti kivi kohta. Õhtul enne võistlust Jüri juurde sauna sõites näitasin seda kivi Johanile ja Mirjamile ning tõstatasin küsimuse, et kas Jüri paneb selle sisse või mitte. Pani. Tegelikult kohe esimene punkt terve võistluse jooksul oligi see kivi. Jooksin küsimustelehega kivi juurde aga ükski küsimus ei sobinud, siis tuli Johan ja pööras lehe ümber, ma olin lugenud teise osa küsimusi. See kivi kummitab mind 2007a Suveseiklusest alates kui lahendasin legendi „7201 - We Dont Need No Education Otsitav koht jääb 1985 aastal Kommunistile püstitatud mälestuskivist pisut üle kilomeetri lääne poole. Siin viidi läbi 2007 aasta öise XDreami üks palju poleemikat tekitanud lisaülesanne. Veel teatakse seda paika suusamäena. Mäe otsast leiad elektrikapi. 301 03 ?? 1“
Tollal ei teadnud ma sellest kivist midagi, võib-olla sellepärast, et siis oli ta 3-st küljest võsaga varjatud. Kuna olin koos Johaniga osalenud aga sel Öisel Xdreamil, siis oli õige koht mulle teada ja selle kaudu leidsin hiljem ka Kommunisti kivi.

Edasi suundusime rollekat pidi aedlinna ja Otepääle. Punast pirukat ma siiski peast paika ei pannud, kuigi teadsin selle olemasolu ja ka perenaise nime. Õppeklassi sildiga oli asi selge, oma tänavat ma ju ikka tunnen ja teadsin, et endises teedeviletsuse majas on kaitseliidu õppeklass. Siiski ei olnud ma vappe sildilt pähe õppinud kuid kiire pilk möödasõidul kinnitas, et peale 2 kotka on seal karu. Ristsõnasse sai kirja üks. Nüüd tuli pikk ülesõit Sangastesse ja sealt tagasi Restu kaudu üle Harimäe ja Kääriku. Tegelikult Restu kooli oleks ju võinud peast panna kuigi päris maja juures polnudki ma käinud, samuti olin kindel, et järgmine punkt on Pülme sihtkaitsevöönd, on seal kõrval ju Pülme järv ja sealset maratonirada sai isegi sel talvel korduvalt nühitud.

Neeme kontrollis ristsõna ja teatas, et kõik on õige, see oli ootuspärane. Ulatas uue kaardi ja läksime järgmisele ringile. Seekord oli osa punkte ka Arula suunas, seega alustasime sinna suunda ja kõigepealt Lutsu teeotsa. Õige vastusega läks veidi aega ja siis helistas Neeme, et maha oli ununenud meie ristsõna. Johan läks tagasi selle järgi ja senikaua sain mina ka küsimusele vastuse. Mootorratast Arulas ma teadsin aga kirja külgkorvil ei mäletanud. Peale Meegastet järgmine punkt tundus tühi aga keerasime siiski ringi ning alles tagasisõites märkasin arheoloogiamälestise silti, sealt saime selle olulise Mõrsjakivi. Kurja koera sildiga taluväravat teadsin, olen ka ise seda kasutanud ühe AO fotopunktina kui koos Kraudiga sai veel korraldatud. Annimatsi vastust oletasin aga sai ikka kontrollitud, sama ka Hobuse väravaga, seal oli ainult küsimus, et kas oli hobuste või hobuse sest ka mäe kohta on neid mõlemaid nimesid kasutatud. Marguse baasi ja Tehvandi vahele jääval lõigul ma mingit silti ei teadnud, seega olin kindel, et see peab tühi olema ja oligi. Kitse Techne tankla katusel olin unustanud, koht ise muidugi väga tuttav, töötasin seal ju TPI-s õppimise ajal suvel Norra rattamatkaks raha kogumiseks. See oli aga 20a tagasi… Nüüd suundusime Vidrikele, seal on üks mu lemmikkohti ralli vaatamiseks. Tagasi Valga maanteele jõudes teatas Mirjam tagapingilt, et ristsõna on koos, kuid see õppeklassi sildi ÜKS ei sobi. Mulle tuli silt meelde ja kohe oli selge, et seal kotkastel pidid ju ka vapid olema teoreetiliselt…, ehk siis 6 lõukoera oli meil puudu ja õige peaks olema vist SEITSE.. Aga miks siis ÜKS õige oli Neeme väitel. Jäime seisma ja arutlesime veidi, oli ju Jüri maininud, et need tema koostatud laulu sõnad ja ilmselt siis ongi konks sees ja sõnad pole päris standartsed, et meid eksitada. Ei jäänud muud üle kui ikka Sangaste ringile minna. Ilmjärve kirikule tegime kolmekesi tiiru peale ja kõik said tulemuseks 23, kuigi Mirjam väitis, et see ka ei sobi, siis seda enam olime kindlad Jüri krutskites. 24 oleks õigem olnud ristsõna järgi. Sangaste surnuaed oli ühest Suveseiklusest tuttav, tagurpidi talusilt ka muidugi, teiselpool teed on üks ca 4m kõrge puutüvi mille otsas oli varem kure kuju, sellest ajast ka lindid ümber puu, kurge aga pole pea aasta seal enam, varemgi oli ta alailma kadunud, ilmselt siis ei suudetud korralikult kinnitada, et tuul maha ei ajaks.

