24.10 Sügissõit

Selle korraldamine sai ette võetud Kraudiga kahepeale. Ega palju teha polnudki - lootsin kasutada eelmise aasta Elioni võistluse materjali aluseks. Seda siis teoreetiliselt, välja kukkus ikka nii, et tuli täiesti uus rada ja võistlus. Probleemid hakkasid pihta nädal varem kui torm oli teedele kukutanud portsu puid,
osa sai eest saetud
aga ühega oli suurem probleem, see nimelt asus maja hoovis kust tee läbi läks ja esimese hooha ei tahtnud nagu saagima hakata. Siiski tuli mul saag kurjaks ajada võistluse hommikul, kuna keegi teine polnud suvatsenud seda puud ära koristada.
KPsid maha pannes sattusin silmitsi traktoriga mis korjas hagu haagisesse ja millest mööda oli võimatu pääseda, õnneks oli traktorist vastutulelik ja lubas lõunale minna. Jätkan siis pooleli jäänud jutukest: Võistluse käigus, olles AKP1-s olin selle traktori peaaegu unustanud kui jõudis minuni info, et keegi on väga pahane meie teedevaliku peale ja lisaks ühes kohas veel palgid ette pandud. See pahane isik nimelt pidas avalikku teed endale kuuluvaks matkarajaks, traktori poolt üles küntud teed aga olla autod lõhkunud. Algul ähvardas kohtuga tee taastamise raha meilt välja nõuda aga hiljem leebus, nagu pärast selgus polnud sel tegelasel õigus mitte üheski asjas... Meeleolu rikkus see intsident aga küll. Samal ajal tegeles Kraut aga võistlejate ringi suunamisega, sest rattavõistlus oli sulgenud ühe metsatee. Kui lisada 1 varastatud KP tähis, siis oli jama ikka piisavalt.

Hoolimata Argo ja Gerdi võidust said aasta kokkuvõttes karika Kari ja Eerik Karikatabel Rohkem pilte

19.09 TRM

Külm hommik ja järjekordne dilemma riietuse osas - kas jakiga või ainult särgiga. Seekord tundus ikka piisavalt külm.. aga seda ainult esimesed 20km, edasi oli juba lausa palav ja lõpuks saigi peatus tehtud ning jakk maha võetud. Niipalju riietusest, enesetunne oli jube hea aga algul polnud nagu kiirust, edasi asi paranes kuid siis sai selgeks et pole motivatsiooni. Vot see oli põhiprobleem millest lahti ei saanudki, lihtsalt nautisin sõitu lõpuni aga ei pingutanud karvavõrdki. Jube naljakas mõelda aga tõestuseks oleks ehk see, et tagasi Otepääle sai rattaga tuldud ja kui üritasin tempot tõsta, siis sai Taavi peaaegu haamri kätte. Tagantjärgi polegi nagu midagi rohkem kirjutada..:-(

22.08 Helendav täht

Öine joon stardiga Jänedal. Saabusin Siguldast 15min enne startide algust ja metsiku kiirusega hakkasin konfima vajalikku varustust Kalle autosse. Läpakast seekord loobusin, lootsin kaardile ja 2 navi sai kah esiklaasile. Aga see oli viga, või vähemalt oleks pidanud navis kaardi vahetama topo vastu. Jamaks läks siis kui võistluskaart koosnes punasest sakilisest joonest valgel paberil. Kõik klappis mingi hetkeni kui sai selgeks, et suund on valesse ilmakaarde. Lisaks olid ka kaardid mingis imelikus järjekorras ja külvasid segadust. Nii saigi saigi suvalises kohas metsateel keset ööd kokku umbes 5 autot ja kõigil oli päevakorral küsimus: mis jama on? Seda jama sai siis hakatud koos harutama ja teelõike uuesti mõõtma aga tulemus ei viinud meid kuhugi. Aega oli kulutatud ropult ja ainuke normaalne idee oli jätta pimelõik vahele ja jätkata juba korralikul kaardil. Seda sai aga teha suht vähe, sest ajakirves rippus peakohal ja kui ei tahtnud saada DQ, siis tuli lihtsalt finish üles otsida. See meile lõpptulemuse tagaski, paljud olid ekselnud edasi ja lõhki läinud :-( Tulemused

