04.10 ÖÖ-Ösel

Öine valikorienteerumine Saaremaal oli paras vaheldus kuigi ei läinud meil mitte kõige paremini. Ega 12. koht 23 osaleja hulgas pole ka halb aga ootused olid muidugi suuremad. Otsest põhjust on nagu raske leida miks nii läks, ilmselt tegu mitmete asjaolude ja valearvestuste kokkulangemisega. Igatahes Saaremaa teed olid hoopis teistsugused kui mandril ja mina polnudki varem öösel sealkandis ringi sõitnud. Need kiviaiad ja suured lombid.

27.09 Elioni AO

Sügisese Elioni Spordiklubi autoorienteerumise rada oli seekord minu teha. Ega kaugele polnud mõtet minna, ikka kodu lähedale ja stardipaik Lutsule. Ülesanne polnud kergete killast, joont on ikka oluliselt raskem teha kui valikut, kuid õnneks täppismõõtmise ja arvutamise võttis enda peale Kraut. Mina pidin trassi tegema ja fotod ning maastikupunktid leidma. Ette oli antud orienteeruv raja pikkus 100km ja kui olin oma mõtted kaardile kandnud, siis eksimus oli 10% piires. Alles siis asusin reaalselt rada läbi sõitma ja üks tee osutus siiski veidi karmiks antud võistluseks ning tuli asendada.
Kui võistlus kätte jõudis tekitas kurbust see, et ainult 7 ekipaazi kohale tuli, kuigi registreerunud oli pea 2x rohkem. Sellegipoolest läks asi korda ja loodan, et ka võistlejad rahule jäid.

Pildid

21.09 TRM

Viimasest 3st nädalast 2 on oldud suht haige ehk nohus, seega sinna ka see vorm läks. Aga algus polnud halb, enesetunne oli hea ja rühkisin mitmetest mööda. Kauaks seda siiski ei jagunud ning sai selgeks, et kiirus on läinud. 30km enne lõppu aga läks päris jamaks, isegi kerge krambihoiatus tuli aga seda ei osanud küll oodata, et enne Palu punkti päris krambid kallale tulevad. Päris pikali ma siiski ei kukkunud ja aegalaselt sai ikka vändata kuigi ma rahvamassis aina tahapoole vajusin. Viimased 10km aga asi paranes ja enam ma kõiki mööda ei lasnud. Taavil aga läks seekord kehvemini, tal nimelt lagunes ratas päris ära ja pidi pooleli jätma juba esimestel kilomeetritel.

30.08 Klaperjaht

Seekord käisin kohal mõlemal päeval ja üritus oli seda väärt. Kindlasti lisas põnevust võimalus näha kõrberallideks tehtud Nissanit ja Märtinit sellega sõitmas. Seda et saaks Märtini kõrval istuda ja näha, kuidas tegelikult sellised masinad liiguvad ma eriti ei lootnud, kuigi tahtsin. Mõlemal päeval loositu 5000 inimeselise publiku vahel välja 5 võimalust selleks ja laupäeval mul vedaski ! Kiiver pähe ja siis tuli ennast väga väikseks teha, et torude vahelt sinna autosse sisse mahutada. Jalgadel oli väga kitsas ja mootor kuumas läbi keskkonsooli vasaku sääre juures. Kui rihmad kinni said, siis polnud ka ülejäänud keha võimalik liigutada.
Rada oli tehtud künklikule heinamaale ja sisaldas mitut hüpet ja paari kiiremat lõiku. Kiirust kogudes esimesele hüppele lähenedes tekkis selline abitu tunne mida võiks võrrelda hetkega kui seinal ronides käed väsivad ja hakkad kukkuma ning pead usaldama paarilist kes köie kiiresti lukustaks ja ei laseks sul maha sadada. Aga hirm oli suurem kui asi väärt oli, maandumine oli sama pehme kui laugest asfaldimäest alla sõites. Nujah ega naljapärast pole selle auto amordikäik paarkümmend sentimeetrit. Sama sujuvalt sai läbitud ka sügav kraav. Rada oli selle auto jaoks ikka väga väike, sai siin kasutada ju ainult 3me esimest käiku aga loogiline kah, Aafrikas ju üks kiiruskatse kah pikem kui risti läbi Eesti. Igatahes 2 ringi heinamaal oli piisav, et tekitada meeldejääv elamus.
Ahah, mõned autod ja ATV-d möllasid ka mudas..

Mõningad pildid on siin.

