28.8.08

27.08 Kellamäe päevak

Peale suve esimene päevak ja imekombel ei sadanudki vihma nagu viimastel päevadel tavaks. Sellegipoolest polnud lootustki kuivaks jääda - ojad, mülkad ja märjad lehed tegid oma töö. Päris pühapäevase Xdreami tasemel mülgas see polnud kuid märks vööni sai küll. Pikem rada oli 5,3 km ja mul kulus selle läbimiseks 1:35:51 mis polnudki seekord kõige pikem aeg. Aga läbimine oli seekord ainuõige sõna, sest MITTE ÜHTEGI punkti ei pidanud ma seekord otsima, ned lihtsalt jäid mulle kõik jalgu. Aega kulus aga palju, sest kõige optimaalsem trajektoor polnud alati otse läbi soo, vaid päris suure ringiga ja selliseid pikki punktivahesid oli päris mitu. Müstiline oli aga see, et sellele päevakule ei tulnud ainsatki last ja lühemad rajad jäidki tühjaks. Volli oli oma haige jalaga vaeva näinud ja osade punktide vahel oli tähistatud rada kuid seekord siis ilma asjata.
Otepää päevakute info ona aga siin.

25.8.08

24.08 Xdream Paides

JIT-Team läks sinna järjekordselt uues kosseisus - uus liige oli Triin kelle ekstreemsused oli seni piirdunud ainult selliste tagasihoidlike tegevustega nagu ratsutamine ja langevarjuhüpped. Antud ürituse kohta olime Taaviga talle rääkinud seda, et tegemist sprindiga mis eriti lihtne ja kerge ning midagi rasket küll pole. Nujah, ega me ise ka ei teadnud, mis ees ootas. Ilmateade, et lähemad päevad ainult sajab ja teekond Tallinnast starti kui taevast padukat tuli ei tõotanud midagi head. Hoolimata varasest tõusmisest ja teeleasumisest kummitas meid igipõline probleem, aeg liigub kiiremini kui vaja ja starti jäime veidi hiljaks. Järgnes kohe raske ülesanne - iga võistkonna liige pidi eri punkti võtma, kuid Taavi polnud seni eriti orienteerunud ja Triin veel vähem, seega läks natuke aega enne kui uuesti kokku saime.

Rattaralli tõotas tulla väga mudane, teerajad olid libedad ja ratas libises pidevalt ning tuli võidelda püstijäämise nimel. Korra läks meil järg käest kui hulk teame järsku suvalisest suunast tuli ja veel suvalisemalt jätkas, tuli välja, et sisse oli sõidetud uus rada mis paljusid segadusse ajas.

Järgnes Mündisoo külastamine ja see oli midagi uut selle võistluse ajaloos, nii rappa polnud meid varem saadetud. Mina sain märjaks juba esimese sammuga, edaspidi valisin kuhu astuda natuke hoolikamalt. 3 punkti oli paigutatud nii, et kuivalt neid läbida oli suht võimatu ja seega tuli kas ujuda üle laugaste või üritatda hüpata. Nagu kaugushüpe aga äratõuke pakk on liikuv nii x, y kui z telje suunas ja see ei soodustanud lennu kaugust mitte sugugi. Taktikaliselt oli oluline käed võimalikult ette sirutada, et rabada kinni sellest õõtsuvast pinnasest mille poole sa hüppasid või paremal juhul kellegi käest, kaelani sisse käisid sa mõlemal juhul. Aga raba oli ilus ja need mustikad ja muud marjad - neid oli palju.

Peale mõningast rattasõitu tuli rulluisuetapp mis seekord oli kah lihtne, 2 tiiru ilma laskumisteta teel. Natuke kaotasime aega kuna olime unustanud õige punkti võtta enne uisutama asumist ja pidime tagasi minema ning uiskudega üle porivälja paterdama õige SI jaamani. Asfalt oli märg aga õnneks mitte libe ja püsti jäime kõik, ka Triin, kes oli uisud alles paar päeva varem ostnud.