20-22.08 Ei saa läbi Lätita

Juba traditsiooniliseks saanud matk toimus seekord Sigulda ümbruses. Sigulda kepike on mul kusagil kodus küll olemas, kuid ise polnud ma sel kunagi käinud. Raimo oli hoolitsenud regamise eest ja kahekesi plaanisimegi minna. Rattad katusel startisime Mõisakülast Lätimaale. Kuna aega oli, siis sai läbi sõidetud ka paarist raimot huvitavast kohast mis muidugi olid raudteega seotud.
Kohale jõudes alustasime kohe seikluspargiga. Siiski jätkus enne retke algust meil aega ainult kahe ronimisraja läbimiseks. Õnneks lubati meil sama piletiga jätkata peale matka lõppu.
Selle matka eripära oli lühikesed rattadistantsid ja väga palju vaatamis ja huviväärsusi.
Päris huvitav koht oli hirvetalu, kus perekond pidas üle 300ja hirve. Erinevad tõud olid erinevates aedikutes ja taraga piiratud aedikuid oli umbes 170 hektarit.
Järgmine põnev koht oli aerodium ehk vertikaalne tuuletunnel. Sellist olin ainult telekas näinud ja ei kujutanud ettegi milline võiks olla tunne lennata. Esimene emotsioon oli metsik mürin, mida ventilaator tekitas ja seda pidime kuulama päris kaua enne kui ise lendama saime. Peale ootamist tuli instrueerimine ning ka instruktorite demoesinemine kus nad puulatvadeni tõusid. Ja siis spets tunked selga ja ringi ümber puhuri. Keskel oli võre kus sai ka seista aga see polnud eesmärk. Ilma instruktorita küll õhku ei saanud ega ka lastud tõusta aga see polnud üldse probleem. 2 minutit lennuaega oli jagatud 2heks ja esimene minut ma ei suutnud kuidagi stabiilsust saavutada, kuid teine minut sai tervenisti õhus veedetud :-) Lased end lõdvaks ja hoiad õiget asendit ning hõljud... Raske kirjeldada, seda peab ise kogema.
Ja nagu lendamisest oleks üheks päevaks vähe olnud, tuli järgmiseks bobisõit - jah, on võimalik ka suvel. Ratastega bobisse mahtus piloot (naine kusjuures!) ja 3 reisijat. Raja pikkus ca 1km ja max kiirus 80 ringis, mis tekitab viraazis kuni 6G. Ja neid geesid oli tunda tõesti, hinge võttis peaaegu kinni. Samuti asi mida pole võimalik kirjeldada vaid tuleb kogeda.
Ja kui matk ametlikult lõppenud, siis jätkasime seikluspargis, kus oli veel teha must rada ning katapults. Vot see oli järjekordne "kogemus". Ripud traksides ja siis pauk...pea käis kuhugi, käed said rihmadel löögi ning ümber jalgade olevad rihmad pigistasid väga valusalt, samal ajal näed korra taevast lähenemas ja siis maad. Segased tunded aga kindel on üks, mitte iial enam! Asi oli väärt proovimist aga teist korda ei soovi. Lisaks lahti läinud püksilukule sain korraliku kaelavalu mille tulemusel pea nädal oli raske pead pöörata ja selg on valus ka kuu peale seda laksu. Raimo pääses kergemini, tal läksid ainult püksid pooleks (seda sõna kõige otsesemas mõttes:-) ja selg ning kael olid paari päeva pärast juba korras.
Sellega oligi see üritus läbi ja ees ootas üle 300km teekond Jänedale kus veel samal õhtul pidin startima öisel orienteerumisel.
pilte Lätist saab vaadata siin.

09.08 TRUM

See suvi sai uisutatud rohkem kui varem ja seetõttu olid ootused suured. Tulemuseks aga ainult 6 min rekordiparandust :-( Järgmine suvi tuleb veel rohkem sõita.. Aga maraton ise oli väga mõnus - ilm ja enesetunne head ning sõita oli väga mõnus. Taavi sai seegi kord napilt eest minema ja on siin päris lõbusalt pildile jäänud :-)
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&pid=123563
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&pid=123564
ja mina kah:
http://www.sportfoto.ee/index.php?lang=est&main_id=29&pid=123566

01.08 Otepää rattamaraton

Mõned päevad enne olin suht haige ja seepärast ei registreerinudki end sinna aga reedel oli juba enesetunne hea ning jätsin lõpliku otsustamise hommiku peale. Päike paistis ja ilm oli ilus, enesetunne kah, seega Jakobson tasku ja starti. Algus oli paljutõotav, väsimust polnud ja minek hea. Kui rada aga jõudis Kekkose maadele, siis sai selgeks, et midagi kerget pole tulemas - metsik muda võttis seal rattureid vastu. Ning nagu mudast vähe oleks olnud, siis tuli saapa küljest lahti pedaali kinnitus ja jäi pedaali külge, kõik katsed seda lahti saada luhtusid. Lahtise parema jalaga sõitmine oli aga paras piin, pidevalt libises jalg pedaalilt ja nii oli päris raske tõuse võtta. Ega laskumisedki kerged polnud, esirattal olev keskelt siledam kumm oli totaalselt vale valik selleks mudaralliks. Lisaks hakkasid ka krambid tulema kui jalgsi libedas mudas tõuse võtsin. Ei jäänudki muud üle kui 2. TPs rajalt maha astuda, sest ees ei oodanud midagi kergemat :-(
www.proshop.ee galeriist pärit pildil olen enne starti numbriga 1133.

