24.05 Maijooks

21. Maijooks oli mulle 17. Rada oli seekord jälle natuke teisiti, start oli mere poole. Edasi Saare teed pidi üles ja majade vahele, pärast aga memoriaali tagant Lauluväljakule tagasi. Nii palju oli jälle aastaga muutunud, maju juurde ehitatud ja teed muutunud. Lauluväljaku kõrvale oli näiteks tekkinud karavaniparkla, kus hollandlaste masinad veel reede õhtul täitsid kogu tee mida pidi jooksjad lõpetama pidid. Üks ajastu oli selleks korraks läbi saanud - enam ei pidanud Lauluväljakul pikkade pinkidega rada tähistama, aedu oli piisavalt palju, et kõik palju viisakamalt lahendada. Olid ikka ajad kui kümnete kaupa sai neid raskeid pinke tassitud sadu meetreid alla väravate juurde ja mujale. Nüüd ainult ütled tõstukijuhile mitut aeda tahad ja ole mees ning pane üles. Kuna seekord oli ka lasterada minu, Kalle ja Aivo teha, siis tulime ajaga väga täpselt välja. Vaevalt saime töö tehtud, kui oligi stardi aeg käes. Seekord õnnestus ka võistlejate ette roller panna, et jooksjad ei peaks endale rahva seas teede tegema.
Kokku oli jooksjaid ja kõndijaid seekord jälle pea 6000 ning ilm soosis sportimist, polnud liiga palav ja mis põhiline - ei sadanud. Maijooksud jagunevadki kaheks: need kui sajab ja need, kui ei saja. Vahepeal oli lausa mitu aastat järjest sadu ning osavõtjate arv vähenes tuhandete kaupa. Seekord aga tundub, et kõik läks korda.
Rohkem pilte on siin.
Aivi ja Kalle verstaposti paigaldamas
Joogipunkt enne tormi
Aivo ja "rajatraktor"
Roller esimeste võistlejate ees
Kõndijad

14.05 Alaküla päevak

Alaküla pole ka varem mulle kerge kaart olnud ja seegi kord sisustasin 2 tundi seal ära.

11.05 TJM

Mida siin ikka kirjutada, kopin TM foorumisse kirjutatud lõigu lihtsalt siia: JAN 2008-05-13 11:09:13 Seedisin oma tundeid ühe päeva aga kuna korraldajad pole mitte mingi avaliku vabandusega välja tulnud, siis panen ka oma kommentaarid:1. Stardis tagasipööre täiesti ajuvaba, milleks?2. Uus finishi asukoht ja ülesehitus väga halb3. Palava ilma tõttu ootasin finishis juua aga polnud (minu aeg oli alla 2,5h), suutsin peale finishit komberdada esimeste puudeni kuhu kokku vajusin, teadvust siiski päris ei kaotanud.. Ei suutnud isegi medistsiinitelgini minna. Edasi suutsin liikuda alles ca 10min pärast, keegi huvi ei tundnud mis seisus on lamav inimene. Korraldajad on ilmselt unustanud ühe inimese surma peale finishit ca 10a tagasi. See mees kukkus tookord kokku just minu selja taga...4. Söögiala oli tohutult kaugel5. Juua ei saanud söögi kõrvale, supp oli kuum ja rasvane, viskasin minema, tohutu järjekord söögialas olnud joogivee juurde6. Diplomid teisel korrusel7. Bussid väga kaugel ja tasuline Otepääle sõit.Väga halb korraldus seekord, olen osalenud kõigil neliküritustel üle 10a ja nii hull pole asi veel olnud. Ainuke kiitus TP teenindusele, kuigi prahti (heine) täis vesi pole joomiseks ka seal vist parim lahendus.Lisaks veel jäin esialgu ka ilma medalist sest hoolimata suht vähestest lõpetajatest sel hetkel ei ulatanud keegi mulle seda. Enne kojusõitu siiski käisin küsimas ja anti tagantjärgi, siis oli ka joogipudeleid laud täis.

Läks paar päeva ja korraldajad saidki oma möödalaskmistest aru ning lubasid end parandada.
Finishis olin ka pildile jäänud
samuti Liane

30.04 Mägestiku kolmapäevak

Mägestiku pole kunagi lihtne olnud ja ka seekord hoiatati, et toomingavõsa võib närvidele käima hakata. Siiski polnud minul probleeme mitte toomingatega, vaid 2. punktiga mille leidmine võttis üle poole tunni aega. Seda otsides sain kokku ühe kaaskannataja kellega koos läksime tagasi eelmise punkti lähedale ja alustasime ründamist uuesti, kuid mitte koos. Seekord oli minul õnne aga tema otsis veel kaua seda punkti..

