02.04 Hitehi kevadsõit

Paar päeva enne võistlust polnud mul veel kaaslast ja nii tuli otsingut laiendada - tulemuseks see, et ühendasin jõud Joonasega ja minust sai selleks korraks Seiklusministeeriumi kaardilugeja. Kaarte oli 4, punkte aga lausa 100. Aega tavapärased 4h. Pilk kaartidele paljastas, et mereääres oli punktide tihedus suurem, seega läksime päripäeva ringile. Kõigi punktide võtmine polnud reaalne ja nii hakkasin kohe alguses optimeerima ning punkte vahele jätma. Eelkõige eemalasuvad üksikud ja madala väärtusega punktid jäid välja. Esimene tõrge tekkis 92 punktiga kuhu läksin mina jooksma. Maantee kõrval oli pankrannik ja õnneks sattusin kohta kust õnnestus elusalt alla ronida, vaja oli leida peldik, see leidus kiiresti, tähist aga mitte. Jooksin veidi edasi ja järgmine peldik paistis, märki aga ikka mitte. Ilmselgelt olime kohaga eksinud, see selgus ka pärast teekonda vaadates, paarsada meetrit sõitsime mööda. 73 ja 74 olid märgitud raskelt läbitavale teele, Joonas aga oli oma Sanderos kindel ja päris suure kliirensiga esiveoline sai raske metsateega tõesti hakkama. Ka edaspidi näitas auto end päris pädevalt orienteerumise jaoks. Punktide leidmisega oli aegajal mõningaid tõrkeid aga leidmata jäi lõpus 15 punkt. See pidi olema sillaall põhjapool, hiljem selgus, et oli vales kohas lõunapool kuhu ma nii hoolikalt ei vaadanud. Sellest ebaõnnest hoolimata saime 3. koha :-)
Teekond GeoApes  Võistlejate träkilogi

27.03 Kuutsemägi

Üle paari aasta sai natuke Kuutsemäe nõlvu nühitud. lmselt oli see viimane korraliku lumega nädalavahetus kuigi sooja oli ca 10C.

26.03 Geopeitus

Suveseikluse raames on ennegi geopeituse aardeid otsitud aga seekord sai Johani ja Monikaga spetsiaalselt geopeituma mindud. Alustasime energiasamba juurest, käisime Apteekrimäel ja otsisime tulutult aaret Murrumetsast.
Pildid on tehtud "apakal", muidugi sai ka kõikuvasse torni ronitud.