22-25.07 Suveseiklus

Raske on pikka juttu tagantjärele kirjutada, kuid tegu oli vähemalt Metskasside jaoks ühe toredaima suveseiklusega üldse - polnud probleemseid kaaslasi, kes kellaaja peale koju kotipeale tahavad ega käinud ka üle katuse :-) , lisaks saime osa kõigist päevadest. Piirkond oli siis seekord Peipsi ääres ja kui suur maantee välja jätta, siis mulle täiesti võõras ning avastamisrõõmu jagus täiega. Kõige vingemad elamused kohtade osas olid ehk Kassinurme linnamägi kuhu jõudsime kesköösel ja SM Kirovi aare. See viimane oli muidugi täiega sürr koht. Loomulikult ka lennukimuuseum, sealgi polnud ma varem läinud.
Väga kahju oli, et aega jäi pidevalt väheks ja palju huvitavaid kohti jäi käimata. Ega kõigi küsimuste asukohti me ei teadnudki, kuid päeva jooksul tuli suur osa lausa juhuslikult kätte ning mõne vihje sai ka kaubelda kaasseiklejatelt. Üks halenaljakamaid juhuseid oli ehk see Marsi ja Snickersi seiklus (ei tea siiani mida see tähendab..) Nimelt arvasime Ilmatsalus olevat hoopis teise asja - 8212. Kui siis metsikus paduvihmas sinna torni juurde jõudsin, siis oli ikka päris jama kui sõnum vastu tuli, et vastus vale. Lugesin astmed uuesti, ikka vale.. Tagasi autosse ja kuivad riided selga, siis saabus TNS ja teatas, et hoopis teise numbri järel nemad. Õige küsimuse vastuseks sobis astmete arv ilusti aga SMS käskis tornist edasi minna järgmist vastust otsima, see oli ikka nöök küll. Sai veidi oodatud vihma nõrgenemist ja siis uuesti rünnatud. Tulemuseks olin totaalselt väsinud, porine ja 2 komplekti riideid läbi leotatud.
Nujah kirjutades meenub veel teinegi väsitav koht - häbelik kuusk suvaliselt keset metsa. Õhtu oli käes kui sealkandis juhtusime olema ja arvasin, et läheks võtaks selle siis ka ikka ära, teed ju ilusad sirged, kuuse asukoht ka ilusti ringiga kaardil tähistatud mul. Seal hämaras ma ei tulnud selle pealegi, et loeks muud juttu, et läheneda teiseltpoolt :-) Kui ma siis lõpuks lugesin legendi, siis polnud enam kuskil ringi pöörata. Tegelikult oli see tee kuuseni aga üks keskmine AO rajake ja SX4 läbis selle ilma igasuguste probleemideta. Isegi kui äkki pimedas kõige kitsama kohapeal 2hesuunaline liiklus oli, nimelt Ermi oli valinud just selle tee kuuse juurest lahkumiseks. Tegelt kuuse enda leidmine kottpimedas (kuuse)metsas oli omaette ooper, kui poleks olnud mitmeid seiklusloomaradasid, siis ka võimatu ettevõtmine. Metsas muidugi levi puudus ja sõnum sai saadetud hiljem, jälle vale vastus. Alles tükk aega hiljem tuli silme ette sildil olnud tammeleht ja siis ka tekkis kahtlus, et ehk olid selle all ka LK tähed nagu sarnasel märgil minu kuuriuksel. Kuuse all ei teinud ma neid tähti nägemagi.
Veel meenus üks koht. Nõiakivi ja pärn selle "lähedal" (paluks läheduse definitsiooni) Jälle pimedus kui sinna saabusime koos Mullivaniga, kivi otsimine tulemuseta, erinevatel kaartidel erinevas kohas. Sai siis teeääres tallu mindud küsima - jah kivi seal olemas ning minge sinna ja sinna. Kas oli see juhataja pahatahtlik või lihtsalt idioot, kuid oma kodust 100m kaugusel asuvat kivi saatis ta meid otsima teises suunas palju kaugemalt... Siiski lõpuks kivi leitud asusime Kaidoga pärnajahile. Mõned sajad meetrid metsaäärt, pimedus, vihm, mitu kõnet rajameistrile, segased juhendid, mitu tundi. Lõpuks Kaido loobus. Kuna oli saabunud veel üks seltskond, siis nendega koos otsustasime forsseerida seda puud hoopis teisest suunast ja sõitsime autodega teid pidi metsa taha. Seal avastasime laia loomaraja, mis otse üle viljapõllu läks. Ei saa just viisakaks lugeda sellist punktile lähenemist aga sel hetkel oli pahandus juba tehtud ning meiegi läksime sissetallatud radapidi lõpuks pärnani.
Pilte näeb siin.

11.07 Haanja 2009

Jätkame siis pooleli jäänud jutustust. Vahepeal oli puhkus ja siis ei tahtnud arvutit nähagi, blogimisest rääkimata :-(
Igatahes lõpuks said kaardid tehtud ja õhtul enne võistlust jõudis kohale ka Kalle, et aidata mul rada panna. Eriline kasu oli temast auto mõttes - minu Vitarasse lihtsalt on väga raske kõiki KP tähiseid ära mahutada ja logistiliselt oleks jama tähiseid mitu korda "tankimas" käia. Tegelikult olid tähised mul juba varem võistluspiirkonda toimetatud ja ootasid ühes saunas. Kalle saabumine venis tegelt vedi ja tegelikult jäigi meil täpselt tund valget aega puudu :-( Pimedas tekkis jama õigete kohtade üles leidmisel, olin need küll looduses lindikesega tähistanud ja ka GPSiga oli punkt pandud aga seda autost. Nimelt pimedas olin ma raudkindel, et olen õigel kohal ja naviseadmel oleva punkti täpsus ei andnud ka alust asjas kahelda, seega saigi üks punkt pandud valesti.. Tegelikult ka teine aga see oli juba näpukas kaardi tegemisel, lihtsalt ringike sai 5mm nihkesse paralleelse raja peale.. Selge on, et eTrex'i täpsusest ei piisa vigade vältimiseks ja tuleb uuem seade hankida.
Niipalju siis ettevalmistusest. Võistlus ise oli veidi pikema kontrollajaga kui tavaliselt - 3+0,5+0,5+0,5 tundi, varem oli tavaks 2,5+ tundi. Raud oli vist esimene kes rahvale rohkem aega andis ja kaardimaterjali vaadates tegin seekord kah sellise riskantse otsuse, riskantse sellepärast, et minu varasematel võistlustel on esimesed ikka kippunud kõik punktid ära korjama ja aja pikendamine suurendas seda ohtu. Aga seekord ma kaarti vaadates ei eksinud - ala oli küll kompaktne kuid teid palju ja kõiki punkte ei saanud kätte keegi. Lisaks oli seekord uuenduseks GPS loggerid edetabelis eespool olijate autodes, nende asukohta sain siis reaalajas jälgida, samuti salvestus nende kiirus ja nii sai vältida kihutamist.