Restu staadioni mälestusmärki olin samuti oma võistlustel KP-na kasutanud ning Sangaste linnamägi oli peas kunagisest suveseiklusest saadik, poleks olnud vaja möödagi sõita kui vaid Harimäe torni laudade sisselõikeid oleks peast mäletanud. Sinna torni panin oma esimese võistluse kohustusliku punkti mida pidi kompostriga võtma, päris mitmed kaardilugejad ronisid sellel 2004a äiksevihmasel juuniööl sinna torni 2 korda sest kontrollleht oli autosse jäänud ;-) See torn ise aga polnud algselt üldse sinna mõeldud vaid pidi asendama Hobustemäe roostetava metalltorni.. Pahatahtliku maaomaniku tõttu aga nüüd Pühajärve vaadet nautida ei saa ja selle asemel on meil vaade Harimäe otsast.  Kekkose raja sillal olevaid nimesid peast ei mäletanud.

Igaks juhuks otsustasime kohe finišeerides küsida selle õppeklassi loomade arvu kohta sest see ju kõik segaseks oli teinud, muidu oleksime Vidrikelt otse üle Sihva tagasi tulnud ja teepealt ka puuduva tühja punkti saanud. Selguski, et Neeme oli eksinud, see eksimus läks meile aga kalliks maksma. Kui oleksime sealt Vidrikelt otse ära tulnud, oleksime olnud kohal ca 30min varem ja sellest oleks piisanud et esikoht saada, 10min oleks varuks isegi jäänud. Meenub mõne aasta tagune Seiklusministeeriumi etapp Elvas kus politsei mind keset metsa puhuma pani ja niisama aega viitis 5min, esikoha kaotasime tookord 3 minutiga…

Seekord tuli siiski üks ülesanne veel lahendada, nimelt kaks tühja punkti joontega ühendada Leonhardi ja Mõrsjakivi punktidega, selleks kulus paar sekundit, veidi rohkem sekundeid kulus otsustamisele kas googeldame vastuse välja või läheme kohale, otsustasime minna. Rist oli ju Pühajärve sõjatamme juures, seega mingit mõtlemist siin enam polnud, tammelehega post oli mul ka silmeees, numbrit siiski polnud pähe õppinud.

Nagu Neeme ütles, siis see aasta tulemust enam ei mõjutanud aga võistluse potentsiaalse hea tulemuse luhtumise üle olen kurb küll… :-(
Aga kõik kellele meeldivad sellised autoorienteerumise üritused kus vastuseid tuleb taga ajada, on teretulnud Suveseiklusele Harjumaal www.suveseiklus.ee, seal saab ikka mitu päeva kive taga ajada ja mitte ainult kive.

 TULEMUSED

PILDID  Teekond GeoApes

11.05 Tõrva päevak

Tegemist oli rahvusvahelise orienteerumispäevaga ja osalejad said hiljem ka diplomi osalemise kohta.

