17.10 Kukepea

4x4 võistlus kus ma polnud veel varem käinud. Stardikoht oli aga Mõedaku suusabaasis kus on Viru maratoni start ning seal kõrval oli ka seekordne suveseikluse laagripaik. Kohapeal registreerides selgus, et võistlejaid on päris palju, olime 51. registreeruja ja järjekord oli ikka uksest välja. Koordinaadid olid nii paberil kui ka sai netist .gpx kujul alla laadida. Selle gpx-i tõmbasin siis Nroute-sse Eomapi kaardile ja kõigisse autos leiduvatesse Garmini seadmetesse. Stardiajaks oli määratud 10.40 aga selgusetu oli stardi asukoht või selle kontrollimine sest kõik kes koordinaadid registreerimisel kätte olid saanud, kadusid kõigi nelja tuule poole. Kuna selgus, et esmakordselt on punktid eri raskusastmetega ja isegi selles on vahe kas võtta jalgsi või autoga, siis käis Toivo välja mõtte, et suunduda kõigepealt sinnapoole, kus kallimad punktid. 2 punkti olid ebaharilikult kallid, üks jalgsi 200, teine autoga 500. Punktid olid kobarates nii idas kui läänes võistluskeskusest. Lisaks oli päris kallis ka kellaajaliselt toimuv sõit krossirajal. Rohkem ja kallimad punktid jäid itta, seega suundusime sinnapoole ja võtsime ette ühe pundi punkte. Kusjuures ootasime kohusetundlikult ära selle 10.40, enne kui punkte võtma hakkasime. Tiigi juures oli 2 punkti, ühe võtsime jalgsi, teisega jäime jänni, punkt oli kanistrite küljes tiigi keskel ja vesi nii sügav, et ka rinnuni kummikutega selleni ei jõudnud. Järgmiseks sai selgeks, et see 500-ne punkt on tüng, nimelt asus see ühe mahajäetud garaazi keldris kuhu auto oleks saanud ainult juppidena transportida. Jalgsi sai siiski ka mõned punktid selle eest. Korjasime ümbrusest ülejäänud punktid ning läksime tagasi stardikoha vastas olevale krossirajale. Landy oli kohtunik ja lubas meid kohe rajale, ta olla kolmandiku Daciaga läbi sõitnud, seega pidi lihtne olema. Nagu selgus, siis see polnud just tõsi. Suure autoga tekkis mõnes kohas raskusi läbi mahtumisel ja üks järsk laskumine tekitas samuti kõhklusi. Kannatada sai tagastange ja vasak tagumine koopalaiendus jäi samuti puutaha kinni. Järgmisena võtsime suuna kaevandusmuuseumi, kus tuli pilet osta ja maaall pilti teha, pilet oli vist 6€, näha muidugi selle eest miskit ei saanud, sest tuli edasi põrutada. Vot nüüd tuli koht kus otsustada kuidas edasi, kas võtta üksik kaugel asuv punkt Peri rändrahn ja kui see võtta, siis kuidas edasi kas tuldud teed tagasi või altpoolt Aidu karjääri järgmiste punktide suunas. Sai valitud viimane variant ja see oli viga. Ma ei suurendanud kaardipilti piisavalt ja oli juba hilja kui selgus, et altpoolt neile punktide ligi ei pääsegi. Lisaks muutus see lõunapoolne tee aina kitsamaks ja halvemaks. Ja siis lõppes üldse kuigi kaardil tee jätkus. Jalgsi ringi vaadates leidsin siiski raja mis viis kohani kus õnnestus suurest kraavist läbi sõita. Siis oli valida kas teepeale välja ja suure ringiga või riskida minna põlluäärest, seekord tasus risk ära. Lõpuks jätsime seal ühe punkti võtmata sest oli liiga odav aga sõita oleks olnud palju. Läksime edasi ühe liinialuse punkte korjama ja peale seda veel metsast ka mõned. Kuna vahepeal oli pimedaks läinud, siis tuli põlema saada ka esituled mis hommikul üht kraavi läbides pimedaks jäid - põlenud pirnid purunesid külmas vees. Tulemused selgusid paar päeva hiljem - 3. koht 69 ekipaazi hulgas :-) TULEMUSED PILDID