Võistlusega seotud pilte näeb siin.

11.07 Haanja 2009

Selleaastase Hiteh Autokeskuse Eesti autoorienteerumise karikasarja 3. etapp oli minu korraldada. Kuna 2 eelmist aastat oli stardipaigaks Varese olnud, siis Sõmerpalu kant oli juba piisavalt läbi sõidetud. Tuli leida järgmine paikkond ja valituks osutus Haanja. Haanja suusakeskus sobis võistluskeskuseks ideaalselt nii parkla, kui kohviku poolest. Juuni keskel sai tehtud 3 pikka päeva Haanja teedel ja nii sai rada valmis. Paar korda sai siiski veel mõned raskemad punktid üle kontrollitud, et kaardil ikka õigesse kohta satuks. Umbes nädal enne võistlust hakkasin kaarte tegema, eelmine aasta oli see suht lihtsalt läinud, seega väga ei põdenud, kuid seekord... Kuna trükkimisega on ikka aidanud Hiteh, siis vaja kaardid kuidagi digitaalselt pealinna saada. Eeelmine aasta tahtsin PDF kujul seda teha, kuid CutePDF ega ka miski muu tasuta tarkvara minu arvutile peale ei läinud kahjuks. Lahenduse leidsin MDI failide näol, ehk Microsoft Office Document Imaging. Selline printer oli minu arvutis juba olemas. Failid tulid küll suured, kuid väljatrükk oli laitmatu nii kvaliteedi, kui mõõtkava osas. Esimene löök oli, kui avastasin, et Office 2007 puhul on MDI ainult mustvalge ja lisaks ka vertikaalpaigutusega. See välistas selle formaadi kasutuse seekord. CutePDF aga läks minu praegusse arvutisse veatult peale. Nagu eelminegi aasta, oli arvutiks Fujitsu Lifebook aga seekord mudel S7110 eelmise aasta E8020 asemel. Ühist oli neil see, et kaardirakenduste puhul tekib mingi jama videokaardiga mis avaldub Regio CD atlases näiteks enamuse suurenduse astmete puudumisega. Võistluskaarte tegin aga GPS Trackmakeriga ja seal kadus mingil hetkel lihtsalt kaart ära kui vajutasid Mix image with background. Peale seda aitas ainult restart. Ühel hetkel sai sellest iga 5min järel restartimisest siiber ja võtsin teise arvuti, Lenovo 300 N200 millel peal Vista Ultimate. Sellel pangestus GTM küll suvalistel ajahetkedel aga oluliselt harvem kui 5 min. Et saada kaart ka paberil õigesse mõõtkavasse, tuli seda venitada ja kokkusuruda ning Lenovoga pidin otsast peale hakkama õiget suhet taga ajama. Kokku sai ükshaaval välja lastud 60 lehte, neid iga kord mõõtes, kuni lõpuks sain mõõtkava nii paika, et viga A4 lehe laiuse või kõrguse osas pole üle 2mm. See kõik võttis üsna mitu ööd aega.. Viimasel hetkel enne kaardifailide ära saatmist leidsin muidugi, et puudu on kohustuslikud punktid ja seejärel ka stardikoht.



Jatkuu...

15.06 PMR sidetest

Õhtul 18.00 ja 20.00 vahel oli foorum.cbradio.ee rahvas kokku leppinud, et ronib Lõunaosariikide tornidesse ja katsetab sidet nii CB (27MHz) kui PMR (446MHz) saatjatega. Mina olin relvastatud Cobra MT800 PMR jaamaga ja ronisin Harimäe torni. Side õnnestus saada Suure Munamäe torniga (51km), Tornimäe torniga Lüllemäe lähedal (26km) ja Elva kandi meestega. Järelikult võib minu esimese suurema sidetamise lugeda rohkem kui kordaläinuks :-) Foorumis pikem aruanne minu sidest. Siin mõned pildid ja väike videoklipp kui kõneleb Einar Munamäe tornist.

