Venelaste maastur
ja katusel käsiprozektorid
25.2.09
ABB meeskonnatöö
22.2.09
21.02 Kuldkala 2009
18.2.09
15.02 TM
Protokolli vaadates siis 10. kord mul juba :-) Sel talvel sai suusatatud rohkem kui ei kunagi varem, detsembri lõpust alates ikka iga päev vähemalt 1 ring Tehvandil. Selliseid lumeolusid pole varem ju olnud kah, et novembrist saadik lumi maas. Enamus sellest siiski uisku aga paar nädalat tagasi sai ostetud ka klassikasuusad ja paarkümmend km sai sedagi sõidetud. Oli ikka vahe küll, viimased 5a ju uisusuuskadega klassikamaratone sõidetud ja õige asi see pole. Otsustasin, et määrimise jätan seekordki proffide hooleks ja kannatan ära selle 400.- mis High Fluor määrde eest küsitakse. Korra olin nende meeste teeneid kasutanud kui uisusuuskadega esimest korda maratonile läksin ja tulemus oli väga hea.
Nagu juba tavaks saanud, maandusid laupäeva õhtul minu juurde Taavi ja Rainer ning kohe sai kööki püsti ka määrdepukk, sest nemad olid kindla plaani võtnud ise sobiv möks alla plätserdada. See töötuba kestis umbes 1ni öösel ning tuletas meelde vanu häid aegu, kui enne maratoni sai 4ni hommikul monopoli või ümbermaailmareisi mängitud..
Hommikul saabus ka John ning neljakesi starti saigi mindud. Kuna mina pidin oma suusad määrdeboxist üles otsima, siis tegelikult stardikoridoris ühtegi tuttavat enam silma ei jäänud.
Esimene kilomeeter tundus kuidagi aeglane ja lasketiiru tõusust oleksin tahtnud klassikasammus üles minna, kuid millegipärast ummistasid kääris minejad selle totaalselt. Selge oli, et minul pidas väga hästi aga kohe Ansomäe laskumisel sai selgeks, et libisemisega teine lugu, st. seda nagu polnudki :-( Selgemaks sai asi siis kui tulid lauged laskumised Nüpli poole. Et vähegi teistega sammu pidada pidin paaristõugetega allamäge hoogu andma.. Peale Harimäge läks nagu veidi kergemaks, vähemalt laskumistel ei pidanud enam hoogu andma.
Matu ja Ande TP-s ma peatust ei teinud, jõin oma jooki sõidupealt ja süüa nagu ei tahtnud. Siis aga hakkas tunda andma, et ilm pole mitte kõige soojem, kuid minul olid õhukesed püksid. Seega Kuutse TP-s ja sealt edasi haarasin topsi midagi sooja: mustikasupp, tee või soe jõujook. Söögipoolest haarasin enamasti hapukurki, korra ka tüki kuklit.
Palust alates muutus reljeef laugeks ja oleks tulnud liikuda paaristõugetega kuid minul oli libisemine ikka piiratud ja enda jõuga edasi surumine muutus aina raskemaks, ikka tuli üle minna vahelduvtõukele aga siis kaotasin kohe kiiruses ja jäin kõigile jalgu. Viimasel 16 kilomeetril hakkaski mass minust mööduma, sest enamusel oli pidamine kulunud ja libises oluliselt paremini. Seal Palupera metsas tegelt pidamist polekski enam vaja olnud, need vähesed tõusud olid niikuinii pudruks sõidetud ja tuli kääris võtta.
