18.4.12
14.04 AO Varese varvas
Haapsalu ümbruses toimus karikasarja 1. etapp Seiklusministri korraldusel mõnest näpukast hoolimata oli see korralik võistlus ja uskumatult palju oli võistlejaid. Minu ja Johani tulemus jäi keskpäraseks ehk 16. koht 33 hulgas aga lisaks konkurentide kõrgele tasemele tegime ka ise mõne valearvestuse.
12.4.12
Engadini jutt
Rada
42 km vabastiilis TM-i 63 km klassika vastu. Tegemist siiski palju kergema reljeefiga kui Eestis, hoolimata Alpidest ja 150m kõrguste vahest rajal. Nimelt on start niipalju kõrgemal finishist (Start Maloja 1820m ja Finish S-chanf 1670m), aga see ei tähenda, et kogu tee ainult allamäge oleks. Siiski leiduvad mõned tõusud ja laskumised ja esimene tõus on päris järsk nagu mõrvar Haanjas, aga siiski mitte nii pikk, ehk poole lühem umbes. Raskem osa ehk jääb raja keskele - seal leidub ka metsa. Metsas ei ole ühtset laia rada - võid valida mitme alternatiivse raja vahel, kusjuures pikkused ja tõusud veidi erinevad. Metsast väljudes aga on eestlaste hulgas „padjamäena“ tuntud laskumine. See saab alguse metsas puude vahel ja üht sirget rada terveks laskumiseks ei saagi valida, tuleb laveerida puude vahel. Padjamäe nime on see aga saanud oranzide mattide tõttu, mis on puude ümber pehmenduseks seotud. Meie seltskonnas tekkis arutelu selle üle, et miks neid puid maha ei võeta ja korralikku rada ei tehta, ilmselt sellepärast, et siis pole ju millegi külge matte kinnitada :-). Aga suurem osa rajast on ikka lauge ja lage. Alguses mööda järvejääd ja lõpupoole lauge alpiorg. Mõnes kohas tehakse rada ainult maratoni hetkeks, nagu üle raudteede ja üle mõne parkimisplatsi.
Korraldus
Maratoni üritused hakkavad pihta nädal varem kui 17km naistemaratoniga. Selle start on päris maratoni rajal Samedanis lennujaama juures ja finish samas kus pikal maratonil. Neljapäeval avatakse St. Moritzis maratoniküla. See on telklaager kus maratoniga seotud firmad oma kaupa demovad ja müüvad. Samas kõrval hoones saab ka numbrid välja võtta. Numbrid on muide nimelised - neile, kes varakult registreerisid. Samuti on numbri peal märge kas finishis medalit soovid või mitte. Ajavõtukiip on numbri siseküljelolev väike karbike, seda loetakse rajaäärde paigutatud yagi antennidega. Lisaks numbrile on ümbrikus ka mõned reklaamid ja piletid busside ja rongide jaoks, seega kogu ühistransport starti ja finishisse on tasuta. Pakikott on veidi väiksem kui TMil, aga üleval ääres on nöör, millega see pakiautos konksu otsa riputatakse. Koti värv on sama mis numbril ja kogu stardigrupil. Gruppe on 5 ja nende stardiajad on 10-20 min vahedega tunni aja peale jaotatud. Eliit on kollane ja oranz, A klass roheline, B klass punane ja põhiklass sinine. Numbrid ei ole ka järjest, vaid stardigrupid on 10 000 kaupa, nii saab sinna lihtsalt lisada niipalju kui osalejaid kui vaja. Kui number käes, sai veel tasuta väiksed müslipakid ning kleepekad. Tasulist kraami oli aga palju rohkem - märkidest, postkaartidest, maratoniraja reljeefiga shokolaadidest maratoniveinini. Väljas telkides oli maratoni logoga ka palju spordivarustust riietest jalgratasteni. Suusavarustust oli eriti palju, kõik vähegi tuntud kaubamärgid olid oma telgiga esindatud. Mitmes telgis toimus ka mänge ja viktoriine, kus sai võita igasugust nänni ning oli ka lihtsalt tasuta jagatavat kraami. Nii saimegi väikesed võtmehoidjaks sobivad Shveitsi armeenoad, geelpadjakesed, mis plõksu peale sooja annavad, suusakinnitused ja mütsid. Reedel toimus öösprint, aga meie seda vaatamas ei käinud, piirdusime päevaste üritustega. Elasime ju St. Moritzist umbes 30km eemal Zernez nimelises linnakeses. Maratoni eel asustataksegi kõik lähiasulad võistlejate poolt ja isegi spordioone oli maratoni korraldajete poolt majutuseks organiseeritud. Meie elukohaks olnud külalistemajja saabus paar päeva enne ka väikebussitäis tšehhe ja muidugi 6 eestlast rendiautoga Milano lennujaamast. Tegemist oli Eesti Worldloppeti Klubi esindusega, kuigi klubilisi leidus ka meie bussiseltskonnas.