14,15.03 Tagasitee Šveitsist

 Kogu reisi pildid asuvad siin

Tagasitee teekond GeoApes

13.03 Engadini maraton

Kuna seekord polnud me bussiga, siis lootust oma transpordiga stardini pääseda ka polnud. Osavõtutasu sees on transport maratonile rongi ja bussiga. Et aga rongile jõuda, tuli ärgata 5.30. Vähem kui tund hiljem astusime juba sisse RHB rongi 1. klassi vagunisse ja seadsime end istuma 2 härrasmehe vastu, selgus, et hõimuvelled - soomlased. Järgmistes peatustes täitus rong juba täielikult ja oli hea, et meie ei pidanud seisma seda tundi, mis kulus Moritzisse jõudmiseks. Raudteejaamas olin juba eelmine päev näinud, et bussid kogunevad jaama ette, seega nüüd tuli leida sobiv buss. Rahvas moodustas ca 100m järjekorra aga meie läksime piki jaamahoonet seestkaudu ja jõudsime täpselt järjekorra algusse. Seega jälle vedas. Bussis aga tuli juba püsti seista ja päris tihedalt. Nii jõudsime starti ca 8.00, seega oli Madisel aega 20min, minul aga üle tunni. Kui jõudis kätte aeg pakikott ära anda, sattusin ummikusse, nimelt oli minu pakiauto kõige kitsama koha peal hotelli taga, seal kust tuhanded inimesed tahtsid vähem kui 10m vahest läbi pääseda. Kulus vähemalt veerandtund, enne kui suutsin end autoni võidelda ja koti ära anda, samal ajal roomas osa rahvast juba auto alt vastu, tegemist oli Šveitsi armee kõrgete DAF veokitega, seega sai selle all lausa põlvili liikuda :-) Umbes 9 olin oma stardigrupi juures aga aed oli juba suletud, järgmisse mahtusin juba sisse aga sedagi vaevalt. Tegelikult oli ka see aedik sama stardiajaga 9.11. Tegelikult aga saime oma aedikust välja stardialasse ca 15min hiljem. Lumekiht oli juba pehmeks muutunud, sest 2/3 oli juba startinud. Kuna aeg läks käima stardijoone ületamisel, siis polnud enam kiiret, vaid lihtsalt suusad alla ja minema. Probleem oli aga selles, et olin jäänud teise aedikusse oma stardigrupis ja tuhanded olid juba ees läinud, samuti minu aediku 90% rahvast oli ees. See kogu mass liikus aga minust aeglasemalt. Proovisin kohe oma salanippi ja suundusin klassikarajale, et seal paaristõugetega suurem kiirus saavutada aga värske jälg värskel lumel polnud see mida ootasin, libisemine polnud piisav, et jõudu kokku hoides edukalt liikuda. Peale paarikilomeetrist paarislükkamist loobusin ja surusin end tagasi põhimassi vahele. Tegelikult oli juba piisavalt ruumi, et mitte karta keppide purustamist aga mitte piisavalt et vabalt otse omas tempos sõita, tuli pidevalt laveerida vasakule ja paremale, et ettepoole pääseda. Hakkas kustuma ka lootus, et pehme rada on ainult alguse probleem, tuhanded olid ikka oma töö teinud ja kogu rada oli pudruks muutunud, külmakraadidega ikka korralikku rada ei saa. See puder aga jättiski jälje seekordsele sõidule, väga aeglane oli. Tõus Moritzisse oli rahvast täis aga mitte jääs ja päris umbes ning sain ilma ootamata asuda üles tammuma, järgmisel laskumisel aga sain lõpuks pildi suuskade libisemisest, see oli ülihea, seni järvejääl lumepudrus polnud veel selge olnud kuidas ikka olukord on. Ummik oli aga peale Moritzit alajaama tõusul, varem polnud seal kunagi olnud, ilmselt oli ka selles oma süü pehmel lumel. Edasi tuleval metsalõigul vältisin eelmise korra viga ja valisin hargnemistes õige raja ning ei jäänud kuskil troppi. Padjamäe laskumine oli aga kõigest hoolimata muutunud jäiseks ja kuna kõik laskusid puudevahel kääris, siis radade servad olid kõrgete lumevallidega. tekkis olukord kus tegelikult polnud kuidagi võimalik end juhtida ega kiirust maha pidurdada, siiski läks ka seekord õnneks, napilt. Peale poole maa läbimist algas kitsam rajaosa ja jälle ummikud tõusudel, siis aga laskumine ühe hotelli trepi eest mööda ja 90kraadi ümber nurga, seal oli aga külakuhi. Kuna mulle oli rada tuttav, siis ei tulnud ma ka suure kiirusega ja jäin püsti kuigi lamajate vahele sõitmist polnud võimalik vältida, kes aga suurema hooga tulid, need korraldasid ikka korraliku ragina. Laskumine hotelli juurest, tegelikult juba lai ja täiesti ohutu koht, oli kellegile saatuslikuks saanud - raja keskel olid suusad risti lumme löödud, seal seisid ja hüüdsid ka politseinikud ning keegi tõsteti kanderaamile ja kiirustati temaga minema. Nüüd algas jälle lagedam rajaosa ning vastutuul, see vormistas lõplikult halva tulemuse. Laskumistel üritasin ikka puhkama minna klassikajälge sest siin raja teises pooles libises vähemalt mäest alla seal paremini kui uisuala lumepudrus. Kasutasin kõigi TP-de teenuseid, eriti joogi osas. Jätkuvalt oli süsteem kus punase vestiga teenindajad pakkusid kuuma, sinisega külma jooki ja rohelisega süüa. Söögist jäi silma banaan, shokolaad, küpsised, kuumad joogid olid soe Isostar, Knorri puljong ja tee, külmad joogid aga vesi. Endal oli kaasas mõned Isostar geelid, selle said kõik osavõtjad ja mõne ostsin ise juurde. Eriti maitses mulle õunatükkidega versioon. Geele olin tarvitanud esimesest punktist peale ja ilmselt ka sellepärast mingit haamrit ma ei saanud. Laskumine finishialasse oli ka veidi jäine aga olin ettevaatlik ja sain edukalt oma töö tehtud. Aeg 3.40 oli aga kaugel loodetust alla 3h tulemusest. Vabanduseks siis pehme rada ja vastutuul. Söömist finishis pole, ainult mingid küpsised, tegelikult sama valik mis TP-des. Coca-Cola jäi mainimata see oli külmana nii finishis kui TP-des saadaval, kuum kakao aga rajal silma ei jäänud, seda sai ainult lõpus. Kakao oligi minu lemmiks ja 2 suurt topsi jõin seda küll ära. Madis oli juba ammu kohal ja oli ka minu ära oodanud, tegi ka paar pilti telefoniga. Riietumiseks oli jätkuvalt ca 3x3m telk rohkem kui 10 000 inimese jaoks, siiski oli edasi arenenud see, et pakiautode juures oli platsile puulaaste puistatud ja ei pidanud päris porilompides riideid vahetama nagu varem. Medali sain ka, seekord oli sellel mingi suslikulaadse looma kujutis kelle nimeks seal kirjas murmeltier. Viimastel aastatel on igal aastal madal olnud eri looma kujutisega, loomad aga kohaliku rahvuspargi sümbolite valikust. 2014 oli kotkas. Seekord oli ka minu osavõtunumbril nimi peal, finishis sai sinna ka templi - Ziel. Kui riided vahetatud, liikusime väljapääsu suunas ning seal jagati kõik 3 koridori vahel: autoga lahkujad, rongiga Moritzi suunas ja rongiga teises suunas. Maratoni ajal on kohalik rongipeatus toodud kohe finishi kõrvale ja ronge käib ka väga tihedalt. Saime oma koridorist pileti ja rongini oli 1min aega, sellest piisas, et trepist üles raudtee äärde ronida. Nii saigi seekordne katsumus läbi.
Maratoni träkk GeoApes
Kõigi eestlaste tulemused
Minu diplom
Fotod minust
Minu finisheerimise video
Kogu maratoni live ülekande järelvaatamine