Kahju, et kakaopunkt 3km enne lõppu on viimasel ajal asendatud kohvipunktiga, seda ma küll juua ei taha. Võibolla on see ka hea, sest nii hoidsin aega kokku. Sellest hoolimata polnud jõudu, et viimaseid kilomeetreid kiiremini võtta. Mulle ikka ei meeldi see uus finishikoht, vana oli palju parem, vähemalt psühholoogiliselt. Olin harjunud sillalt spurti alustama ja siis oli hea otse lõpetada aga nüüd keeruta siia-sinna ja siis lühike lõpusirge. See kõik mind ei soosinud, kuid niipalju siiski jõudu oli, et viimasel 25 meetril end kokku võtta ja jäljest päris puutumatusse lumme minna ning umbes kolmest eesolijast end mööda suruda. See oli päris hästi ka telekas näha :-) Sain peale finishit Kallelt sõnumi, et olen nüüd telestaar :-) Küll nigela kvaliteediga aga siiski on mind näha umbes 25min enne lõppu järgnevas videos. Minu number oli siis 1460. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90634
Rainer oli muidugi rohkem kui tund juba oodanud mind ja edasi ootasime koos Taavit. Tavaliselt oli Taavi see kes enne mind kohal oli, vähemalt suusatades või joostes, kuid vähese või õigemini puuduva suusatrenni tõttu olime seekord kohad vahetanud. Kuigi Taavi jõudis kohale 20min peale mind, siis tema ülesleidmine finishialast oli omaette ülesanne, telefoni aku oli väga sobivalt tühjaks saanud ja nii me siis Raineriga seal külmetasime ja tiirutasime kuni lõpuks Taavi kätte saime.
Ja oligi maraton selleks korraks läbi. Taavi pilgu läbi saab lugeda siit.
Nagu juba tavaks saanud, maandusid laupäeva õhtul minu juurde Taavi ja Rainer ning kohe sai kööki püsti ka määrdepukk, sest nemad olid kindla plaani võtnud ise sobiv möks alla plätserdada. See töötuba kestis umbes 1ni öösel ning tuletas meelde vanu häid aegu, kui enne maratoni sai 4ni hommikul monopoli või ümbermaailmareisi mängitud..
Hommikul saabus ka John ning neljakesi starti saigi mindud. Kuna mina pidin oma suusad määrdeboxist üles otsima, siis tegelikult stardikoridoris ühtegi tuttavat enam silma ei jäänud.
Esimene kilomeeter tundus kuidagi aeglane ja lasketiiru tõusust oleksin tahtnud klassikasammus üles minna, kuid millegipärast ummistasid kääris minejad selle totaalselt. Selge oli, et minul pidas väga hästi aga kohe Ansomäe laskumisel sai selgeks, et libisemisega teine lugu, st. seda nagu polnudki :-( Selgemaks sai asi siis kui tulid lauged laskumised Nüpli poole. Et vähegi teistega sammu pidada pidin paaristõugetega allamäge hoogu andma.. Peale Harimäge läks nagu veidi kergemaks, vähemalt laskumistel ei pidanud enam hoogu andma.
Matu ja Ande TP-s ma peatust ei teinud, jõin oma jooki sõidupealt ja süüa nagu ei tahtnud. Siis aga hakkas tunda andma, et ilm pole mitte kõige soojem, kuid minul olid õhukesed püksid. Seega Kuutse TP-s ja sealt edasi haarasin topsi midagi sooja: mustikasupp, tee või soe jõujook. Söögipoolest haarasin enamasti hapukurki, korra ka tüki kuklit.
Palust alates muutus reljeef laugeks ja oleks tulnud liikuda paaristõugetega kuid minul oli libisemine ikka piiratud ja enda jõuga edasi surumine muutus aina raskemaks, ikka tuli üle minna vahelduvtõukele aga siis kaotasin kohe kiiruses ja jäin kõigile jalgu. Viimasel 16 kilomeetril hakkaski mass minust mööduma, sest enamusel oli pidamine kulunud ja libises oluliselt paremini. Seal Palupera metsas tegelt pidamist polekski enam vaja olnud, need vähesed tõusud olid niikuinii pudruks sõidetud ja tuli kääris võtta.