Teekond GeoApes
Tulemused

08.05 Tartu jooksumaraton

Seekord oli rada veidi muudetud, nimelt lõpukilomeetritel kulges see nüüd suusamaratoni trassil. Kuigi rada mõnisada meetrit lühenes, oli tõuse hoopis rohkem ja rada palju raskem, see seletab ka viletsa aja kuigi enesetunne oli oluliselt parem kui eelmine aasta.
Teekond GeoApes
PILDID Sportfotos

04.05 Tehvandi päevak

Teekond GeoApes
TULEMUSED

30.04 Sokka discgolf ja Kääriku järverada

Tegelikult alustasime Tehvandi discgolfirajalt, suviseid korve polnud veel välja pandud, seega sai tiir kiiresti tehtud. Järgmisena suundusime Vidrikele aga sealne värav oli suletud ja mingit silti ka polnud põhjendusega. Sokkal polnud Johan ja Mirjam varem käinud, minul aga jäi augustis see rada pooleli peale ketta uppumist. Kahjuks läks seekord sama halvasti ja juba 1 rada varem. Tiik oli sama kuhu eelmisel korral 6. rajal ketas lendas. Seekord oli ebaõnn selles, et ketas lendas vastu puud ja põrkas sealt tiiki, kaldalähedale aga kahjuks sügavale. Pika tokiga otsimine tulemust ei andnud. Saunajuures, kuhu olin eelmise ketta kaotanud olid aga ühed poisid juba vees kettaid otsimas, tulid isegi appi minu seekordset ketast otsima aga tulutult. Eks soojemate ilmadega tulen siis ise jälle sukelduma. Mängisime edasi ja viimased rajad olid jälle tiikide juures, seekord maandus Johani ketas ühe tiigi keskele, püsis päris kaua pinnal aga lõpuks uppus. Hetk hiljem maandus järgmine Johani ketas tiigi serva, see aga oli selgema veega koht ja paistis põhjas ära, pika tokiga saime kätte. Sokka on väga kihvt rada, kui neid tiike poleks, kusjuures viimased rajad on tegelikult eriti halvad, seal on ikka väga raske mitte tiiki visata. Rada GeoApes
Edasi suundusime Käärikule ühe geopeituse aarde järgi, selle kättesaamiseks tuli läbi käia järverada. Põikasime ka korraks Seinamäele. Järveraja teekond

27.04 Meegaste päevak

Jalad olid veel kanged Narva Xdreamist, seega läksin R2 rajale. Tegelikult kartsin liiga seda uuel kaardil toimuvat etappi, maastik polnud raske ja radasid oli piisavalt, oleks vabalt võinud ka pikale rajale minna.
Teekond GeoApes   TULEMUSED