Maraton
Kuna esimesed pidid startima 8.30, siis oli äratus varakult ja alustasime oma bussiga teed stardi suunas. Sõiduautodega muide starti ei saagi - peab kasutama ühistransporti, aga meie 21kohaline buss pidi teoreetiliselt läbi pääsema, sest juhendis oli 16 ja enama kohaga bussidele läbipääs lubatud. Siiski oli üks liiklusreguleerijast tüdruk eriarvamusel ja kulus tükk aega vaidlemist enne kui üks politseinik meid lõpuks läbi lasi. Oma stardiaega ootasime ühe suure hotelli lähedal mingi kõrvalhoone nurga taga, sest lagedal puhus külm tuul. Start on aga järvejääl. Tegin veel tiiru ümber hotelli ja jõin topsi sooja spordijooki, rahvast oli meeletult. Juhendist olin välja uurinud kuhu autosse pakikott panna ja selle leidmine polnud probleem, sest autod oli juba juhendis kaardil täpselt märgitud. Nimelt igas autos on kindlad numbrivahemikud kotte - osa eliidi, keskmike ja ka tagumiste omi, seega tühjeneb auto järjekorras. Näiteks minu pakiauto oli number 32, kuhu läks 400 kotti neljast eri numbrivahemikust. Kusjuures naiste, meeste ja poolmaratoni kotid olid eri autodes. Poolmaratoni omad stardivad koos pika aaga samadest gruppidest, aga nende finish on lihtsalt poolepeal. Numbrid on neil valged, kuid taustvärvid samad kui pika maa mustadel numbritel. Stardikoridor on metsikult lai ja jagatud mitmeks nii pikuti kui laiuti.
Keskel on koridor kustkaudu mõlemale poole oma värvitsoonidesse sisenetakse, vasakule mehed, paremale naised ja klassikud. Klassikajälgi oli päris palju, aga kuna juhendil oli öeldud, et alguses mingi maa stiili vahetada ei tohi ja rajad on eraldatud, siis ma ei riskinud sealt startida (mis oli viga, klassikarajad olid pea tühjad, samas kui uisuosas polnud hingamiseruumigi), sest ei teadnud kaua paaristõugetega vastu pean. Iga värvigrupp stardib oma stardiajal oma koridorist ja ettepoole juba eelmise stardigrupi koridori ei lasta, seega kuigi igal grupil on oma kindel stardiaeg, on tagumistel vahemaa stardist finishini pikem. Ja Vangelise Conquest of Paradise saatel oligi start, seda lugu lasti muide ka mitmes TP-s rajal, pole paha valik. Ees ootas 42km kiiruisutamist suuskadega, 6 TP-d ja mustmiljon kirjeldamatut loodusvaadet. Stardirivis olin kõrvuti presidendiga :-) - Eesti Worldloppeti Klubi omaga nimelt, aga see jäi ka ainukeseks kohtumiseks eestlasega rajal, kuigi kokku oli 17 eestlast rajal eri stardigruppides.