Järgnevad 2 pilti tegin telefoniga starti oodates ja viimase pildi tegi Madis minust peale lõpetamist.

12.03 Päev enne maratoni

Eelmised korrad olin selle päeva päris puhkepäevaks võtnud aga kuna seekord polnud veel St. Moritzis mäepeal käinud, siis läksin ikka paariks tunniks. Enne aga sai tegeletud suuskade määrimisega mis ka omajagu aega võttis. Peale määrimist sai ka 5km testiring tehtud ja see andis päris hea enesetunde - libisemine oli päris hea.
 Kuna teised aga mäele ei tulnud, siis pidin tagasi Zernezi tulema rongiga. Laskusin mäelt sellist radapidi mis viis raudteejaamale kõige lähemale, siis vahetasin saapad seljakotis olnud botaste vastu ning suusad kotti ja õlale. Raudteejaama oli umbes kilomeeter aga suutsin GPSist hoolimata veidi pikema tiiru teha, nimelt soovisin eskalaatoriga veidi allapoole sõita aga sõitsin liiga palju ja tuli veidi ülesmäge tagasi jalutada. Sõiduplaanist oli veidi raske aru saada ja väljumise ajad ka ei klappinud enne vaadatud aegadega. Otsustasin siis küsida kassast infot. Sain teada et jätkuvalt ei saa ühe rongiga St. Moritzist Zernezi, vaid tuleb vahepeal ümber istuda. Lisaks uurisin, et kas maratoni materjalidega saadud pääse ikka sobib sõiduks, ei sobinud, olla mõeldud ainult enne maratoni kuskilt Moritzisse tulekuks ja peale seda lahkumiseks. Seega pidin ostma ka pileti, ca 18€. Eelmine kord olin targem ja sõitsin maratonipääsmega, siis konduktor midagi ei öelnud, sobis. Seekord tegelikult aga piletikontrolli polnudki.

11.03 Zernezi suusarajad

Reedene päev, avati maratoniküla ja hakati jagama stardinumbreid. Seekordne telklinnak Kempinski hotelli ees oli oluliselt väiksem kui varasematel kordadel. Nänni jagati vähem ja igasuguse suusavarustuse pakkujaid oli vähem. BMW loosirattast sain mina kaelapaela, oleks võinud saada aga sõidukoolituse mille väärtus üle 700€. Ka maratoninänn oli palju kallim kui varem. Õhtul sai aga läbi uuritud Zernezi ümbruse suusarajad. Enamus oli mul juba varem läbi sõidetud aga nüüd uurisin ka ülejäänud harud läbi. Teekond GeoApes

10.03 Taas Livignos

Soojenduseks sai tehtud murdmaasuuskadega tiir mustal murdmaarajal. Aga jälle jäi silma Itaali korralagedus, nimelt viitadega oli miskit lahti ja teine pool rajast oli kõike muud kui must ja oluliselt lühem lubatust. Teekond Kui soojendus tehtud, sai mindud pooleks päevaks mäele.