27.04 XDream Kloogal

JIT-Team oli seekord stardis täiesti uues koosseisus: Kersti, Taavi ja Iljar. Kersti oli varem osalenud B rajal, seega tegu polnud algajaga. Aga et kõik ilusti ära rääkida pean alustama päevast enne XDreami.
Kersti elab Tartu kandis, seega pidin ta laupäeval peale lõunat peale korjama ja Taavi juurde Kiisale suunduma. Esimene takistus ilmnes kui hakkasime Kersti ratast minu auto katusele panema - tema rattahoidja oli mõeldud "aero" tüüpi katuseraamile ja tavalisele seda kinnitada ei saanud. Autos ringi vaadates leidsin ühe tugeva kaablisideme ja kohe tekkiski "mägiaivari" tüüpi idee kuidas rattahoidja kinnitada. Aga õnnetuseks oli seda tugevat sidet ainult üks, nõrgemaid polnud raske isegi käega puruks tõmmata, seega need küll midagi kinni hoida poleks suutnud. Siiski kuidagi sai ratas paika ja suundusime esimesse ettejuhtuvasse ehituspoodi et kaablikrõpse juurde hankida, see ka õnnestus, kuid ühekaupa neid ei müüdud ja paki hind oli 200.- Pean mainima, et hiljem leidsin autost veel ühe krõpsu, seega oleks see kulutus võinud olla olemata..
Kiisal selgus järgmine jama: Kersti rattahoidja võti oli kadunud, omaarust olin selle istme peale pannud kui ratast kinnitasin aga kuhu tegelikult, see on seni teadmata, igatahes lõppes see luku välja puurimisega.. Ainuke hea asi selle juures on, et Thule asjadele saab lukke ka eraldi osta ja need pole hirmkallid - 85.-eeq.
Kloogale läksime juba Taavi autoga ja kohale jõudes selgus, et miskit on puudu: minu rulluisud nimelt. Korraks tekkis mõte, et uisud oli tagasi minu autosse tõstnud Kersti kättemaksuks rattahoidja luku eest aga loodan, et see nii ikka polnud ja tegemist oli lihtsalt eksitusega. See polnud üldse hea uudis, et pean rulluisuetapi joostes läbima aga aega polnud enam tagasi Kiisale uiskude järgi minna.
XDream algas seekord kanuuetapiga Klooga järvel. See järv oli keskelt väga madal aga kõva põhja asemel oli seal muda mille sügavust päris mitmed ka proovisid. Ühel teamil näiteks oli õnnestunud kanuu ära uputada pea keset järve nii, et ainult üks ots paistis vee peal. Kanuuetapil pidi punkte võtma ainult üks liige ja selleks valisime Taavi, temale oli juba stardis saanud ka suurema mäluga SI pulk (vähemalt meie arust). Kanuuetapi pikkus oli umbes 8km ja meil kulus aega selle läbimiseks 1h 47min.
Kanuule järgnes umbes 6km pikk jooksuetapp milleks kulus umbes tund. Kõige rohkem võttis seal aega kahe teineteisest suht kaugel asuva punkti vahel liikumine kõrgepingeliini alust mööda kus tuli läbida vonklevat oja ja ronida oksterägastikus.
Rattaralli orienteerumise mõistes on midagi muud kui maantesõit - sisuliselt on tegu legendi järgi orienteerumisega, et 100m ja ristmikult paremale jne. Selle ala pikkus oli ~16km. Sinna mahtus ka 2 lisaülesannet: objektide kauguse hindamine ja NATO sõjaväe viievõistluse takistusraja läbimine. Loodusesse oli paigutatud 3 orienteerumisprismat ja kahe suunas neist oli suunatud binoklid ning üht sai näha läbi peene torukese. Võistlejate ülesanne oli kolme märgi summaarse kauguse hindamine ja iga eksitud 100m andis 1min karistusaega mis tuli kohapeal ära istuda. Meie pakutud 1500m osutus piisavalt täpseks, et pääsesime kohe edasi ilma karistuseta. Takistusrajal tuli aga ronida redeleid pidi, ületada erineva kõrgusega seinu ja poome ja roomata väikses tunnelis. Füüsiliselt osutus see päris väsitavaks peale juba läbitud võistluse osa ja pidime pidevalt teineteist abistama kõrgematest asjadest üle saamiseks.
Järgnes 5km rulluisku mis mul tuli siis joostes läbida aga õnneks oli rada selline, et jätsin lõpp-punkti jooksmata ja ootasin teisi jookksu ehk coastaleeringu alguspunktis. Minu ühe läbimata punkti tõttu saime 15min trahvi aga see oli köömes antud olukorras. Muidugi polnud meie probleemid veel läbi, nimelt polnud me Taaviga arvestanud, et jooksuetappe võib mitu olla ja olime jooksujalanõud jätnud rattavahetusalasse, kuhu me nad ka unustasime isegi peale võistlust. Seega coastaleering ehk umbes 4km rannas ronimist ja liikumist tuli teha rattakingadega. Õnneks vähemalt rulluisu rajal joostes sain kasutada Kersti botaseid mis õnneks polnudki liiga väiksed. Coastaleeringu eel hoiatati meid, et 26 punkti tuleb läheneda pangalt ja tagasi üles ronida, panga ja aia vahel olla keelutsoon ehk tollilao territoorium. Meil sellega seoses probleeme ei tekkinud kuid näiteks Medisoft ja veel 2 teami said DQ selle tõttu, et eneselegi ootamatult sattusid nad kahe aia vahele, kusjuures kaardil oli märgitud õueala, mitte keelatud territoorium. See tolliladu muide sisealdas tervet platsitäit tuliuusi mersusid ja Hondasid. Vot siin oleks võinud olla lisaülesanne et arvata ära võimalikult täpselt mitu miljonit seal pargitud on või kui paljudele autodele saab pangalt kiviga visates pihta :-)
Jälle rataste selga aga mitte kauaks, kohe oli lisaülesanne - köiega laskumine vanast veetornist mis oli umbes 35m kõrge. Taavis ja minus tekitas see lisaülesanne suurt rõõmu, olime ju mõlemad tegelenud kaljuronimisega ja köied polnud võõrad aga Kersti nii optimistlik polnud. Õnneks pidi selle läbi tegema ainult 2 võistkonna liiget, siiski ka Kersti pani traksid peale ja kiivri pähe ning ronis meie järel üles... ja siis alla tagasi. Me Taaviga muidugi nautisime laskumist ja vaadet. Natuke rattasõitu ja järgmine ülesanne - rannas tuli laduda kividest torn kõrgusega 110cm. Teiste ehitatud torne lõhkuda ei tohtinud ja see oli kahju, sest esimesed olid ära kasutanud kõik head (tellis)kivid. Meil läks ikka päris tükk aega enne kui püramiid pidama jäi, enne varises mitu korda kokku. Kogu rattaetapp oli ca 20km aga enne päris lõppu oli veel üks ülesanne - väike kirves tuli visata ca 3m kauguselt pakku kinni. 3 katset oli võistkonna kohta ja meil see ei õnnestunud, karistuseks tuli läbida takistusrada, mis tähendas suurtest kividest hunnikus märgitud rada pidi ronimist. Peale seda ei õnnestunud Taavi SI pulgaga aega kinni panna ja nagu finishis selguski, olime arvanud valesti, hoopis 2 pulka olid suure mäluga ja üks väikse, see muidugi Taavil.
Ja olimegi õnnelikena finishis, ilusti ajas ja mitte väga laibastunud. Oli vist parim xDream üldse !
Tulemuseks siis 80. koht 105 lõpetanud teami hulgas ja 21. segavõistkondade arvestuses. Tulemused