Kahju, et kakaopunkt 3km enne lõppu on viimasel ajal asendatud kohvipunktiga, seda ma küll juua ei taha. Võibolla on see ka hea, sest nii hoidsin aega kokku. Sellest hoolimata polnud jõudu, et viimaseid kilomeetreid kiiremini võtta. Mulle ikka ei meeldi see uus finishikoht, vana oli palju parem, vähemalt psühholoogiliselt. Olin harjunud sillalt spurti alustama ja siis oli hea otse lõpetada aga nüüd keeruta siia-sinna ja siis lühike lõpusirge. See kõik mind ei soosinud, kuid niipalju siiski jõudu oli, et viimasel 25 meetril end kokku võtta ja jäljest päris puutumatusse lumme minna ning umbes kolmest eesolijast end mööda suruda. See oli päris hästi ka telekas näha :-) Sain peale finishit Kallelt sõnumi, et olen nüüd telestaar :-) Küll nigela kvaliteediga aga siiski on mind näha umbes 25min enne lõppu järgnevas videos. Minu number oli siis 1460. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90634
Rainer oli muidugi rohkem kui tund juba oodanud mind ja edasi ootasime koos Taavit. Tavaliselt oli Taavi see kes enne mind kohal oli, vähemalt suusatades või joostes, kuid vähese või õigemini puuduva suusatrenni tõttu olime seekord kohad vahetanud. Kuigi Taavi jõudis kohale 20min peale mind, siis tema ülesleidmine finishialast oli omaette ülesanne, telefoni aku oli väga sobivalt tühjaks saanud ja nii me siis Raineriga seal külmetasime ja tiirutasime kuni lõpuks Taavi kätte saime.
Ja oligi maraton selleks korraks läbi. Taavi pilgu läbi saab lugeda siit.
15.2.09
11.2.09
MK vol2
Vidrikefest - midaiganes see ka ei tähenda...
Olerexi tankurid inimesi "tülitamas"
Massteknik ekraan, tõstukist paremal ka Levira SNG buss
Ka Pärnu päästeamet oli esindatud, kohal oli ka Läti politsei aga head pilti nende Hyundai Santa Fe-st ei õnnestunud saada.
Veel üks HDTV masin, kellel vastav telekas, see sai näiteks Eurospordi pealt HDTV kujul ülekannet vaadata.
Olerexi tankurid inimesi "tülitamas"
Massteknik ekraan, tõstukist paremal ka Levira SNG buss
Ka Pärnu päästeamet oli esindatud, kohal oli ka Läti politsei aga head pilti nende Hyundai Santa Fe-st ei õnnestunud saada.
Veel üks HDTV masin, kellel vastav telekas, see sai näiteks Eurospordi pealt HDTV kujul ülekannet vaadata.
10.2.09
24,25.01 MK Otepääl
Kuna võistlejatest on niigi palju pilte tehtud, siis siin tooks mõned teise nurga alt tehtud vaated.
Kooguga kaamera Tehvandi tõusul
Kooguga kaamera Tehvandi tõusul
9.2.09
01.02 Nike Winter Xdream Kurtna
Jälle oli JIT-Team stardis ja jälle uue koosseisuga: Taavi ja Iljar nagu ikka aga kolmas liige seekord Reet. Mingi ühekordne kogemus suviselt Xdreamilt tal oli aga talvist mitte. Valmistusime seekord põhjalikult - suusad, räätsad ja muidugi tavalised jalanõud, rattad otsustasime viimasel hetkel maha jätta. Eelinfo Pannjärvelt tõotas palju suusaradu ja see vastas tõele, lisaks oli rajameister ka punktid selliselt paigutanud, et pea igale poole sai suuskadega. Alt läksid seekord ratturid - teed olid libedad ja järvejääl ca 10-15cm lund. Lumel oli koorik ja suuski kandis see ilusti, seega päris mõnus oli järvi ületada. Siiski ojad ja kanalid olid jäävabad ja tuli vaadata kust üle saab. Mainimata on veel see, et külma oli sel hommikul -20 ja see tegi kõik plastasjad rabedaks, minul purunes ühe suusasaapa kinnitus kohe stardis ja kaart hakkas pudenema esimeses punktis. Kõige kurvem aga oli see, et Taavi SI pulga kinnitusvõru purunes laskumisel ühest järsust nõlvast ja hoolimata meie seletuskirjadest finishis saime 60min trahvi.