06.06 AO Kevadsõit

Autoorienteerumise karikasarja II etapp oli Kevadsõit. Pildijahiga joonorienteerumine oli vormiks ja stardipaigaks juba tuttav Mati Maja Riisiperes. Starti sai mindud suurte ootustega, sest eelmine aasta seal saime 2. koha ja selle aasta I etapp oli kah meil 2. kohaga lõppenud, kuid seekord siiski tulemuseks 8. koht. Aga pole see paha midagi, lihtsalt polnud seekord meie päev, eriti vedas viltu fotodega mis kuidagi silma ei tahtnud hakata. Tulemused on näha siin ja mõned pildid siin.

31.05 TRR

Ebaõnneralli, mitte rattaralli.. Nädal tagasi sai muretsetud MNT ratas ja siis paari päeva jooksul 200km sellega tehtud, kõik sobis.10 min enne starti käis pauk ja esikumm tühi. Hawais pandi kähku uus kumm ja 2 min enne starti olin uuesti rivis. Stardipauk - 30 sek - pauk, jälle tühi. Seekord tuvastati, et õhukumm on surunud end kodara aukudesse läbi veljel oleva kummiriba ja see kummi lõhkuski. Kummiriba võeti ära ja asemele tõmmati paar tiiru teipi. Stardikoridoril oli selleks ajaks lint juba ees ja liikluski avatud, päris raske oli linnast välja saada, kui igas fooris punane vastu siras. Riia ringil lubas üks ilma numbrita Mitsubishi riietes rattur mu viimastele järgi vedada (tänud talle) aga kauaks seda lõbu polnud. Peale Tõrvandi risti jälle pauk. Kuna olime just möödunud päris viimastest, siis peatus ka laibakas minu juures aga muud abi ma neilt ei saanud, kui pool rulli leukoplaastrit, mille kerisin veljele, tagasi panina ka juba katkise kummiriba ja veidi teipi mille Hawaist kaasa sain. Erinevalt ühest saatusekaaslasest, jätkasin teekonda. Aga jälle mitte kauaks, umbes 1 km ja esivahetaja andis otsad, siiski oli viga ainult lahti tulnud trossis ja varsti olin jälle sadulas ning laibakas jäi pika ninaga seegi kord.
Igatahes nüüd sai laibakajuht kuni esimese TPni teha sellist sõitu mida ta oma karjääri jooksul varem pole näinud, sest vaevalt see tavaline on, et kõige viimane arendab ca 40 kmh :-) Seal TPs muide oli ka üks ohtlikumaid momente minu jaoks, nimelt need joogijagajad olid ilmselt lootuse kaotanud, et keegi veel tuleb ja sisustasid oma aega ja terves laiuses ka tee veesõda mängides. Paar röögatust minupoolt ja tekkiski pilu kust kuidagi läbi mahtusin. Edasi hakkas rahvas vaikselt selg ees vastu tulema ning kõigile sai "jõudu" soovitud :-) Järgmises TPs oli ka Hawai rattaabi ja küsisin sealt uue tagavarakummi, tekkis lootus, et ehk isegi jõuan finishisse. Valgjärve kandis oli selgees vastukihutajaid juba niipalju, et hääl hakkas ära minema ja teiste ergutamise asemel tuli endale keskenduda. Otepääl sai täidetud joogipudelit ja veel üks kumm hangitud, minu puhul ju küll küllale liiga ei tee, tõestatud. Tartu poole liikudes hakkas ka vastutuul tunda andma kuid kellegi taga puhata polnud, kui minu kiirus on ca 30-35 ja KÕIGIL ülejäänuil 20 või alla. Pangodis tekkis lootus, et ehk tuleb lühikeselt rajalt keegi kelle seljataga puhata aga luhtus ka see lootus. Õnneks oli edasine pikalt allamäge ja kiirus kasvas. Aegajalt üritas keegi tuulde võtta aga mitte kauaks. Korra läks üks isegi must mööda aga vedades kustus kiiresti ja lõplikult. Peale viimast TPd tühjendasin veepudeli näkku ja kätele, jalgadele ning jõujoogi maha. Kuskil peale Tarbusi aga tundsin, et keegi on kuklasse hingamas. Ning kui finish paistis, hakkas mööda pressima, tõusin ka mina sadulast aga metsiku hooga selgees vastu kihutajad ja motivatsioonipuudus lasi tal võita. Saigi siis 1 inimene minust distantsi jooksul mööda :-( Tulemuseks siis miski 4:51, mis on tund nõrgem loodetust, viimati läks nii sandisti 2004 kui pool maad ainult ühe jalaga väntasin ja enne seda 2000 kui tase selline lihtsalt alles oli. Selline sündmustevane siis minu 14. TRR oligi, vähemalt suutsin vältida oma suurimat hirmu - grupisõitu ;-) Kuna tegemist oli 28. TRRiga, siis tuleb välja, et olen osalenud pooltel :-)

Lisaks juurde siis andmed rattakompuutrist: puhas sõiduaeg 4:19 (see pole väga täpne, võtsin kompuutri maha paar minutit peale finishit), distants 127,79km, keskmine kiirus 29,5 (masendav), max kiirus 58,9kmh (kõigil laskumistel pidurdasin, sest kartsin ikka kummi purunemist ja suurel kiirusel oleks see olnud fataalne) ja kaloreid kulus kompuutri arvates 2995,2 (ei tea kuidas ta seda arvutab aga ilmselt suht umbkaudne number).