27.08 Kellamäe päevak

Peale suve esimene päevak ja imekombel ei sadanudki vihma nagu viimastel päevadel tavaks. Sellegipoolest polnud lootustki kuivaks jääda - ojad, mülkad ja märjad lehed tegid oma töö. Päris pühapäevase Xdreami tasemel mülgas see polnud kuid märks vööni sai küll. Pikem rada oli 5,3 km ja mul kulus selle läbimiseks 1:35:51 mis polnudki seekord kõige pikem aeg. Aga läbimine oli seekord ainuõige sõna, sest MITTE ÜHTEGI punkti ei pidanud ma seekord otsima, ned lihtsalt jäid mulle kõik jalgu. Aega kulus aga palju, sest kõige optimaalsem trajektoor polnud alati otse läbi soo, vaid päris suure ringiga ja selliseid pikki punktivahesid oli päris mitu. Müstiline oli aga see, et sellele päevakule ei tulnud ainsatki last ja lühemad rajad jäidki tühjaks. Volli oli oma haige jalaga vaeva näinud ja osade punktide vahel oli tähistatud rada kuid seekord siis ilma asjata.
Otepää päevakute info ona aga siin.

24.08 Xdream Paides

JIT-Team läks sinna järjekordselt uues kosseisus - uus liige oli Triin kelle ekstreemsused oli seni piirdunud ainult selliste tagasihoidlike tegevustega nagu ratsutamine ja langevarjuhüpped. Antud ürituse kohta olime Taaviga talle rääkinud seda, et tegemist sprindiga mis eriti lihtne ja kerge ning midagi rasket küll pole. Nujah, ega me ise ka ei teadnud, mis ees ootas. Ilmateade, et lähemad päevad ainult sajab ja teekond Tallinnast starti kui taevast padukat tuli ei tõotanud midagi head. Hoolimata varasest tõusmisest ja teeleasumisest kummitas meid igipõline probleem, aeg liigub kiiremini kui vaja ja starti jäime veidi hiljaks. Järgnes kohe raske ülesanne - iga võistkonna liige pidi eri punkti võtma, kuid Taavi polnud seni eriti orienteerunud ja Triin veel vähem, seega läks natuke aega enne kui uuesti kokku saime.

Rattaralli tõotas tulla väga mudane, teerajad olid libedad ja ratas libises pidevalt ning tuli võidelda püstijäämise nimel. Korra läks meil järg käest kui hulk teame järsku suvalisest suunast tuli ja veel suvalisemalt jätkas, tuli välja, et sisse oli sõidetud uus rada mis paljusid segadusse ajas.

Järgnes Mündisoo külastamine ja see oli midagi uut selle võistluse ajaloos, nii rappa polnud meid varem saadetud. Mina sain märjaks juba esimese sammuga, edaspidi valisin kuhu astuda natuke hoolikamalt. 3 punkti oli paigutatud nii, et kuivalt neid läbida oli suht võimatu ja seega tuli kas ujuda üle laugaste või üritatda hüpata. Nagu kaugushüpe aga äratõuke pakk on liikuv nii x, y kui z telje suunas ja see ei soodustanud lennu kaugust mitte sugugi. Taktikaliselt oli oluline käed võimalikult ette sirutada, et rabada kinni sellest õõtsuvast pinnasest mille poole sa hüppasid või paremal juhul kellegi käest, kaelani sisse käisid sa mõlemal juhul. Aga raba oli ilus ja need mustikad ja muud marjad - neid oli palju.

Peale mõningast rattasõitu tuli rulluisuetapp mis seekord oli kah lihtne, 2 tiiru ilma laskumisteta teel. Natuke kaotasime aega kuna olime unustanud õige punkti võtta enne uisutama asumist ja pidime tagasi minema ning uiskudega üle porivälja paterdama õige SI jaamani. Asfalt oli märg aga õnneks mitte libe ja püsti jäime kõik, ka Triin, kes oli uisud alles paar päeva varem ostnud.

Kuigi uisu ja kanuuvahetusala olid koos, pidi vahepeal ca 6km jooksma..

Ja enne jooksmist oli ka lisaülesanne - üle Paide tehisjärve ujumine. Vesi polnud sugugi soe ja Triin otsustas selle etapi skippida, tulemuseks 20 karistusminutit. Ta kahtles, et kas peale ujumist tal jätkub jõudu jalgsietapiks.

