Viljandisse minek oli suure küsimärgi all kui päev varem selgus, et piloodiks mõeldud Kalle oli haigeks jäänud, nii ei jäänudki muud üle, kui nõusse rääkida Tiiu, sest tema oli minu autoga ka varem sõitnud. Ilm oli kuiv ja teeolud head, vähemalt suurematel teedel seega pilooti miskit hullu ees ei oodanud.
Eelinfos selgus, et punkte on 39 ja kõik ühe hinnaga, erinevalt varasemast infost. See oli muidugi väga loogiline otsus korraldaja poolt, sest mis mõtet on punktide erineval hinnal kui kõik on kontrollajal võetavad. Punktides pidid olema ainult SI jaamad ilma tähiseta, aga päevasel võistlusel ei tohiks see probleemiks osutuda. Minuteada oli see esimene valikorienteerumisvõistlus SI jaamadega, seni oli neid ainult joone puhul kasutatud. Nagu pärast selgus, õigustas SI kasutamine end päris hästi – kõigil oli võrdne olukord, tuli joosta jaamani ja tagasi autosse. Siiski ei näe ma sellel väga suurt tulevikku SI jaamade hinna tõttu, kuna oht nende varastamise osas on suur kaob ju aegajalt tavalisi tähiseidki. Lisaks on tavalisel valikvõistlusel ca 70 punkti ja see on ikka päris suur jaamade kogus.
Kaart oli 1:50 000 ning sellest punkti leidmisel erilist kasu pole, tuli loota legendi täpsusele ja enamasti see probleemi ei valmistanudki. 2 A4 kaarti, mis pealegi ideaalselt külgepidi kokku sobisid, tegid navigeerimise lihtsaks. Tavaliselt on minu taktika minna kõigepealt piirkonda, kus punkte tihedamalt ja jätta lõpuks hõredamini asustatud ala, kus ka kiire tee finishi suunas olemas. Seekord polnud see oluline, kaarti kätte saades oli selge, et plats saab puhtaks korjatud ja tuli lihtsalt suvalises suunas pihta hakata. Otsustasin vastupäeva ringiga kaugema kaardi enne võtta. Sama oli otsustanud kokku 13 tiimi, lisaks veel 3 selle erinevusega, et korjasid 24, 32 ja 28 enne ära, see tõenäoliselt oli õige otsus ja kahetsen, et ise kohe selle peale ei tulnud. Päris libedalt läks kuni 35 punktini, kus põlenud vareme 2. korrusele pääsemine osutus ohtlikuks katsumuseks kui korraga on peal 4-5 inimest ja jalgealt kukuvad kivid keldrisse ning ümberringi palgid ja prussid, kus võivad lume all naelad püsti olla. Sellega saigi üks kaart tühjaks ja tuli ka esimene viga, 17 jäi märkamata ning võtsin enne 27, tulemuseks kaotatud 2 minutit. Järgmiseks oli probleem 12 punktiga kus ca 10x10m puid täis kasvanud kivihunnikust tuli leida ... puu. Kui SI jaam on läbipaistva teibiga kuskil võsas, siis polegi see nii lihtne kui jalgeall kivid liiguvad ja on kaetud libeda samblaga. Varsti oli järgmine võistleja kohal ning tema sai punkti kohe kätte – mina olin kivihunniku teises otsas. Sinna kadus ka 2 minutit. 36 raudtee lõpp oli päris hea leid, kui paljud autojuhid seal ristmikul ikka teavad, et nende peakohal raudtee lõpeb. 24 ja lambipost valmistas ka peavalu sest selle kaardimastaabi korral ei teinud ma sel hetkel vahet staadionil ja garaazidel mis olid kaardil lihtsalt musta ristkülikuna. Sinna kadus 4 minutit kui kontrollisin staadioni lampe ja garaazide küljes olevaid metallist lambiposte. Alles järgmise võistleja tulek näitas õige suuna kätte. Umbes minut läks kaduma haigla juures kui eratee sildi juures ringi keerasime. 28 paneelid meenutasid mulle küll rohkem betoonist elektriposte ja esialgu ma isegi ei vaadanud kas seal SI jaam on, seega jälle läks minut kaduma. 40 punkt oli aga paras pähkel ühesuunaliste tänavate tõttu, päris suur ring sai tehtud enne kohale jõudmist ning kadu võiks arvestada 3 minutit.
Kui nüüd minutid kokku lugeda, sain 13 aga võitja oli 45min kiirem, see on juba sõiduvahe, sest tagumise talasillaga Vitara ei lase kruusa- ega põlluteel erilist kiirust arendada (kiirenduse puudumisest ei maksa rääkidagi). Loomulikult olime ka asfaldil aeglased kuid põhi vahe pidi ikka kruusal tulema.
Ja samad kaardid ka meie läbitud teekonnaga