Sellel Sportfoto.ee pildil on siis Taavi just lõpetanud numbri kinnitamise minu seljale enne starti, kui kõik veel roosiline tundus.

10.05 TJM

Tartu Jooksumaraton tõotas tulla erandlik, st. külm. Kodust sai ära mindud päris talvises riietuses ja kui 25min enne starti sai riideid vähemaks võetud, siis kilekas jäi alles. Seega esimest korda pikkade varukatega starti.

Stardinumber jätkas viimaste aastate numbrimaagiat: 868, eelmine aasta oli 787, üleeelmise aasta koht diplomil oli 979 ja aasta enne seda 898.

Juba asfaldi lõpuks oli aga selge, et palav on... Peale esimest TPd võtsingi jaki seljast ja panin numbri särgi külge, mis polnud jooksu ajal just mugavaim tegevus ja korra torkasin haaknõela ikka sõrme kah. Joosta oli muidugi raske, ega ma vastupidist lootnudki, seega tempo oli madal. Varsti ilmus välja John ja teatas, et Taavi kaugel ees ja lisab tempot. John ise olla see aasta ainult 7km jooksnud, seega tema taktika oli peale sellise distantsi jooksmist paarkm käia ja siis uuesti joosta proovida. Seega kohtusime rajal veel korduvalt ja lõpuprotokollist võib järeldada, et veidi pikema raja korral oleks ta mu jälle kätte saanud. Umbes 6km enne lõppu aga tundsin, et võiksin tempot tõsta, jõudu oli vabalt aga jalad kahtlased. 1km saigi läbitud 6min-ga kuid edasi jälle 7min. 2km enne proovisin veel tempot arendada aga siis jalad enam järgi ei tulnud ning tuli vaikselt lõpuni tiksuda. Aeg tuli mõned sekundid parem kui eelmine aasta, seega ei midagi head. Aga enesetunne lõpus oli mõnus, ilm oli paraja temperatuuriga ja ma olin tervet distantsi nautinud ning haamrist jäin kah ilma.

25.04 Abipäästjate koolitus

ELF korraldas Tõrvandi komandos abipäästjate koolituse kuhu ka rahvast 4x4.ee foorumist kutsuti ning kuigi asi pidi olema 2päevane ja minul pühapäev juba kinni, otsustasin laupäeval siiski minna. Rahvast oli kogunenud üle 20 ja nendest pooled umbes 4x4 seltskonnast. Päeva jooksul räägiti natuke teooriast, kuidas voolikuid ja muid jubinaid ühendada ja inimeste otsingutel osaleda ning sai ka reaalselt veega mängida. Nimelt aeti muruplatsi äärde Tõrvandi komando tagavaraauto Scania milles sisalduva tehnika siis ükshaaval üle vaatasime. Edasi sai maha keritud mõned voolikud ning proovitud erinevaid joatorusid. Kokku suutsime laiali lasta 2 Scania paagitäit vett ehk 2x2,7 tonni. Pildid

22.04 Paluveski päevak

Esimene päevak oli liigse lume tõttu ära jäänud ja seega said Otepää kolmapäevakud alguse Paluveskil öise võistlusega. Start avati 21.30, kui oli juba piisavalt pime ning jaamad läksid lukku 00.00 - selle aja sees üritasin siis läbida 5,8km rada. Aga läks sama kehvasti kui eelminegi aasta esimesel etapil, sain kirja ainult valiku sest peale 13 punkti läbimist olid jaamad lukus ja aeg otsas. Kui ma suudaks rohkem joosta, siis oleks ehk paremini läinud aga mõne punkti leidmine oli kah paras pähkel. Viide Otepää päevakutele on siin.

09.04 Chero päästmine

Helises siis telefon ja üks tuttav kurtis, et auto jäi kinni - küll polevat tegu enam selle 3se bemmiga mida alles hiljuti välja tirisin, vaid Cherokee olevat seekord. Arvestades maapinna väga vedelat hetkeseisu leidsin, et minu Vitarast ja selle talverehvidest võib väheks jääda ja seepärast suundusin kohe naabrimehe poole kelle Mitsule said alles hiljuti mudarehvid alla. Kohale jõudes selgus, et tegu millegi veel raskema kui Cherokeega - hoopis Grand V8 mootoriga oli sisse vajunud. Meie üritus tõmmata luhtus koheselt, sest Mitsu kraapis end samuti sisse, aitas ainult Hi-Liftiga rataste ükshaaval üles tõstmine ja lauajuppide allapannemine. Korra sai proovitud veel teise kohta manööverdada aga jälle vajus Mitsu sisse. Kui uuesti välja saime, otsisime vähe tahedama koha paarkümmend meetrit eemal ja parkisime Mitsu sinna ning hakkasime Hi-Liftiga vintsima - see kandis vilja ja mõne aja pärast sai ka Chero liikuma tahedama pinna poole. Kambakesi sai ka käru välja veeretatud ja siis kihutati juba gaas põhjas maantee suunas. Vahepeal oli veel paar mülgast kuid sealt läks hooga siiski läbi. Miks ta sinna heinamaale ronis, aga sellepärast, et tee selle talu juurde oli veel läbimatum kui heinamaa. Siis sai veel tehtud peatus järgmise talu juures kus VW Transporter Syncro sees oli ja selle tõmbas juba Chero välja.

