50, 39, 11 - need numbrid tähendavad, et oli Tartu Maratoni 50. aastapäev, 39. korda maraton reaalselt toimus ja 11. kord oli see minu jaoks. Selle 50. aastapäeva tähistamiseks toimus 16.01 tavapärase ühistreeningu asemel umbes 5kilomeetrine retrosõit. Otsisin pööningult välja kõige vanema väljanägemisega pütilauad, pillirookeppide jäänused ja panin selga presentjaki ning punase salli, sellise varustusega läksin minagi sinna. Rada kulges Tehvandilt Munamäe alla ja tagasi, raja ääres põlesid puupakud kuid päris pime poleks ka ilma nendeta olnud, nimelt kumab õhtuti Tehvandi, Ansomäe, Munamäe ja linna valgustus piisavalt tugevalt. See 5km oli päris raske, kuna terve päeva olin jalul olnud MKd vaadates ja suusad ei tahtnud üldse jäljes liikuda, nimelt on tänapäevane suusarada ca 1,5x kitsam kui minu pütilauad. Laskumisel hoogu ei tekkinud aga ka tõusudel tagasi ei andnud. Pärast toimus kultras ka pidu , kuid sinna ma ei läinud. Piltidele ma ei jäänud aga Reporteri videole olen küll peale jäänud medalitega muti seljataga 2. minutil, kusjuures video väärib vaatamist, päris hästi annab edasi seal valitsenud õhkkonna.
Aga nüüd maratoni enda juurde. Starti läksin koos Taavi ja Raineriga, John minu juurde ei jõudnudki ööseks, ta kulutas laupäeva õhtu naise autot kuskilt lumehangest päästes. Nagu tavaks saanud lasin suusad määrida targematel ja sain need kätte määrdeboksist staadionil, seega polnud aimugi kuidas minema hakkab. Stardirivis sattusin kõrvuti Tõrva autoorienteeruja Põldsaluga, temagi polnud esimest korda rajal.
See talv on sõidetud päris palju, ehk küll mitte niipalju kui eelmine aasta, põhjuseks mitmed haigused. Igatahes kilometraaz peaks olema kuskil 300 ja 500 vahel. Nädal varem sõitsin Matult Andele ja tagasi, ehk üle Harimäe ja tagasi, kokku 22km. Siis oli enesetunne hea ja rada nagu raudtee, nüüd aga peale tuisku on lumi pehme ja rada vaevalt vastu peab sellele massile. Stardipauku ma ei kuulnudki, sujuvalt hakkas rahvas liikuma, rabelemist seekord polnud. Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et enesetunne pole parim, samas ei saanud ma ka aru, milles asi, jõudu nagu oleks. Kindlasti ei sobi mulle pehme rada - pehmed suusad vajuvad läbi ja see takistab libisemist, lisaks vänderdavad jalad paremale ja vasakule ning see paneb lihased proovile. Õnneks laskumised olid siiski suht korras ja seal sai puhata sest tõusud olid lausa pudruks sõidetud, kuigi pidamise poolest oleks ma paljusid tahtnud klassikajäljes võtta. Kui vanasti on olnud juba peale Ande TPd momente metsavahel kus oled lausa üksi, siis seekord ei tekkinud sellist momenti kordagi tervel rajal. Olin varunud 2 Maxim geeli, Isostari joogi ja 3 müslibatooni, tarbisin neid tasapisi ja võtsin ka TPdes lisa, kindlasti tahtsin ennetada krampe ja näljatunnet. Aga sellest päris ei piisanud, jamad hakkasid seljaga, nimelt paaristõugetega liikudes lõi valu sisse ja tahtis lausa krampi minna, seega ei saanud ma oma trumpi eriti kasutada. Üritasin selga säästa ja kasutasin maksimaalselt vahelduvtõuget, sellega seoses oli pidevalt tunne, et tempo on liiga kõrge ja tahaks puhata, kuigi sõitsin niigi aeglaselt ja paljud möödusid minust. Eriti raske oli alates Palu TPst kust edasi on lauge maa ja paaristõugete peamine kasutusala. Kuna jõupuudust iseenesest polnud, siis suuremat kaotust ehk ei tekkinudki ja 4km enne lõppu hakkasin juba tempot tõstma. Paljudel lõi väsimus just seal välja ja mul tuli leida ainult vaba moment, et mööda mahtuda, sest mass oli suur. Lõpus leidsin vaba raja vasakus ääres ja pingutasin mis jaksasin, jala ettesirutamisega ehk sain isegi kellegist ette.