Kuigi uisu ja kanuuvahetusala olid koos, pidi vahepeal ca 6km jooksma..

Ja enne jooksmist oli ka lisaülesanne - üle Paide tehisjärve ujumine. Vesi polnud sugugi soe ja Triin otsustas selle etapi skippida, tulemuseks 20 karistusminutit. Ta kahtles, et kas peale ujumist tal jätkub jõudu jalgsietapiks.

Jalgsietapp oli aga sellise arvestusega tehtud, et kui ei taha just kilomeetreid ringi minna, siis pead läbi kahlama lugematust arvust jõgedest, kraavidest ja mudamülgastest. Kaelani mudasena pole just väga mugav joosta kuigi ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud ja isegi päikest võis hoolikal otsimisel kohata. Järgnes linnuse torn, kus üks liige pidi köiega laskuma aga 2 ülejäänut otsima varemetesse peidetud kolme kompostrit. Päris tükk aega kulus meil Triinuga enne kui kõik 3 käes olid ja edasi saime liikuda - järgmisse mülkasse kuhu punkt pandud. Need mudased jäljed, mis äkki rägastikust välja rattateele tulid võisid kohalikele ikka palju mõtlemisainet anda, rääkimata nendest "radadest" mis jäid maja kanuud jõeharude vahel läbi võsa tirides. Jooksuetapil olime juba korduvalt võsas rinnuni mudas madistades kokku põrganud kanuutajatega kes suht suvalistest suundadest tulid ja läksid vastavalt oma taktikalistele valikutele. Nimelt kanuuetapp oli valikorienteerumine ja 1 punkt oli allavoolu aga ülejäänud kahes jõeharus ülesvoolu. Variante seda läbida oli palju, osad tormasid kanuuga lausa mööda autoteed ja said ka kiiremini edasi kui need kes ülesvoolu aerutasid. Meie alustasime allavoolu olevast punktist ja kasutasime seda ega puhkamiseks. Ülesvoolu aga läksime ainult üht jõeharu pidi, teise harusse minekuks tassisime kanuu järve ja seal uuesti jõkke, sai kiiremini kui vastuvoolu.

Järgnes paar km rattaga finishisse ja seal lisaülesandena kettaheide, tegelt mitte, lihtsalt Taavi lootis seda vaid hoopis tõkkejooks pool staadioniringi. Peale tõketest ülehüppamise tuli ka pinkide alt läbi roomata. Minul õnnestus selle hüppamisega miskit ära rebestada ja praegu on parema jala liigutamine problemaatiline kuid mitte võimatu.

JIT-Team oli jälle õnnelikult kontrollaja sees finishisse jõudnud aga mitte sprindile iseloomuliku ajaga - 7.07.20 Võitjatel kulus aega 3.19.49 Üldiselt oli sel etapil ilmselt suur eelis eespool liikujatel, kuna teed ja rajad muutusid aina läbimatumateks mülgasteks peale igat teami.

Tegemist oli siis terve ajaloo konkurentsitult kõige porisema ja vesisema (vist ka ühe raskemaga) Xdreamiga ja selle elas meie uus liige Triin väga vapralt üle. Ekstreemsuse tasemelt võrdles ta seda igatahes langevarjuhüppega :-) Ka Taavile sai seekord selgeks et rattakingade kasutamine Xdreamil on totaalne ajakadu ja selles osas on meil potentsiaali aega võita, samuti jäi üle potentsiaali ratta ja rulluisu etappidel.
Teekond rappa, vasakul mina ja Triin, Taavi pea paistmas rattakiivrite tagant:
Pildi autor Fotolux.

Teekonnal mööda raba on Triin ja Taavi ka mõnele pildile jäänud:

Piltide autor Arvi Koitve.
Samal teemal on kirjutanud ka Kaja Pino ja Vahuri Inglid.