Jalgsietapp oli aga sellise arvestusega tehtud, et kui ei taha just kilomeetreid ringi minna, siis pead läbi kahlama lugematust arvust jõgedest, kraavidest ja mudamülgastest. Kaelani mudasena pole just väga mugav joosta kuigi ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud ja isegi päikest võis hoolikal otsimisel kohata. Järgnes linnuse torn, kus üks liige pidi köiega laskuma aga 2 ülejäänut otsima varemetesse peidetud kolme kompostrit. Päris tükk aega kulus meil Triinuga enne kui kõik 3 käes olid ja edasi saime liikuda - järgmisse mülkasse kuhu punkt pandud. Need mudased jäljed, mis äkki rägastikust välja rattateele tulid võisid kohalikele ikka palju mõtlemisainet anda, rääkimata nendest "radadest" mis jäid maja kanuud jõeharude vahel läbi võsa tirides. Jooksuetapil olime juba korduvalt võsas rinnuni mudas madistades kokku põrganud kanuutajatega kes suht suvalistest suundadest tulid ja läksid vastavalt oma taktikalistele valikutele. Nimelt kanuuetapp oli valikorienteerumine ja 1 punkt oli allavoolu aga ülejäänud kahes jõeharus ülesvoolu. Variante seda läbida oli palju, osad tormasid kanuuga lausa mööda autoteed ja said ka kiiremini edasi kui need kes ülesvoolu aerutasid. Meie alustasime allavoolu olevast punktist ja kasutasime seda ega puhkamiseks. Ülesvoolu aga läksime ainult üht jõeharu pidi, teise harusse minekuks tassisime kanuu järve ja seal uuesti jõkke, sai kiiremini kui vastuvoolu.

Järgnes paar km rattaga finishisse ja seal lisaülesandena kettaheide, tegelt mitte, lihtsalt Taavi lootis seda vaid hoopis tõkkejooks pool staadioniringi. Peale tõketest ülehüppamise tuli ka pinkide alt läbi roomata. Minul õnnestus selle hüppamisega miskit ära rebestada ja praegu on parema jala liigutamine problemaatiline kuid mitte võimatu.

JIT-Team oli jälle õnnelikult kontrollaja sees finishisse jõudnud aga mitte sprindile iseloomuliku ajaga - 7.07.20 Võitjatel kulus aega 3.19.49 Üldiselt oli sel etapil ilmselt suur eelis eespool liikujatel, kuna teed ja rajad muutusid aina läbimatumateks mülgasteks peale igat teami.

Tegemist oli siis terve ajaloo konkurentsitult kõige porisema ja vesisema (vist ka ühe raskemaga) Xdreamiga ja selle elas meie uus liige Triin väga vapralt üle. Ekstreemsuse tasemelt võrdles ta seda igatahes langevarjuhüppega :-) Ka Taavile sai seekord selgeks et rattakingade kasutamine Xdreamil on totaalne ajakadu ja selles osas on meil potentsiaali aega võita, samuti jäi üle potentsiaali ratta ja rulluisu etappidel.

Teekond rappa, vasakul mina ja Triin, Taavi pea paistmas rattakiivrite tagant:

Pildi autor Fotolux.

Teekonnal mööda raba on Triin ja Taavi ka mõnele pildile jäänud:

Piltide autor Arvi Koitve.
Samal teemal on kirjutanud ka Kaja Pino ja Vahuri Inglid.

10.07 TRUM

Tartu rulluisumaraton. Seekord muidugi eriti vähe trenni tehtud ja uisud kah viletsad, seega polnud miskit head oodata. Ei käänudki muud üle kui poodi ja kõige sobivamad uisud mis leidusid olid FILA Primo 90. Uisud nagu ka eelmised kuid need VEERESID ja kiiresti.

Stardis olime Johaniga kõrvuti ja Taavi veidi tagapool, kuid see järjestus selliseks kaua ei jäänud. Johan arendas marulist tempot ja kadus silmist, mingil hetkel oli ta pea kilomeetriga ees. Taavi sai mu kätte esimeses tagasipöördes aga suutsin püsida tal kannul päris pikalt. Taaviga saime rajal olles suhelda omavahel PMRidega ja see süsteem toimis päris hästi kuna rulluisumaratonil on vahemaad väiksed. Viimase ringi lõpu poole hakkas vahe Johaniga vähenema ja Taavil tekkis võimalus ta kinni püüda, mina seda aga ei lootnud. Kuid nagu selgus, oli Johan vahepeal käinud drive in sepikojas ja kuna seal oli soodusmüük - ostad haamri, saad alasi pealekauba, siis ei lasnud ta head teingut käest. Mõnisada meetrit enne finishit aga jõudsin ka mina Johanile järgi ja sain mööda.