19.04 Stockholm

Kuna Põlva-Võrumaa teenindusosakond hinnati Elionis eelmise aasta parimaks, siis saime väikse preemiareisi Stockholmi. Reede õhtul algas see laevaga Victoria I ja laupäeva hommikuks olime kohal. Laeval ööbisime B klassi kajutites, ehk siis ilma akendeta urgastes. Aga peaks mainima, et mugavad urkad olid ja isegi telekas oli olemas, üks kanal näitas laeva show baaris laval toimuvat ja teiselt oli näha vaade merele. Muidugi oli kajutis ka dush ja WC.

Stockholmis oli meil vastas giid ja suundusime kohe bussiga linnaekskursioonile. Ma olin küll 10a tagasi Norrasse sõites tunnikese Stockholmis olnud, kuid ei mäletanud sellest midagi. Seekord oli aega üks päev. Stockholmi linnapilt on suht sarnane Helsingile aga samas palju ka erineb, näiteks autod on uuemad ja kallimad. Tundus, et ühed levinumad autod olid Porsche Cayenne ja Range Roverid. Isegi Ferrarid ei puudunud. Taksodena ja ka eraautodena oli väga palju Toyota Priuseid.

Peale bussiekskursiooni suundusime Vasa muuseumisse, see oli siis oma ajal suur laev aga ehk veidi ebaproportsionaalne ja seega ümber ta läkski. Huvitav muidugi, et peale 300a vee all olemist temast ikka pea 90% alles oli, ainult tammepuu oli mustaks tõmbunud. Muuseum oli muidugi sama vägev kui laev ise ja kõigega tutvumiseks jäi ajast puudu.

Peale muuseumit oli veel paar tundi aega ja selle täitsime linnas ringi hulkudes, kokku sai GPS-i andmetel maha "jalutatud" umbes 7km.

Pilte sellest reisist võib näha siin.

16.04 Kirikuküla päevak

Kuna esimene päevak jäi "vananaiste talve" saabumise tõttu ära, siis oligi see esimene kolmapäevak Otepääl. Nagu eelminegi aasta, on esimesed etapid öised ja tõotas tulla põnev. Algus oligi paljutõotav aga ühel hetkel läks asi jamaks, punkt mis oleks pidanud olema suht lihtsalt leitav ei andnud end üldse näole ja mis kõige hullem - jäigi leidmata. Kusjuures ma polnud ainuke, meid oli paras punt seda õnnetut punkti otsimas aga kui Volli juba autol signaali lasi, siis oli selge, et aeg otsas. Tulemus läks seekord kirja valikrajana ja ainult 1 punkt selle eest.