Siin on veel paar pilti ja väike video sellest loost.

15.03 Kuutsekal

Peale eelmise õhtu AO-d sai Kallega mindud Kuutsemäele talvest viimast võtma ja ees oli seal juba III koha ekipaaz :-) Nagu tavaliselt tehti mäel jälle väikseid võistlusi ning seekord sain libisemisvõistlusel (mis tegelikult sööstlaskumine, ainult laugel esinõlval) III koha. Kuigi finaali pääsesin paremuselt 2. ajaga, ei õnnestunud viimane sõit nii hästi ja nii tuligi leppida kolmandaks jäämisega.

14.08 Linnulinna AO

Öine valikorienteerumine Tsirguliinas oli jälle Raua kätetöö. Registreerunud oli 29 ekipaazi ja see on päris suur arv hooaja esimese etapi kohta. Oli ka päris uusi tulijaid. Kuigi viimastel kordadel oleme kasutanud taktikat, kus Kalle (ehk piloot) jookseb punkti järgi ja mina senikaua tegelen kaardiga, et edasine paika panna ning vajadusel juhendan teda raadioteel, siis seekord nii ei läinud. Lihtsalt Raual on oma kiiksud punktide paigutamisel ja neile pihta saamata on raske punkti leida. Igaks juhuks olin selleks valmis ja riietus oli kerge ning jooksmisele orienteeritud, mitte rasked saapad ja paksud tunkepüksid ning see oli ainuõige valik. Jooksmist oli seekord erakordselt palju ning mulle see sobis. Auto osas ei vedanud neil kellel polnud 4vedu ja isegi sommid oma pisikeste neliveolistega istusid pidevalt lumes kinni ning lund seekord jagus rohkem kui küllaga. Meil probleeme polnud kordagi ja leidsime isegi aega ühe ekipaazi välja lükata ning teise tõmmata. Suuri vigu kaardilugemisega ma kah seekord ei teinud ja selle tulemuseks oli II koht :-) Kuigi Gert üritas juba stardis meid hirmutada oma unenäoga, kus üks Santa Fe olla kraavis ja mehed seda välja kaevamas, siis see taktika talle edu ei toonud. Igatahes on meil Kallega olemas nüüd parematest tulemustest 2x II koht ja 1x IV koht ning see tõotab põnevat jätku.
Arvestades tee(lume)olusid, kadus kuidagi kähku ära vahepeal tekkinud isu hankida võistlusmasinaks mingi Justy või sarnane 4x4, soovitavalt põdrast juba võistlusvalmis masin. Nüüd mõtleme ikka mõne kõrgema kliirensiga masina suunas. Ka Niva projeks pole lõplikult maha maetud, kuigi miinuseks võib saada kiirus või õigemini selle puudumine. Aga eks näis..

Mamia on kah seda võistlust juba muljetanud. Tulemused.

08.03 Haanja maraton

Rekordiline polnud seekordne maraton mitte ainult osavõtjate rohkuse, vaid ka lumeolude poolest. Metsaalused, mis tavaliselt on suht kasinalt lumega kaetud, olid seekord täielikult lumeall ja klassikajälg veatu. Ilmselt viimase 10a parima rajaga maraton, vähemalt minu kogemusele toetudes.
Kuna TM läks kinnimääritud suuskade tõttu nati aiataha, siis selleks korraks tuli probleemile lahendus leida ja see õnnestuski. Siinkohal tänud Taivo Tigasele, kes spetsriistu kasutades määras õieti pidamisala(mis oligi eelneva kinnimäärimise põhjus)ja selle tulemusel määris mu suusad ideaalilähedaselt!
Kohe alguses oli selge, et libisemine on parem kui paljudel ja pidamine ei jää kah alla, seega sõltus kõik minust. Oleks isegi rekord tulnud, kuid peale TMi põetud haigus andis tunda ja peale 10km läbimist oli edasine kannatimine, kiirust polnud enam liikmetes järgi. Haamrist oli asi kaugel kuid pidin paljud mööda laskma. Igatahes jäin sõiduga siiski väga rahule ja see oli väärt lõpp sellele talvele. Suuski ma muidugi nurka veel ei viska, kuid võistlusi pole rohkem.
Üks vahejuhtum vääriks veel mainimist - esimesel suuremal laskumisel kui parema jalaga sahka pidurdasin, sõitis keegi selle jala alt ära ja ma sadasin hoopealt selili maha ja põrutasin pea ära. Algul polnud midagi tunda aga siis hakkas pea valutama, mis kestis umbes 5km ning seejärel unustasin selle. Hullemaks läks asi järgmine päev kui kael ja pea juba mõlemad valutasid ja terve järgmine nädal mööduski valuvaigistite mõju all :-(

Kuldkala vol6

Mingi savinänn

Venelaste maastur

ja katusel käsiprozektorid

Kuldkala vol5

Kuldkala vol4

Otepää lipp

Kuldkala vol3

Kas on seal kala, või ei ole?

ABB meeskonnatöö

Kuldkala vol2.

Otepää Lionsid

Starman kliente püüdmas :-)

21.02 Kuldkala 2009

Ilm oli ilus ja otsustasin enne suusatama minekut läbi astuda Pühajärvelt.
See mees on nagu vale relva valinud kalapüügiks, või siis lootis ta nii lõpetada püütud kalade piinad?