Hernesuppi valvasid seekord püssimehed kes juba enne lauani jõudmist talongi näha tahtsid aga supp oli väga hea, tee ja kukkel samuti, kohukesest tundsin siiski puudust. Telefonikõne Rainerile paljastas, et tema juba Tartus ja kohe sealt edasi Tallinna liikumas, tema aeg oli 4:26:11 ja koht 735. Minu tulemus aga 5:46:27 ja 2694, mis on umbes 40min halvem eelmisest aastast. Taaviga sain ühendust alles hiljem, tema aeg 6:11:22 ja koht 3287. John aga teatas telefoni võttes, et ta alles Hellenurmes ja roomab vaikselt edasi :-) aeg 7:38:32 ja koht 4489.
Põldsalu kusjuures oli lõpetanud veidi enne mind ajaga 5:37:11 ja koht 2463.
Bussipeale minnes selgus, et jälle tahetakse raha 25 aga ei minul ega Taavil pole sentigi kaasas, õnneks juht halastas meie peale ja saime ikka Otepääle.
23.2.10
02.02 Vitara lumes
Esimest korda jäin Vitaraga kinni - lumme! Ja seda oma hoovis.. Nimelt oli vaja üks 50kg kaaluv kolakas koju toimetada aga Berlingo seisab talviti ainult aiataga, väravanigi pole lootust jõuda. Seega sai Vitaraga välja tagurdatud, kast ringi tõstetud ja tagasi õue suundutud kuni peale väravast läbisaamist vajusid tagarattad maha sissesõidetud jälgedest ja kahe heki vahel diagonaalis polnud enam võimalik manööverdada.
Õnneks on mul sellisteks olukordadeks juba vajalik varustus olemas kuigi selle auto jaoks polnud seda veel vaja läinud: 48" Farm Jack, rekka koormarihm, puksiirlint, paar seeklit. Läheduses oli ka ühe vahtra tüvi mille olin igaksjuhuks paarimeetrisena alles jätnud ja näe läkski tarvis. Piisas ühe latipikkuse ulatuses kangutamisest ja juba liikuski Vitara omal jõul. 
Sama tehnoloogiaga sai eelmine talv üks Cherokee põllult välja vintsitud, siis polnud küll puud käepärast, ankruks sai teine auto. Elioni ajal tuli ka korduvalt Berlingot nii edasi sikutada, eriti kui olid üksinda kusagil Läti piiri lähedal mõne kaabliposti all mudas.
Õnneks on mul sellisteks olukordadeks juba vajalik varustus olemas kuigi selle auto jaoks polnud seda veel vaja läinud: 48" Farm Jack, rekka koormarihm, puksiirlint, paar seeklit. Läheduses oli ka ühe vahtra tüvi mille olin igaksjuhuks paarimeetrisena alles jätnud ja näe läkski tarvis. Piisas ühe latipikkuse ulatuses kangutamisest ja juba liikuski Vitara omal jõul. 
Sama tehnoloogiaga sai eelmine talv üks Cherokee põllult välja vintsitud, siis polnud küll puud käepärast, ankruks sai teine auto. Elioni ajal tuli ka korduvalt Berlingot nii edasi sikutada, eriti kui olid üksinda kusagil Läti piiri lähedal mõne kaabliposti all mudas.15.2.10
31.02 Viru maraton
Peale 6 aastast vahet läksin jälle Viru maratonile, eelmised korrad olid siis 2002 ja 2003. Need korrad läksid arvesse esimese Estoloppeti meistritiitli jaoks, peale seda tulid raskemad ajad ja ringisõitmine polnud enam nii lihtne majanduslikult. Seekordki ei leidnud kedagi kampa, et koos minna, seega tuli sõit üksi ette võtta. Ilm tõotas raske tulla, seega startisin juba laupäeva õhtul ja tegin vahepeatuse Kolga-Jaanis kust 8 ajal hommikul edasi läksin. Tuisk ja hullemaks läks, mida Rakverele lähemale, seda hullemaks läksid teeolud, väiksematel teedel olid lumevaalud kohati kapotini. Ajaga tõotas tuugaks minna, sest kiirus oli väike ja kui siis 30min enne starti lõpuks kohale jõudsin oli ees üle km pikk autode rivi parkimist ootamas. Kui lõpuks parklasse jõudsin, siis sain ka teada, et start on 30min edasi lükatud, see oli hea uudis. Parklast starti oli pea km ja riided kotiga kaasa ning suusad alla. Lund sadas aga mitte hullusti, metsavahel polnud ka tuult väga tunda, see kõik muutus peale starti kui lagedale jõudsime, läks palju raskemaks. Vabastiili maratoni stardijärgsed kilomeetrid kitsal rajal on raskus omaette ja alati leidub neid kes trügivad, nii käiski ragin ja ühe mehe kepp lendas vähemalt 3ks tükiks minu suusa all. Ta oli kuidagi suutnud kepi koperdades lapiti maha asetanud ja kui minu suusk sinna peale libises, siis keppi tõstes ragin käiski, ma ei näinudki enne seda lumeall olnud kaigast :-( Kuigi süüd endal ei tunne, siis tema nii ei arvanud ja sain mõningaid kurje sõnu enda suunas kuulda.