09.03 Pontresina Celerina suusarajad

Poolmaratoni finishipaigast edasiminevad rajad olid mulle tundmatud ja otsustasin neid veidi uurida. Esimene rada mis metsa läks lõppes äkki keelumärkidega, ei saanudki aru, miks edasi minna ei tohiks aga kuna ühtegi jälge polnud, siis ei tahtnud ka mina esimene olla. Järgmine hargnemine ei viinud ka kuigi kaugele, lõppes varsti talveks suletud seikluspargi juures. Sellega oli Pontresinas nagu kõik proovisin õnne Celerinas, lootsin, et ehk on mingi võimalus otse St. Moritzisse saada. Varsti sai selgeks, et sealgi lõpeb rada tupikuga aga tagasiteel avastasin ühe mahapöörde üle raudtee mis viis metsa. Sedapidi sain aga tagasi "padjamäele" ja ring sai täis. Teekond GeoApes

08.03 Mäesuusatamine Livignos

Zernezist ainult paarkümmend kilomeetrit eemal, läbi tunneli teiselpool mäge on Itaalia linn Livigno. Tunnel on ca 5km pikk ja läbitav ainult ühes suunas korraga, valgusfoor reguleerib. Tunnelisse sisenemisel on Šveitsi piiripunkt, seal tavaliselt keegi väga huvi ei tunne välja minejate vastu, küll aga kontrollitakse aegajalt tunnelist tulijaid. Õhtul aga on kinni mõlema riigi piiripunktid ja liikumine vaba. Itaalia pool tunnelit on tunnelimaksu putka, 35€ on sõiduauto maks edasitagasi. Üheotsa piletit vist polnudki. Livigno on vist mingi eritsoon maksude osas ja alkohol ning kütus on seal üliodav, kütus lausa 2x odavam kui teiselpool mäge. Ka mäepilet on seal odavam, seekord sai pool päeva oldud sest tegelikult polnud ma mäesuuski 2a alla saanud ja reielihased läksid kiiresti väga valusaks. Värske lumi oli teinud nõlvad ideaalseks ja mingit jääd polnud, väga mõnus oli. Siiski peaks mainima itaallaste korralagedust. Esimesest kassast piletit ei saanud, saadeti trepist üles järgmise juurde, sealt saadeti tagasi, kuuldes aga et eelmisest ei saavat, siis soovitati minna üldse teise nõlva juurde. Siis teenindajad vahetusid ja edasitagasi saatmine jätkus, lõpuks ikka, et hetkel saab ainult teiselt nõlvalt, siiski, et sinna 100m suusasaabastega mööda linnatänavat ei peaks minema, lasti meid kohe tõstukile, et saaksime üles sõita ja siis juba laskuda toimiva kassa juurde. Õhtul aga vaatasime telekast kuidas Euronews oli Sharapova ümber nimetanud Drugarpovaks. Euronews muide oli ainuke kanal millel sai inglise keelt valida, kõik ülejäänud pea 300 satikanalit olid saksakeelsed. Mäesuusatamise teekond GeoApes

07.03 Treening Engadini rajal

Esimene tutvus rajaga peale 2a pausi. St. Moritzis suuski alla pannes oli esimene keel mida kuulsime - eesti keel! Nimelt oli kõrval 2 Eesti vanameest kes ka maratonile tulnud ja samuti mitte esimest korda. Pikka juttu siiski polnud sest kõik kibelesid lumeoludega tutvuma. Ilmselt päev või paar varem oli sadanud korraga ca 30 cm lund ja igalpool käis kõva koristamine lumepuhuritega. Suusarada oli ka värske, mitte kõige kõvem raudtee, klassikarajas ei libisenud eriti hästi. Varasematel kordadel oli esimestel päevadel hea enesetunne olnud aga seekord algas kohe haamriga. Piirdusin väikse tiiruga juba tuntud radadel ja lugesin päeva lõppenuks. Teekond GeoApes