Haapsalu X vol2.

Poriujumisega algas rattaralli ehk legendiga joonorienteerumine. Seda, et legende oli lausa 2, märkasin ma alles peale võistlust :-) Aivar tabas kohe ära, et vajalik punkt on väga legendi lõpu lähedal ja otsustasime kohe lõppu suunduda, et sealt siis punkt välja otsida. Plaan raudteeviadukti juurest tammil kulgevale kergliiklusteele jõuda kukkus läbi betoonaia tõttu, hiljem kuulsin siiski, et seal oli ka auk olnud. Mingil hetkel tabasin legendis kokkulangevused kaardiga - ringtee ja raudteeületus, seega oli nüüd olemas pidepunkt paarisaja meetri kaugusel kontrollpunktist. Edasi polnud enam mingit probleemi. Kanuuetapp oli siiski osaliselt mudas sumpamise etapp. Vesi oli nii madal, et kolmekesi kanuus olles ei liikunud see kuhugi, nii võttis Aivar mõne punkti joostes aga igale poole siiski jalgsi sumbata ei saanud. Vahepeal müttasime lausa kolmekesi kanuu kõrval ja siis sõidavad mööda sulgkaalus tüdrukud kes kilkavad, et nemad pole veel kordagi pidanud jalgu märjaks tegema. Kanuule järgnes "ride & roll" kus tohtis kasutada kolmepeale üht paari rulluiske ja üht ratast. Mina uisutasin, muidugi valisin C variandi, kuigi blogisid lugedes ja pilte vaadates oli näha, et mõni oli ka muu valiku uiskudega teinud, mis muidugi oli üsna tobe... sest kaardil olid siledad kergliiklusteed tumepruunilt tähistatud. Tagasi lossihoovi minekuks ei valinud ma küll kõige lühemat teed, kuid samas ei pidanud kordagi kaarti vaatama ja kiirust alla laskma, sai rattaga täiskiirusel kimatud. Theo sooritas vist oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) suusahüppe mis nagu ka enamusel teistest osalejatest stiilipunkte ei toonud. Ja siis läks raskeks, tuli jälle jooksma hakata, mis minu puhul oli rohkem kangete jalgade järgi lohistamine. Ja oleks siis olnud maapind kus joosta, jälle roostikku ja mutta nagu kanuuetapil ja rohkem veel. Roostik oli üle pea ja kui pind jalgealt kadus, siis ka muda.. 38-39-40 oli lühim tee läbi mere ja nii kogu mass ka liikunud oli, muud varianti nagu ka polnud. 40 oli ühe silla otsa juures ja korraks tundus, et veest saaks kiiremini, kuid kui olin rinnuni juba sisse kukkunud, siis see enam nii hea idee ei olnud. Sillalt vette ronides tuli ukerdada libedatel kividel ja nii sai ka selle punkti kätte. Viimane ülesanne oli üks võistkonna liige köiega üles trossini sikutada, sellega tulime ka toime ja nii saigi see väsitav etapp lõpu. Raskusest hoolimata oli see ikka üks parimaid etappe mida mäletan. VIDEO