Minu eesmärk oli igal juhul tervena ja terve varustusega lõpuni jõuda, seega alustasin paaristõugetega ilma uisustiili kasutamata, lumi oli väga kõva seal järvejääl ja libises ülihästi. Lihtsalt kartsin, et uisutades on suurem oht kellegiga kokku takerduda ja kukkuda või midagi lõhkuda, katkisi keppe oli omajagu vedelemas ning kukkumisi oli siledast maast hoolimata piisavalt palju. Kes kepi lõhkus, sai asenduseks korraldajate poolt oranzi kepi pea iga 5km järel. Nii kulgesid esimesed 13km mööda järvi suht suures rahvamassis ja suhteliselt kiiresti sain aru, et jäises klassikajäljes paaristõugetega liikudes suudan arendada kiiremat tempot kui ülejäänud mass. Kahjuks jättis sealse rahva suusakultuur tõsiselt soovida näiteks võrreldes Tartu maratoniga, liiga palju oli klassikarajal uisutajaid ja lihtsalt aeglasi ettekakerdajaid, kes ei vaevunud üle õla vaatma kas keegi kiirem pole just tulemas. Pääsesin paarist olukorrast korraliku ehmatusega, näiteks siis kui keegi diagonaalis üle minu suuskade sõitis või ka klassikajäljes suurel kiirusel laskudes keegi ette uisutas. Juhendi järgi muidugi oli klassikajäljel uisutamine rangelt keelatud.
Kuna nii lühikesele maale ma oma joogipudelit ei võtnud, siis tarbisin igas TP-s mingi hulga pakutavat jooki ilma eriti aega raiskamata, laudade juurde polnud vaja minnagi - kõik ulatati otse liikumiselt kätte ja banaanid, küpsised suhugi. TP teenindajatel olid värvilised vestid: sinine – külmad joogid, ehk vesi, limonaad; punane – soojad joogid, ehk tee, puljong, jõujook; roheline – toit, ehk banaanid, küpsised, mingi moosipirukalaadne moodustis, shokolaad. Vot see shokolaad oli eriti jälk asi, vähemalt maratonil - kleepus hammaste ja suulae külge ning takistas isegi hingamist, külm limonaad polnud ka parem valik.
Peale lauskmaa, ehk siis tegelikult järvede osa, tuli esimene järsk tõus ja pikk ootamine järjekorras selle all. Kokku kulus mul seal siis lausa 8min, enne kui üles sain. Nõlv oli puudega pooleks jagatud ja mõlemal pool sai 3 või 4 rivi käärsammus üles minna, kahjuks sattusin mina all aga sellisesse rivvi, mis suubus ülesminevate rivide vahele ja ummikus olingi. Nõlv ise oli jääs ja pidi tugevalt keppidele toetuma, et mitte tagasi libiseda. Ei olnud kerge sealt tervelt üles rühkida. Järgnes mägisem ja metsasem osa ning St. Moritzist ja maratonikülast läbisõit. Metsane osa lõppes padjamäega, mida olin kartnud ja isegi kaalusin seal ehk suusad jalast võtta ning jalgsi läbida, sest juhendi järgi oli see ainsa kohana rajal ka lubatud ja jalgsi laskumiseks ka eraldi rada tähistatud. Siiski võtsin sahaasendi sisse ja üritasin lumevallide vahel jäisel lumel püsti jääda – õnnestus, hoolimata, et kukkumisi oli minu ümber mitmeid, lihtsalt hooga lumevalli ja üle nipli. Kusjuures osa rahvast, eriti vanemad inimesed suutsid kukkuda ka siledal maal, tüüpiliselt näiteks kuskil ergutajate lähedal hakati lehvitama või ringi vaatama ning üle pea käidigi, halvemal juhul tõmmati mitu kaaskannatajat veel kaasagi. Rahvast oli aga ergutamas tihedalt ja täiesti suvalised inimesed pakkusid suvalistele suusatajatele banaani näiteks, eriti lapsed. Padjamäe laskumine aga arenes edasi peale metsast väljumist kerge kurviga laskumiseks üle kahe raudtee kus liiklus selleks ajaks seisma pandud. Mina suurt kiirust seal ei arendanud, seega pääsesin ka kurvist välja sõitmisest mida mõned väga efektselt tegid ja maandusid võrgus nagu kalad. Enesetunne oli jätkuvalt ülihea ja kardetud haamrist polnud ikka varjugi, tegelikult alles siis kui 17km jäi lõpuni, tundsin esmakordselt tunnet, et on nagu natuke sõidetud. Kuna see osa rajast sisaldas aga pikki laugeid laskumisi, siis tempo ei langenud, vaid natuke isegi tõusis. Viimased 7km üritasin tempot veel tõsta, laugeid tõuse võtsin vabal klassikarajal paaristõugetega kiiremini kui uisutajad ja isegi kui klassikarada oli veidi erineva trajektooriga ja pikem, sain ikka kiiremini. Lõpueelseks staadioniringiks olin hoidnud veidi varu kah, et seal veel skalpe koorida, aga siis lõi äkki valu südamesse ja pidin lõpetama stabiilse tempoga ilma kellegist mööda trügimata. Finishijoone järel rebiti numbri siseküljelt kiip ja kohe selle järel jagati medaleid, nojah, tegelikult osutus medaliks nööriotsa riputatud rinnamärk, diplomi pidi aga igaüks ise kodus välja printima. Mingit supisöömist seal ei toimunud, vähemalt ei suutnud ma sellist kohta tuvastada, küll aga oli toiduvalik sama mis TP-des. Jõin natuke puljongit, jõujooki ja sõin mõne piruka ning vahetasin tuule käes laperdavas telgis keset porilompe riided. Rahvamassid tunglesid kõrvalasuva raudteejaama suunas, mina aga suundusin bussi otsima…
Nii lõppeski minu elu esimene välismaraton, õnnelikult ja rahulolevana – väga meeldis!