Jää oli sile ja lumi selle peal lahtiselt, seega uiskudega võis päris vabalt liigelda.

15.02 TM

Protokolli vaadates siis 10. kord mul juba :-) Sel talvel sai suusatatud rohkem kui ei kunagi varem, detsembri lõpust alates ikka iga päev vähemalt 1 ring Tehvandil. Selliseid lumeolusid pole varem ju olnud kah, et novembrist saadik lumi maas. Enamus sellest siiski uisku aga paar nädalat tagasi sai ostetud ka klassikasuusad ja paarkümmend km sai sedagi sõidetud. Oli ikka vahe küll, viimased 5a ju uisusuuskadega klassikamaratone sõidetud ja õige asi see pole. Otsustasin, et määrimise jätan seekordki proffide hooleks ja kannatan ära selle 400.- mis High Fluor määrde eest küsitakse. Korra olin nende meeste teeneid kasutanud kui uisusuuskadega esimest korda maratonile läksin ja tulemus oli väga hea.

Nagu juba tavaks saanud, maandusid laupäeva õhtul minu juurde Taavi ja Rainer ning kohe sai kööki püsti ka määrdepukk, sest nemad olid kindla plaani võtnud ise sobiv möks alla plätserdada. See töötuba kestis umbes 1ni öösel ning tuletas meelde vanu häid aegu, kui enne maratoni sai 4ni hommikul monopoli või ümbermaailmareisi mängitud..
Hommikul saabus ka John ning neljakesi starti saigi mindud. Kuna mina pidin oma suusad määrdeboxist üles otsima, siis tegelikult stardikoridoris ühtegi tuttavat enam silma ei jäänud.

Esimene kilomeeter tundus kuidagi aeglane ja lasketiiru tõusust oleksin tahtnud klassikasammus üles minna, kuid millegipärast ummistasid kääris minejad selle totaalselt. Selge oli, et minul pidas väga hästi aga kohe Ansomäe laskumisel sai selgeks, et libisemisega teine lugu, st. seda nagu polnudki :-( Selgemaks sai asi siis kui tulid lauged laskumised Nüpli poole. Et vähegi teistega sammu pidada pidin paaristõugetega allamäge hoogu andma.. Peale Harimäge läks nagu veidi kergemaks, vähemalt laskumistel ei pidanud enam hoogu andma.

Matu ja Ande TP-s ma peatust ei teinud, jõin oma jooki sõidupealt ja süüa nagu ei tahtnud. Siis aga hakkas tunda andma, et ilm pole mitte kõige soojem, kuid minul olid õhukesed püksid. Seega Kuutse TP-s ja sealt edasi haarasin topsi midagi sooja: mustikasupp, tee või soe jõujook. Söögipoolest haarasin enamasti hapukurki, korra ka tüki kuklit.

Palust alates muutus reljeef laugeks ja oleks tulnud liikuda paaristõugetega kuid minul oli libisemine ikka piiratud ja enda jõuga edasi surumine muutus aina raskemaks, ikka tuli üle minna vahelduvtõukele aga siis kaotasin kohe kiiruses ja jäin kõigile jalgu. Viimasel 16 kilomeetril hakkaski mass minust mööduma, sest enamusel oli pidamine kulunud ja libises oluliselt paremini. Seal Palupera metsas tegelt pidamist polekski enam vaja olnud, need vähesed tõusud olid niikuinii pudruks sõidetud ja tuli kääris võtta.

Kahju, et kakaopunkt 3km enne lõppu on viimasel ajal asendatud kohvipunktiga, seda ma küll juua ei taha. Võibolla on see ka hea, sest nii hoidsin aega kokku. Sellest hoolimata polnud jõudu, et viimaseid kilomeetreid kiiremini võtta. Mulle ikka ei meeldi see uus finishikoht, vana oli palju parem, vähemalt psühholoogiliselt. Olin harjunud sillalt spurti alustama ja siis oli hea otse lõpetada aga nüüd keeruta siia-sinna ja siis lühike lõpusirge. See kõik mind ei soosinud, kuid niipalju siiski jõudu oli, et viimasel 25 meetril end kokku võtta ja jäljest päris puutumatusse lumme minna ning umbes kolmest eesolijast end mööda suruda. See oli päris hästi ka telekas näha :-) Sain peale finishit Kallelt sõnumi, et olen nüüd telestaar :-) Küll nigela kvaliteediga aga siiski on mind näha umbes 25min enne lõppu järgnevas videos. Minu number oli siis 1460. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90634

Rainer oli muidugi rohkem kui tund juba oodanud mind ja edasi ootasime koos Taavit. Tavaliselt oli Taavi see kes enne mind kohal oli, vähemalt suusatades või joostes, kuid vähese või õigemini puuduva suusatrenni tõttu olime seekord kohad vahetanud. Kuigi Taavi jõudis kohale 20min peale mind, siis tema ülesleidmine finishialast oli omaette ülesanne, telefoni aku oli väga sobivalt tühjaks saanud ja nii me siis Raineriga seal külmetasime ja tiirutasime kuni lõpuks Taavi kätte saime.

Ja oligi maraton selleks korraks läbi. Taavi pilgu läbi saab lugeda siit.

MK vol4