21.09 TRM

Tartu rattamaraton. Seekord polnud pori ega polnud ka nii kuiv kui eelmine aasta, seega raja seisukord oli päris ideaalilähedane. Enesetunne ja vorm olid kah enamvähem. Soojendus jäi tavapäraselt lühikeseks ning stardis ma erilist kiirust ei arendanud, muidugi oli ka eesmärk eemale hoida ohtlikest olukordadest. Olles startinud grupi 2000-2500 tagantotsast, olin Matu TP-ks langenud oma stardinumbrist ca 300 kohta tagapoole. Ega sinnani mingit sõitu teha ei saanudki, pigem oli see massis kulgemine. Mulle oli see ehk soojenduseks, sest edasi hakkas kõik ülesmäge minema ja ka enesekindlus tõusis. Harimäe tagusel laskumisel aga toimus kogu sõidu ehmatavam moment - laskumisel kiirusega 40km/h (ma ei arendanud lahtiste kivide tõttu seal maksimumkiirust) ilmus nagu maa-alt minu ette mingi maanteerattaga tüüp kelle kiirus võis olla ehk 10-15 km/h ja sellise kiiruste vahe puhul pidin tegema ikka väga riskantse kõrvalepõike, et mitte talle otsa sõita nagu vastu seina. Kas tegemist oli sama kahekohalise numbriga ratturiga kes tõusul just oli mööda pressinud ja järmises TP-s protokolli järgi katkestas, ei tea. Igatahes mõistust sel inimesel ei paistnud olevat, kui ta nii kiirl laskumisel suures massis sellise kiiruste vahega liikles, oleks pidanud kohe rajalt maha astuma. Siiski läks õnneks ja sain temast mööda ning ei põrganud ka kellegi teisega kokku. Natuke maad edasi aga kostus juba kiirabi sireen ja laskumisel oli näha veriseid kaasvõistlejaid kellel oli kehvemini läinud. Sain ka sellest kohast eluga läbi. Ande TP-ks olin juba tõusnud ca 50 kohta. Kuna sõidetud oli üle tunni, siis sai manustatud ka esimene geel. Jätkub...