Aga tagasi rajale. Tegelikult alustasime jalgsi, 2 punkti oli stardi lähedal ja joostes sai kiiremini. Kõige põnevam sündmus oli aga ehk see kui ühel hetkel leidsime end valel pool jõge või kanalit ja selgus, et järv kuhu see suubub pole jäätunud. Seega jäi üle minna tagasi või ületada jõgi käepäraste vahenditega. Ja loomulikult oli üks raudtoru üle jõe nagu tellitud. Jõgi oli umbes 5m lai aga toru asus paari meetri kõrgusel ja selle pikkus oli ehk 10m. Liiklus seda toru pidi käis juba mõlemas suunas ja võtsime end järjekorda. Alternatiiv oleks olnud mõnda lepapalki pidi minna aga need olid jääs ja suusasaabastega polnud lootustki püsti jääda. Nii saigi suusad torgatud seljakoti ja selja vahele ning kaksiratsi torul istudes end edasi nihutatud cm haaval, kerge see polnud, kuid Taaviga nii ikka üle saime. Reet aga jõudis järeldusele, et palk on nagu parem variant ja et mitte libiseda, siis võtti saapad jalast ja ületas palgi sokkis - lahendus toimis.
Lisaülesanne oli seekord snowtubiga sõit ja see ei nõudnud erilist vaeva, jäine rada oli kiire ja piisavalt pikk. Kokku suutsime siis 7h jooksul võtta 28 punkti 44-st ning läbisime 27,8km. Uskumatu oli see, et kogu ürituse ajal ei hakanud külm ja minul polnud probleemi ka väsimusega. Väga mega üritus oli. Paarile pildile jäime kah:
Taavi stardis
Läheneme teisele punktile
Ja Iljar finishis, Reet ja Taavi kohe järel.
Meie teekond kaardil on aga näha siin.
Aga tagasi rajale. Tegelikult alustasime jalgsi, 2 punkti oli stardi lähedal ja joostes sai kiiremini. Kõige põnevam sündmus oli aga ehk see kui ühel hetkel leidsime end valel pool jõge või kanalit ja selgus, et järv kuhu see suubub pole jäätunud. Seega jäi üle minna tagasi või ületada jõgi käepäraste vahenditega. Ja loomulikult oli üks raudtoru üle jõe nagu tellitud. Jõgi oli umbes 5m lai aga toru asus paari meetri kõrgusel ja selle pikkus oli ehk 10m. Liiklus seda toru pidi käis juba mõlemas suunas ja võtsime end järjekorda. Alternatiiv oleks olnud mõnda lepapalki pidi minna aga need olid jääs ja suusasaabastega polnud lootustki püsti jääda. Nii saigi suusad torgatud seljakoti ja selja vahele ning kaksiratsi torul istudes end edasi nihutatud cm haaval, kerge see polnud, kuid Taaviga nii ikka üle saime. Reet aga jõudis järeldusele, et palk on nagu parem variant ja et mitte libiseda, siis võtti saapad jalast ja ületas palgi sokkis - lahendus toimis.
Lisaülesanne oli seekord snowtubiga sõit ja see ei nõudnud erilist vaeva, jäine rada oli kiire ja piisavalt pikk. Kokku suutsime siis 7h jooksul võtta 28 punkti 44-st ning läbisime 27,8km. Uskumatu oli see, et kogu ürituse ajal ei hakanud külm ja minul polnud probleemi ka väsimusega. Väga mega üritus oli. Paarile pildile jäime kah:
Taavi stardis
Läheneme teisele punktile
Ja Iljar finishis, Reet ja Taavi kohe järel.
Meie teekond kaardil on aga näha siin.
Tellimine:
Postitused (Atom)