24.04 Narva Xdream

Taavi ei saanud seekord jälle osaleda, Theo aga vigastas end jalgpallis, nii tuli mul 2 uut kaaslast leida. Mirjamiga olime Paldiskis käinud ja kuna Narvas pidi rattaosakaal väiksem olema, siis tema kvalifitseerus, kolmandaks saime aga foorumi kaudu Martini kes seni oli B rajal isegi esiotsas toimetanud.
A rada algas rattaralliga, üks ring tehtud ja esimene punkt kätte saadud, sõitis kogu mass otse edasi. Kuna legend rääkis muud ja ma ei olnud veel jõudnud selle läbiraalimisega niikaugele, et aru saada, et teine ring on veel täpselt samasugune, siis oli meil väike mõttepaus ja jäime natuke maha. Kanuuga läksime kõigepealt suuremale tiirule, lainetus veidi segas ja ei saanud kogu aeg ideaaltrajektoori hoida. Peakohal aga sõelusid luiged kolmeste gruppidena, need olid nagu Vene pommitajad. Ründelennukid, ehk kajakad aga pesitsesid kõrkjates ja neist hoidsime ohutusse kaugusse, ei soovinud liikidevahelist konflikti tekitada. 43 punktis läks Martin jooksuga võtma 40 ja pidime kokku saama 41 juures. Ootasime päris kaua aga lõpuks ta tuli ujudes üle kanalite. Need kanalid olid muidugi omaette vaatamisväärsus, nimetati küll Veneetsiaks aga mina nii päris ei arva, telekast nähtu põhjal tekkis analoogia pigem Tai või Kambodzaga. Kirjeldada neid kanaliäärseid datšasid on veidi keeruline, peab ise nägema, et uskuda sellise elu võimalikkust Eestis. 38 juures läks Martin jälle luurele, et ka 37 saada, tagasijõudes "rõõmustas" meid infoga et oli kuskil keelualasse sattunud ja ilmselt oleme nüüd disklaffi saanud. Selles vaimus siis mööduski ülejäänud võistlus. Tassisime kanuu üle muuli ja 48 juures saatsime Martini jälle maale, et kahekesi tagasi sõuda, tema aga jõudis joostes ikka kiiremini kohale. See veeäärne garaazikooperatiiv oli samasugune ime nagu eelmiste punktide suvilakooperatiiv. Päris kummaline oli vaata kuidas ühel kanaliristmikul kalamees mootorpaadi ankrusse jättis ja õnge sisse pani, ümberringi nähtaval ainult silikaadist garaazide müürid, loodus missugune. Samal ajal ületas üks kaasvõistleja aga laia kanalit keskküttetoru konstruktsioonepidi ronides, kaart hambus.  Garaaziuksel grillivad "kohalikud" vaatasid seda tegevust muidugi mõistmatute pilkudega.
Ratastega sõitsime tagasi esimese punkti asukohta ehk Kreenholmi väravasse. Sealt algas eraldi jooksuetapp. Kuna minu niigi jooksuvastased jalad olid kanuus lõplikult kangeks jäänud valisin omale lihtsama 18A punkti, süvenemata, et tegelikult läbivad kokkuvõttes kõik võistlejad kõik samad punktida ja et Mirjam sai kohe kõige raskema. Nii tekkiski pea tunnine "puhkepaus" kui Mirjam kadunud oli ja teda kuskilt otsida ka ei osanud. Selgus et talle sattunud 18C punkti pääsemiseks III korrusel tuli käia nii IV kui I korrusel ja maha joosta pea mitu kilomeetrit. Kui siis lõpuks kokku saime, oli suurem mass juba laiali jooksnud ja tõukerattaga postide vahel slaalomi sõitjaid päris vähe järgi jäänud. Nüüd tuli jälle eraldi punkte võtta ja vahepeal kokku saada. Punkt 25, vent. ruum tekitas veidi segadust, kaardil olev maja pilt ei klappinud tegelikkusega ja puudus ka info, et mis korrusel see ruum on, nii kolasimegi igasugu urgastes enne kui ämblikuvõrgu kaudu keldrisse ronisime. Keegi hea inimene oli niigi keerulisse keldrisse veel tossumasina installeerinud ja seega oli veidi raskusi peegelpildis oleva keldrikorruse kaardi ja tegelikkuse kokkuviimisel, et saada järgmisse punkti mis asus juba pööningul. Kõrgematele korrustele me siiski ei pääsenud ja väljusime mingist ukseavast uuesti maapinnale. Kui hiljem avastasime, et see peegelkaart hoopis teise maja kohta käis, siis oli nalja palju :-) Esimese hooga sattusime muidugi valesse punkti, rattaetapi omasse ja sealt üritas suur osa rahvast pööninguluugist üles ronida, kuni keegi alttulijatest teatas, et see vale koht ja teistkaudu vaja läheneda. Nüüd tuli köieetapp, Mirjam oli teatanud, et ta sooviks väga laskuda aga selleks hetkel oli see soov kuidagi lahtunud, mina aga tahtsin väga minna. Panime Martiniga traksid peale ja tornipoole suundudes saime alles teada, et reegleid on muudetud ja laskub ainult 1 liige. Läksime tagasi, Martin loovutas varustuse ja nüüd alles saime tornipunkti võtta ja mina laskumise järjekorda asuda. Ootama pidi ca 10min vastupidiselt hiljem tulnud B rajakatele, kes seal vähemalt tunni pidid passima. Laskudes oli päris ilus vaade, kahju, et rohkem polnud aega, kiiremini oleks ka tahtnud laskuda aga kuna viimasest laskumisest oli rohkem kui aasta möödas, siis ei riskinud