Pildid minust
Siin aga näeb videot minu finisheerimisest kui otsingusse minu nimi panna
Minu track
Veel ühe eestlase jutt
Eestlased lõpuprotokollis
42 km vabastiilis TM-i 63 km klassika vastu. Tegemist siiski palju kergema reljeefiga kui Eestis, hoolimata Alpidest ja 150m kõrguste vahest rajal. Nimelt on start niipalju kõrgemal finishist (Start Maloja 1820m ja Finish S-chanf 1670m), aga see ei tähenda, et kogu tee ainult allamäge oleks. Siiski leiduvad mõned tõusud ja laskumised ja esimene tõus on päris järsk nagu mõrvar Haanjas, aga siiski mitte nii pikk, ehk poole lühem umbes. Raskem osa ehk jääb raja keskele - seal leidub ka metsa. Metsas ei ole ühtset laia rada - võid valida mitme alternatiivse raja vahel, kusjuures pikkused ja tõusud veidi erinevad. Metsast väljudes aga on eestlaste hulgas „padjamäena“ tuntud laskumine. See saab alguse metsas puude vahel ja üht sirget rada terveks laskumiseks ei saagi valida, tuleb laveerida puude vahel. Padjamäe nime on see aga saanud oranzide mattide tõttu, mis on puude ümber pehmenduseks seotud. Meie seltskonnas tekkis arutelu selle üle, et miks neid puid maha ei võeta ja korralikku rada ei tehta, ilmselt sellepärast, et siis pole ju millegi külge matte kinnitada :-). Aga suurem osa rajast on ikka lauge ja lage. Alguses mööda järvejääd ja lõpupoole lauge alpiorg. Mõnes kohas tehakse rada ainult maratoni hetkeks, nagu üle raudteede ja üle mõne parkimisplatsi.
Korraldus
Maratoni üritused hakkavad pihta nädal varem kui 17km naistemaratoniga. Selle start on päris maratoni rajal Samedanis lennujaama juures ja finish samas kus pikal maratonil. Neljapäeval avatakse St. Moritzis maratoniküla. See on telklaager kus maratoniga seotud firmad oma kaupa demovad ja müüvad. Samas kõrval hoones saab ka numbrid välja võtta. Numbrid on muide nimelised - neile, kes varakult registreerisid. Samuti on numbri peal märge kas finishis medalit soovid või mitte. Ajavõtukiip on numbri siseküljelolev väike karbike, seda loetakse rajaäärde paigutatud yagi antennidega. Lisaks numbrile on ümbrikus ka mõned reklaamid ja piletid busside ja rongide jaoks, seega kogu ühistransport starti ja finishisse on tasuta. Pakikott on veidi väiksem kui TMil, aga üleval ääres on nöör, millega see pakiautos konksu otsa riputatakse. Koti värv on sama mis numbril ja kogu stardigrupil. Gruppe on 5 ja nende stardiajad on 10-20 min vahedega tunni aja peale jaotatud. Eliit on kollane ja oranz, A klass roheline, B klass punane ja põhiklass sinine. Numbrid ei ole ka järjest, vaid stardigrupid on 10 000 kaupa, nii saab sinna lihtsalt lisada niipalju kui osalejaid kui vaja. Kui number käes, sai veel tasuta väiksed müslipakid ning kleepekad. Tasulist kraami oli aga palju rohkem - märkidest, postkaartidest, maratoniraja reljeefiga shokolaadidest maratoniveinini. Väljas telkides oli maratoni logoga ka palju spordivarustust riietest jalgratasteni. Suusavarustust oli eriti palju, kõik vähegi tuntud kaubamärgid olid oma telgiga esindatud. Mitmes