Rada ise oli raske, pidevalt tuiskav lumi kinni ei jäänud ja tuli sumada kohati pea 20cm paksuses pehmes lumes. Lagedal tuiskas rada ka täis ja oli jube kitsas, enamasti ca 3m aga oli ka paar kohta kus ca 1,5m oli hangede vahel ruumi. Ja sinna pidi mahtuma üle tuhande suusataja, see oli ikka päris suur mass ja kuna sõita tuli 2 ringi, siis tihe rahvamass jätkus kuni finishini. Esimene ring oli 25km ja teine natuke lühem. Peatusin ja jõin kõigis punktides aga ikka hakkas nälg näpistama, teisele ringile minnes sai ka pikem peatus tehtud ja söödud kõike mis saada oli: shokolaadi, kuivatatud aprikoose ja muud head paremat. Siiski palju kasu sellest polnud, teine ring oli ikka megaraske ning Viru maratoni eripära - 4 rasket lõpukilomeetrit olid teistkordsel läbimisel tapvad. Lõpus olin nii läbi, et isegi supp ei tahtnud sisse minna. Tulemus 3 tundi 59min ja 31,5 sekundit polnud küll see mille järgi olin läinud, oli see ju tunni võrra halvem kui 2002 aastal, kuigi siis oli ka 37km praeguse 42 vastu. Lõplik koht 747. Kokku lõpetas 842. Tulemused Sportnetis
Tagasiteel nägin kraavis üht E mersut mida Berlingoga üritati välja tõmmata aga edutult. Proovisin isegi aga mersu on ikka Vitarast vähemalt 1,5 korda raskem ja ei olnud ka kasu asfaldist rataste all. Õnneks leidus läheduses traktor mis hädalise tüdruku kraavist teepeale tiris. Õnnetuse põhjus olla olnud rekka mis ei jätnud talle teepeal enam ruumi.
Veel nägin üht teedevalitsuse sahka, mis oli väikest teed lükkama keerates sellest lihtsalt mööda sõitnud ja põllule pea külili vajunud.
Rada ise oli raske, pidevalt tuiskav lumi kinni ei jäänud ja tuli sumada kohati pea 20cm paksuses pehmes lumes. Lagedal tuiskas rada ka täis ja oli jube kitsas, enamasti ca 3m aga oli ka paar kohta kus ca 1,5m oli hangede vahel ruumi. Ja sinna pidi mahtuma üle tuhande suusataja, see oli ikka päris suur mass ja kuna sõita tuli 2 ringi, siis tihe rahvamass jätkus kuni finishini. Esimene ring oli 25km ja teine natuke lühem. Peatusin ja jõin kõigis punktides aga ikka hakkas nälg näpistama, teisele ringile minnes sai ka pikem peatus tehtud ja söödud kõike mis saada oli: shokolaadi, kuivatatud aprikoose ja muud head paremat. Siiski palju kasu sellest polnud, teine ring oli ikka megaraske ning Viru maratoni eripära - 4 rasket lõpukilomeetrit olid teistkordsel läbimisel tapvad. Lõpus olin nii läbi, et isegi supp ei tahtnud sisse minna. Tulemus 3 tundi 59min ja 31,5 sekundit polnud küll see mille järgi olin läinud, oli see ju tunni võrra halvem kui 2002 aastal, kuigi siis oli ka 37km praeguse 42 vastu. Lõplik koht 747. Kokku lõpetas 842. Tulemused Sportnetis
Tagasiteel nägin kraavis üht E mersut mida Berlingoga üritati välja tõmmata aga edutult. Proovisin isegi aga mersu on ikka Vitarast vähemalt 1,5 korda raskem ja ei olnud ka kasu asfaldist rataste all. Õnneks leidus läheduses traktor mis hädalise tüdruku kraavist teepeale tiris. Õnnetuse põhjus olla olnud rekka mis ei jätnud talle teepeal enam ruumi.