trikitada. Martin tegi telefoniga minust pilti aga lehvitada ka ei saanud, kuigi vasaku käega oleks ju võinud siiski seda teha. Nüüd tuli jälle ratas, alguses mööda territooriumi, siis läbi ühe maja ja lõpuks pidi leidma 2 punkti mille asukohad ainult fotodel märgitud, kaart puudus. Siin tegime saatusliku vea kui ei kasutanud kompassi, oleks pidanud suunad paika panema. Nii me siis läksime torni otsima - valest suunast muidugi ja mitte ainult meie. Esimene sobiv torn oli suletud territooriumil, see aga selgus alles siis kui olime sellele kilomeetritepikkuse ringi peale teinud. Teine torn oli veel ahvatlevam, mahajäetud ja puha. Punkti aga ei paistnud. Kuigi metallivargad olid trepiastmed üle ühe, käsipuud ja osa treppe toetavast konstruktsioonist juba ringlusse lasknud, ronisime üles, ikka punkti polnud. Siis ronisin ühe kõrgema soojatoru konstruktsiooni otsa, et see neetud torn ikka kuidagi silmapiiril tuvastada aga mida polnud oli see torn. Otsijaid oli aga teisigi. Tegime veel ühe tiiru, suhtlesime kaaskannatajatega ja kuna kontrollaeg lähenes kahtlase kiirusega, siis loobusime edasisest pingutamisest, oli ju sel hetkel kindel teadmine, et oleme niikuinii disklafi saanud. Pärast muidugi selgus, et see teine järve poolsaarel olnud punkt oli ikka väga lähedal olnud... Uuesti joostes Kreenholmi vallutama, nüüd siis kõige tagumisse majja mille kohta see peegelpildis keldrikaart tegelikult käis. Kerge ei olnud aga täpselt uksi lugedes ja vajadusel tagasi minnes ja uuesti alustades saime hakkama, mõttes tekkis selle etapi kaardilugemise kirjelduseks väljend "pilves, selgimistega".
Nüüd tuli teine kord sel aastal kui orienteerumisürituse raames tuleb paberlennukit loopida, esimene kord oli Hulkuri sarja autoorienteerumisel kui minu tehtud "TU 144" täitis talle pandud lootused ja tõi meile nii vajalikud boonuspunktid. Nii sai ka seekord kasutatud Tupolevi tehase jooniseid ja jälle lendas Concordei piraatkoopia väga hästi. Martiniga vaheldusmisi seda edasi visates läks see ülesanne päris kiiresti. Mäluorienteerumine oli väga lihtne, ainult 2 punkti. 46, bassein oli paljudele proovikivi olnud aga Martin oli selle kohe tuvastanud, et on ju olemas täpne lisakaart basseini leidmiseks. Seal oli ka suurem summ B grupi naisi kelle suust kostus umbes selline mõtteavaldus, et kas tõesti saab üks punkt NII loogilises kohas asuda :-) Järgmine punkt oli rajameistri mõtetes kindlasti veel loogilisem, ei saa ju Xdream lõppeda nii, et jalad kuivad ja sokid ei kuulu ohtlike jäätmete ladustamispaika saatmisele. Tunnelisse pääsemiseks oli 2 varianti, kas minna üle silla ja sealt juba redelist nõlvast alla ronida või laskuda looduslikku teed pidi, me siis valisime ikka keerulisema ja aeganõudvama. Kaardi viskasin alla, et ei peaks seda kuhugi põue toppima aga see maksis kätte, tuul viis selle mingisse kokkuvarisenud tunnelisse kuhu ainult hädavaevu sisse sain ronitud. Tunneli algus oli lihtsalt märg ja külm, edasi aga paks muda, kus elasid ilmselt sarnased mudaloomad kes kunagi Klooga etapil kanuusid kinni hoidsid, nüüd aga sikutasid nad  Mirjamit sellise jõuga, et ta ise ei suutnudki jalgu välja sikutada. Õnneks polnud seda mudamaadlust pikalt, mõnikümmend meetrit punktini ja tagasi. Tunneli laest langes alla veesammas ja punkt ise oli tohutusuure metalltünni küljes, ei oska isegi oletada milleks see monstrum sinna tsaariajal ehitatud oli.. Kõrvaltunnel aga oli paksu jääga kaetud nagu ka ühe maja keldritrepp. Nüüd oligi jäänud ainult joostes joonorienteerumine finišini. Punkt joonel oli paigutatud aga nii, et need kes joonest loobusid, sellele lihtsalt otsa jooksid. Joonel möödusime ka ühe osaleja autost mille tagaukse klaas oli sisse löödud, nii siis tervitasid külalislahked "suurelt kodumaalt" pärit kohalikud võistlejaid. Loomulikult oli autost ka asju kingituseks kaasa võetud..  Finišis selgus, et meie kanuujooksiku eksimus oli kergemat laadi ja meile oli halastatud, ei saanudki disklaffi. Nii jäi sellest sprindi kohta ajaliselt päris pikast võistlusest ikka positiivne mälestus. Kreenholm, kus parimatel aegadel üle 8000 inimese töötas oli ikka võimas küll, isegi tühjade saalidega. Samuti ka tühi paekivipõhjaline jõesäng mille mõlemad kaldad minuarust peaks rahvusliku aardena pigem promenaadidena avatud olema. Sürr oli ka see lagunenud rippsild venemaale mille siinpoolne ots oli lihtsalt kinni müüritud aga selgelt oli näha paekivist korralikult kujundatud trepp kunagi selle kõrvale istutatud puudega.
Teekond GeoApes  TULEMUSED  Ametlik VIDEO