10.07 TRUM

Tartu rulluisumaraton. Seekord muidugi eriti vähe trenni tehtud ja uisud kah viletsad, seega polnud miskit head oodata. Ei käänudki muud üle kui poodi ja kõige sobivamad uisud mis leidusid olid FILA Primo 90. Uisud nagu ka eelmised kuid need VEERESID ja kiiresti.

Stardis olime Johaniga kõrvuti ja Taavi veidi tagapool, kuid see järjestus selliseks kaua ei jäänud. Johan arendas marulist tempot ja kadus silmist, mingil hetkel oli ta pea kilomeetriga ees. Taavi sai mu kätte esimeses tagasipöördes aga suutsin püsida tal kannul päris pikalt. Taaviga saime rajal olles suhelda omavahel PMRidega ja see süsteem toimis päris hästi kuna rulluisumaratonil on vahemaad väiksed. Viimase ringi lõpu poole hakkas vahe Johaniga vähenema ja Taavil tekkis võimalus ta kinni püüda, mina seda aga ei lootnud. Kuid nagu selgus, oli Johan vahepeal käinud drive in sepikojas ja kuna seal oli soodusmüük - ostad haamri, saad alasi pealekauba, siis ei lasnud ta head teingut käest. Mõnisada meetrit enne finishit aga jõudsin ka mina Johanile järgi ja sain mööda.

Tänu uutele uiskudele olin ma raja läbinud 34min kiiremini kui eelmine aasta ja see vahe on päris suur, koha osas aga oli edenemine väiksem 426 asemel 366. koht - lihtsalt osalejaid oli seekord oluliselt rohkem. Järgnevatel piltidel olen mina sinises riietuses ja sinise kiivriga:

Ja Taavi vasakul hallis riietuses
Pildid on pärit Sportfoto ja Tartu Maratoni kodukatelt.

26.07 IMSS

Igamehe Suveseiklus oli seekord Lõuna-Raplamaal ning Põhja-Pärnumaal. Kahjuks ei õnnestunud puhkust ajastada suveseiklusega seekord ja nii saigi Metskasside tiim teistega ühineda alles reede õhtul. Laagriplats asus Kaisma järve ääres ja sealt algas ka laupäeva hommikul meie seiklus. Ees ootas Märjamaa ümbrus ja otsustasime seigelda vastupäeva, seega suundusime läbi Järvakandi Raikküla poole. Järvakandis üritasin WIFIga netti saada aga ei tea kas minu läpakas nöökis või oli miskit muud viga, kuid ühegi võrguga ühendust ei saanud ja kui saingi, siis katkes see kohe. Seega jäi üle esimesed ära arvatud kohad läbi käia ja siis Märjamaale suunduda kus oli lootus korralikku netti saada. Statoilis toimiski Elioni WIFI veatult ja Googli abiga saime vastused pea kõigile vastamata küsimustele. Edasi ootas meid Castrum Warbolense ehk Varbola linnus. Ma polnudki seal varem käinud ja nüüd sai see viga parandatud ja lisaks leidsime ka vastuse küsimusele, et kuna käisidsaarlased sealkandis - see oli aastal 1222. Järgmine peatus aga oli üllatav, sest selle olemasolust polnud mul varem aimugi, nimelt hauakivi vene rublale. Luuletus sellel on igatahes lahe. Nujah, mis edasi juhtus aga polnud sugugi nii lahe..

Et nii juhtuks on vaja: 1 joodik jalgrattaga, 1 kruusatee paksu pehme kruusaga ja väga palju halba õnne. Mahakandmisele läks seekord auto ja kompass, kõik muu, kaasaarvatud inimesed autos säilitasid oma esialgse füüsilise kuju ja vigastused olid ainult emotsionaalset laadi. 2 tiiru üle võlli pole mitte igapäevane meelelahutus.

Sellega seiklus õnneks ei lõppenud, RaudSõrmused korjasid meid peale ja nendega sai veel paar kohta läbi käidud ning kojugi jõutud. Suur tänu neile ja teistele seiklejatele kes appi tulid !