Tänu uutele uiskudele olin ma raja läbinud 34min kiiremini kui eelmine aasta ja see vahe on päris suur, koha osas aga oli edenemine väiksem 426 asemel 366. koht - lihtsalt osalejaid oli seekord oluliselt rohkem. Järgnevatel piltidel olen mina sinises riietuses ja sinise kiivriga:

Ja Taavi vasakul hallis riietuses
Pildid on pärit Sportfoto ja Tartu Maratoni kodukatelt.

26.07 IMSS

Igamehe Suveseiklus oli seekord Lõuna-Raplamaal ning Põhja-Pärnumaal. Kahjuks ei õnnestunud puhkust ajastada suveseiklusega seekord ja nii saigi Metskasside tiim teistega ühineda alles reede õhtul. Laagriplats asus Kaisma järve ääres ja sealt algas ka laupäeva hommikul meie seiklus. Ees ootas Märjamaa ümbrus ja otsustasime seigelda vastupäeva, seega suundusime läbi Järvakandi Raikküla poole. Järvakandis üritasin WIFIga netti saada aga ei tea kas minu läpakas nöökis või oli miskit muud viga, kuid ühegi võrguga ühendust ei saanud ja kui saingi, siis katkes see kohe. Seega jäi üle esimesed ära arvatud kohad läbi käia ja siis Märjamaale suunduda kus oli lootus korralikku netti saada. Statoilis toimiski Elioni WIFI veatult ja Googli abiga saime vastused pea kõigile vastamata küsimustele. Edasi ootas meid Castrum Warbolense ehk Varbola linnus. Ma polnudki seal varem käinud ja nüüd sai see viga parandatud ja lisaks leidsime ka vastuse küsimusele, et kuna käisidsaarlased sealkandis - see oli aastal 1222. Järgmine peatus aga oli üllatav, sest selle olemasolust polnud mul varem aimugi, nimelt hauakivi vene rublale. Luuletus sellel on igatahes lahe. Nujah, mis edasi juhtus aga polnud sugugi nii lahe..

Et nii juhtuks on vaja: 1 joodik jalgrattaga, 1 kruusatee paksu pehme kruusaga ja väga palju halba õnne. Mahakandmisele läks seekord auto ja kompass, kõik muu, kaasaarvatud inimesed autos säilitasid oma esialgse füüsilise kuju ja vigastused olid ainult emotsionaalset laadi. 2 tiiru üle võlli pole mitte igapäevane meelelahutus.

Sellega seiklus õnneks ei lõppenud, RaudSõrmused korjasid meid peale ja nendega sai veel paar kohta läbi käidud ning kojugi jõutud. Suur tänu neile ja teistele seiklejatele kes appi tulid !

10.07 Kurb uudis

Olin hommikul raadiost kuulnud uudist, et Mont Blancil oli hukkunud 28 aastane Eesti naisalpinist aga nagu tavaliselt ei tekitanud see minus erilisi tundeid - ainult korraks käis mõttes läbi küsimus, et kas ma seda inimest võisin ka teada. Kuid õhtul telekas öeldi ka nimi välja - Eva Liivak. See mõjus löögina. Minu tõsisem kokkupuude Evaga jäi küll 8a taha Soomaa rattaretkele kui ühises seltskonnas sai 3 päeva veedetud, kuid need mälestused olid temast väga positiivsed. Hiljem nägin teda erinevatel võistlustel, eriti seiklusvõistlustel kus ta alati väga tugevalt esines. Minu tutvusringkonnas pole keegi varem nii traagiliselt lahkunud ja need tunded mis nüüd tekkisid on päris kurvad. Olles ise ainult kergelt mägesid nuusutanud on raske ette kujutada mis seal täpselt juhtus ja kuidas nii kogenud matkaja kui tema ei saanud end pidama :-(

Vaatasin oma vana pidialbumi üle ja siin on 2 pilti mis aastal 2000 Soomaal sai tehtud:
Teel Tipust Kõpu poole:
Eva ja Kairi Karusekosel:
Samuti seiklusvõistlustel osalev Kaja Pino on kah samal teemal mõne rea kirjutanud ja tema blogis on ka sellel saatuslikul reisil gruppi juhtinud Andres Hiiemäe kokkuvõte juhtunust.
Eva oli Firnikas ja klubi lehel on ka tema saavutused kirjas. Lugu Postimehes. Kommentaare seal ei soovita lugeda, need on masendavad ja julmad, inimestel pole mägedest isegi nii vähest aimu kui minul.