  Viimane on Martini tehtud pilt minu tornist laskumisest

16.04 Soonatga matkarada

Tegelikult sai sel päeval läbitud nii Soontaga matkarada, mõned geopeituse aarded, Õru discgolf ja ronitud Harimäe torni.
Soontagal olin ma varem küll isegi rattaga käinud aga matkarajal mitte. Rajast on artikkel Eesti Looduses ja video www.mehedliikuma.ee lehel. Rada kulgeb mööda Väikse-Emajõe äärest ja seal üllatas Läti kalameeste rohkus, kust küll nad teavad siia keset metsa tulla. Üks sild oli alles pooleli ja selle ületamine oli 3jalgsel koeral veidi raske, siiski õnnestus ta meelitada silla kõrvalt ujuma. Teekond GeoApes

Edasi sai võetud paar geopeituse aaret ja suundusime Õru discgolfi rajale kus me varem polnud mängimas käinud, kuigi töötõttu olen ma Õrusse palju sattunud. Mängu träkk GeoApes 
Tagasiteel sai veel võetud aare Harimäelt ja ronitud ka torni.
Vaade Kuutsemäele kus veel viimast lund paistab

 Vaade idasuunas

 TM rada

 Ülejäänud pildid sellest päevast

09.04 AO Hulkur Koeru

Koeru on Metskassidele suht võõras kant, see avaldus ka tulemustes. Eelinfos juba hoiatati, et ilmselt tuleb võtta kõik punktid, nii me siis ka planeerisime teekonna ilma midagi vahele jätmata. Siiski enne kaartide kättesaamist toimus kvalifikatsioon aga mitte tavapäraselt kuni 3 vastuse ette teadasaamise näol vaid rahvastepall pinksipalliga mille tulemuste järgi said stardiaja. Meie sattusime vastamisi Lillekestega ja saime raske võidu :-) Seega saime minema 12.00. Neli punkti pidid olema tühjad, meil kogunes neid aga tegelikult 5, kuigi esialgu see tähelepanuta jäi. Eelinfos ütles Jüri veel, et kes saavad need 4 tühja kätte, võivad tulla rajalt ilma ristsõna vastuseta. Selle peale me ei lootnud ja korjasime ikka kõik punktid mida vähegi leida suutsime. Tarvi oli vastused kirjutanud küsimuste juurde, mitte ristsõnasse, see aga tekitas olukorra kus lõpuks asjad ei klappinud. Mõnel küsimusel oli mitu võimalikku vastust ja kuna ristsõna tulemuseks olev nimede rida tundus algul suht suvaline, siis väga ei süvenenud ka. Olles tagasi jõudnud, selgus, et 2 tähte olid valed, lubatud parandamise aega aga ei saanud, omal oli ka juhe koos ja ei osanud kohe protestida, kuigi mul oli kohe selge mis valesti on ja mis tähed tuleks asendada. Hiljem siiski saime selle vea parandatud. Teise osana tuli nüüd leitud tühjade punktide vahele jooned tõmmata ja tekkinud ristumiskohast ühele küsimusele vastus saada. Nüüd tuli mängu see, et meil oli 5 leidmata punkti ja seega ei teadnud me milline on vale. tegelikult oli Mirjam unustanud viimase tühja märkida ja nii tekkiski esimene rist väga valesse kohta kuhu sai ka 10kond km kohale sõidetud. Järgmine rist oli juba loogilisem aga ikka mitte õige. Mina olin juba loobumas kui Tarvi veenis ikka ühe variandi veel proovima, see osutuski õigeks. Niis saime küll ajakulu tõttu viletsa koha aga vähemalt õige vastuse.
PILDID Teekond GeoApes TULEMUSED Veel kellegi pildid