telgis toimus ka mänge ja viktoriine, kus sai võita igasugust nänni ning oli ka lihtsalt tasuta jagatavat kraami. Nii saimegi väikesed võtmehoidjaks sobivad Shveitsi armeenoad, geelpadjakesed, mis plõksu peale sooja annavad, suusakinnitused ja mütsid. Reedel toimus öösprint, aga meie seda vaatamas ei käinud, piirdusime päevaste üritustega. Elasime ju St. Moritzist umbes 30km eemal Zernez nimelises linnakeses. Maratoni eel asustataksegi kõik lähiasulad võistlejate poolt ja isegi spordioone oli maratoni korraldajete poolt majutuseks organiseeritud. Meie elukohaks olnud külalistemajja saabus paar päeva enne ka väikebussitäis tšehhe ja muidugi 6 eestlast rendiautoga Milano lennujaamast. Tegemist oli Eesti Worldloppeti Klubi esindusega, kuigi klubilisi leidus ka meie bussiseltskonnas.
Maraton
Kuna esimesed pidid startima 8.30, siis oli äratus varakult ja alustasime oma bussiga teed stardi suunas. Sõiduautodega muide starti ei saagi - peab kasutama ühistransporti, aga meie 21kohaline buss pidi teoreetiliselt läbi pääsema, sest juhendis oli 16 ja enama kohaga bussidele läbipääs lubatud. Siiski oli üks liiklusreguleerijast tüdruk eriarvamusel ja kulus tükk aega vaidlemist enne kui üks politseinik meid lõpuks läbi lasi. Oma stardiaega ootasime ühe suure hotelli lähedal mingi kõrvalhoone nurga taga, sest lagedal puhus külm tuul. Start on aga järvejääl. Tegin veel tiiru ümber hotelli ja jõin topsi sooja spordijooki, rahvast oli meeletult. Juhendist olin välja uurinud kuhu autosse pakikott panna ja selle leidmine polnud probleem, sest autod oli juba juhendis kaardil täpselt märgitud. Nimelt igas autos on kindlad numbrivahemikud kotte - osa eliidi, keskmike ja ka tagumiste omi, seega tühjeneb auto järjekorras. Näiteks minu pakiauto oli number 32, kuhu läks 400 kotti neljast eri numbrivahemikust. Kusjuures naiste, meeste ja poolmaratoni kotid olid eri autodes. Poolmaratoni omad stardivad koos pika aaga samadest gruppidest, aga nende finish on lihtsalt poolepeal. Numbrid on neil valged, kuid taustvärvid samad kui pika maa mustadel numbritel. Stardikoridor on metsikult lai ja jagatud mitmeks nii pikuti kui laiuti.
Nii lõppeski minu elu esimene välismaraton, õnnelikult ja rahulolevana – väga meeldis!
Pildid minust
Siin aga näeb videot minu finisheerimisest kui otsingusse minu nimi panna
Minu track
Veel ühe eestlase jutt
Eestlased lõpuprotokollis
10.4.12
Engadini videod
Enne kui siia ilmub minu jutuke maratonist ja pildid, võib vaadata mõnd head videot mis Youtubest leitud:
Rada reljeefkaardil
Ametlik film
Üks lühike kokkuvõte
1.4.12
17.03 Tõrva märge
Valgamaa linnade ja valdade talimängude raamesx toimus Tõrvas märkeorienteerumine suuskadega. Lühidalt: 4,5km rada tuli 2 korda läbida ja mõlemal ringil erineva kaardiga ning SIga tuli võtta 8 punkti, kuigi rajal oli neid 16. Iga puuduv ja üleliigne punkt andis karistusaega. Mul õnnestus esimesel ringil üks vale punkt võtta. Tulemuseks 4. koht:
4. Iljar Kabral 00:44:47
Tellimine:
Postitused (Atom)