Veel nägin üht teedevalitsuse sahka, mis oli väikest teed lükkama keerates sellest lihtsalt mööda sõitnud ja põllule pea külili vajunud.14.2.10
23.01 Võru talveralli
Koos Siimu ja Joonasega läksime Võrumaale rallit vaatama. Ilm oli külm ja päiksepaisteline, startisime 8 ajal peale seda kui ma oma pea 2 kuud seisnud auto korralikult käima sain, nimelt ei tahtnud algul genekas laadida ja salongi vent tööle hakata. Ma pole vist kunagi näinud, et talvel võiks olla õhus selline (lume)tolm nagu suvisel rallil, autod paistsid häguselt läbi selle udu. Esimesel kiiruskatsel valisin vaatamiseks Ihatsi risti ja see oli päris hea valik, autod olid pikalt näha. Sealt ka 3 järgnevat pilti:
Edasi läksime Misso kanti Põnni ristmikule, mis Elionis on tuntud kui Tsiistre tihenduse asukoht :-) Seal lähedal asub ka Niilo Tiidu Nopri talu kus tehtud kohupiimad ja muud piimatooted on ka Tallinna poodides saadavad. Sama mehe ettevõtmisel on ka kohalikud läbi Elioni omale neti saanud, nimelt selle tihenduse kapi juures on posti otsas RDSL mis võtab signaali Misso mastist ja edasi jagab Ericssoni EDA selle 10 telefoniomaniku vahel laiali. Niipalju siis minu eelmisest tööst, tagasi ralli juurde. Kuna esimest 2ht katset läbiti 2 korda, siis nägime seal 4. katset. Koht oli jälle hea aga nagu esimeselgi katsel ei eksinud seal keegi ja kriitilisi momente ei tekkinud.
Edasi 5. katseni oli aega palju ja läksime avastama üht väikset teed mille läbitavuses ma polnud kindel aga osutus siiski lahtiaetuks. Peale saha polnud seal aga keegi sõitnud ja mets oli lausa metsikult ilus.
Edasi läksime Misso kanti Põnni ristmikule, mis Elionis on tuntud kui Tsiistre tihenduse asukoht :-) Seal lähedal asub ka Niilo Tiidu Nopri talu kus tehtud kohupiimad ja muud piimatooted on ka Tallinna poodides saadavad. Sama mehe ettevõtmisel on ka kohalikud läbi Elioni omale neti saanud, nimelt selle tihenduse kapi juures on posti otsas RDSL mis võtab signaali Misso mastist ja edasi jagab Ericssoni EDA selle 10 telefoniomaniku vahel laiali. Niipalju siis minu eelmisest tööst, tagasi ralli juurde. Kuna esimest 2ht katset läbiti 2 korda, siis nägime seal 4. katset. Koht oli jälle hea aga nagu esimeselgi katsel ei eksinud seal keegi ja kriitilisi momente ei tekkinud.
Edasi 5. katseni oli aega palju ja läksime avastama üht väikset teed mille läbitavuses ma polnud kindel aga osutus siiski lahtiaetuks. Peale saha polnud seal aga keegi sõitnud ja mets oli lausa metsikult ilus. Katse vaatamiseks sai mindud esialgu Raagi risti aga siis veidi edasi kust oli veel parem nähtavus. Sellel kohalt sai autosid jälgida pea kilomeetri ulatuses. Siin sai ka kaugelt Soe katus ära nähtud, kaldus paremale lumehange, sealt katusele ja katusel tireldes nagu vurr ca 50m edasi vasakule hange. Sealt juba pealtvaatajad lükkasid ta teel välja ratastele, edasisõit oli võimatu sest esisild oli pihta saanud.
Ülejäänud pildid sellest päevast SIIN.
7.2.10
5.2.10
4.2.10
01.01 Ilutulestik aastavahetusel
Seekord korstnaotsa ei viitsinud ronida, rõdu katus sobis kah, et rakette näha mõned pildile saada.
Ülejäänud pildid on siin.
Ülejäänud pildid on siin.
1.2.10
Tellimine:
Postitused (Atom)