05.07 Hitehi Varesejaht

Varesejaht oli 5. minu korraldatud autoorienteerumine. Tegemist oli klassikalise päevase valikorienteerumisega ja teist aastat järjest oli võistluskeskus Sõmerpalu vallas Varese külalistemajas. Seekord jäi rada suures osas Sõmerpalu valla piiresse ja mahtus ülevalt maakonnapiiri ja alt raudtee vahele, moodustus päris loogiline teedevõrgustik mis andis tohutult erinevaid võimalusi punktide läbimise järjekorra valimiseks. Teed on sealkandis enamasti kruusakattega, asfalti vähem ja osa punkte asus ka metsades kus tuli liikuda mööda sihte. Sellest tulenevalt oli oluline rehvivalik, kui kruusarehve Tallinnast kohalesõidul kulutada ei tahtnud, siis tuli kaasa võtta tugraud ja rehvivahetus enne starti teha- geniaalne! Jaanus Simm ja Dan Hüvonen olid aga sobivad rehvid varem oma Subarule alla pannud ja ei pidanud pettuma, võitsid suure ülekaaluga. Nad suutsid läbida "peaaegu" kõik punktid ehk 70. Tegelikult 71 aga ühe läbimise kellaaeg oli puudu, seega ei läinud arvesse. Ainult üks punkt jäi neil ajapuudusel käimata ja ajaga läks neil kah väga täpselt - ca minut enne viimast hetke jõudsid kohale. Tundub, et Dan sai minuga ühele lainele, kui nii kiiresti punktid üles leidis. Teine koht oli üllatav: kalasabamustriga asfaldirehvidega Audi A6 universaal ei ole kohe mitte auto millele ennustaks kruusateedel autoorienteerumises kõrget kohta. Seepärast tuleb Lauri Lutsarile ja Olavi Ottasele au anda - tubli. Kolmandad olid nagu eelminegi aasta võistkond "Andresed" ehk Andres Jersmann, Andres Martin, nende hea tulemus polnud üllatus aga märkima peab siiski seda, et Mazda, millega nad sõidavad pole kah kuskilt otsast vaadates võistlusauto.
Kokku oli seekord 17 ekipaazi arvestusklassis ja 2 vabaklassis. Kõik said tulemused kirja ja katkestajaid polnud. See oli küll minujaoks kõige paremini korda läinud võistlus, tänud kõigile kes kaasa aitasid ja võistlema tulid! Juhend ja tulemused.

01.06 Hitehi Kevadsõit

See oli siis selleaastase autoorienteerumise Eesti Karikasarja 1. etapp. Võistlusklassis oli osalejaid 12 ja meil (Kalle ja mina) just kõige paremini ei läinud - kaotasime - Gerdile :-) Et siis teine koht ! Kui nüüd Elioni Spordiklubi võistlusi mitte arvestada, siis on tegu minu karjääri parima tulemusega. Arvestades, et mingit ülitäpsust kiiruse osas me saavutada ei suutnud ega polnud arvutamiseks ka aegagi, on ikka päris hea saavutus.
Tegu oli joonorienteerumisega millele lisandusid maastiku KP-d ja fotod mida ka jälgida tuli. See formaat oligi tegelikult pärit Elioni SK võistlustelt ja samal rajal eelmine päev oli ka Elioni võistlus olnud. Ainult Elioni võistlusel on sul autos inimesi rohkem, kes suudavad pilte jälgida ja ei ole sellist mitme tegevusega üle koormamist. Tundub aga, et me saime sellegipoolest hästi hakkama ja toimis ka meie uus taktika kus maastiku KP järgi jooksis piloot, ehk Kalle ning mina juhendasin teda vajadusel PMR raadio teel. Siis langes ära see, et pean kaardid ja arvuti kõrvale panema ja pärast autosse naastes hakkama otsima, kuhu nüüd pooleli jäime. Samuti oli mul nüüd aega vaadata paar käiku ette.
Tulemused ja ülejäänud pildid.
Võistluskeskus asus Riisiperes Mati Majas:
Põnevusega oodatakse tulemusi:
Kalle ja Tiit:
Tõnu kui korraldaja õnnitlemas võitjaid, Sirlit ja Gerti:

28.05 Savimäe päevak

Selle kevade viimane päevak oli Savimäel. Seal juhtus siis selline huvitav lugu, et kaardi järgi metsas liikudes jõudsin mingi tiigi äärde ja mul polnud reaalses loodusses aimugi kus olen. Kaardi järgi teadsin kül oma asukohta aga kuna tegu oli kaardi servaha, siis ma ei teadnud kuhu ma välja jõudnud olen reaalselt. Suur oli üllatus kui avastasin, et tegu on Ansomäe lasketiiru juures oleva tiigiga, nimelt olin ma omale (talvel) väga tuttaval maastikul aga suvel ja "valest" suunast lähenedes lihtsalt ei tundnud kohta kohe ära. Pealegi lasketiir ise oli juba kaardilt väljas ja kaardilt muud moodi polnud võimalik aru saada, et olen Tehvandile jõudnud.

25.05 TRR

13. korda olin Tartu Rattaralli stardis ja nagu viimastel aastatel kombeks, olin seda nii oodanud kui ka kartnud. Oodanud selles mõttes, et maanteel on mõnus sõita vahelduseks aga kartnud kuna oht (rängalt) kukkuda on väga suur. Väga tabav oli ühes leheartiklis toodud fišeerujate omavaheline tüüpvestlus: " Kuidas läks?", "Hästi läks, püsti jäin!". Õnneks läks ka minul seekord hästi - püsti jäin ja tegelikult isegi väga hästi läks. Edasi kopin siia velo.clubbersisse kirjutatud teksti:Kommenteeriks kah oma 13. rattarallit: elu parim tulemus minu poolt, mitte koha aga aja poolest (koht on parim olnud aegadel kui osavõtjaid alla 200 oli..) Seekord siis 923. koht ajaga 4:17:45 mis on pea 15min parem eelmisest parimast tulemusest. Kuidas on see aga võimalik kui eelmise 2 päeva jooksul oled autoga maha sõitnud ca 700km ja eelmisel päeval olnud jalul ning füüsilist tööd teinud ilma kordagi puhata ja süüa saamata ca 12h, mille jooksul sai jalgsi läbitud 14+ km ? (Olin ametis Maijooksu korraldamisega) Igatahes laupäeva õhtul oli tunne, et mul pole mõtet üldse rallile minnagi, sest jalad ei kandnud enam ja põlved valutasid ning ma ei suutnud püsti seistagi. Koju Otepääle jõudsin ~04.00, seega magada sain kah ainult 3,5h. Masendus, väsimus ja lootusetus enne starti oli hullem kui esimestel kordadel rattarallil 176km sõites..Aga rajale jõudes ununes see kõik.. Umbes veaduktil leidsin omale sobiva suure grupi milles sisuliselt püsisin kuni Pühajärve mäeni kui jäin tagaotsas aeglasemate taha karpi ja grupp oma teed läks, minu pingutused kinni püüda aga läksid luhta vastutuule tõttu. Eriti valus oli vaadata kuidas üks rattur mootorratta tuules kusagilt kaugelt tagant grupile järgi veeti.. Tema numbris olid minuarust 3 ühte ja üks 5 aga kuna ma pole 100% kindel enam, siis otseselt kedagi ei julge süüdistada.. Aga enne Sihvale jõudmist toimus seal grupis ka paar intsidenti: ühel hetkel märkasin, et esimene osa hakkab eralduma ja olen karpi jäämas ning üritasin paremalt poolt ette trügida kuid õnnetuseks oli teepervel heina all pehme liiv ja ratas lausa kleepus sinna kinni. Kukkumise ohtu õnneks polnud aga kui grupp oli möödas pidin ratta välja tõstma, sobiva käigu sisse panema ja järgi sõima. Õnneks polnud grupi kiirus suur ja sain kiiresti tagasi tuulde. Mingi aeg hiljem käis mats ees paremal ja üks mees oli siruli, vaevalt km hiljem mats vasakul ja 2 matsi röökimise saatel orbiidilt väljas. Vot selle matsu mõjul tõmbus osa grupist paremale ja jälle olin ma teepervel aga seekord oli peenar kõva ja kinni ei jäänud. Otepäält Palubera teeristini oli suur grupp ca 100m raadiuses aga kõik katsed üksi või koos mõne kaaskannatajaga seda püüda luhtusid. Elva suunas sõites oli vastutuul nii tugev, et grupi eelis pandi maksma ja see kadus silmist. uuue grupi leidsin peale Elvat ja see oli sama suur kui eelmine, igatahes maantee kasutasime ära kuni vasaku servani. Seekord toimus lagunemine viaduktil kus suurem osa eraldus ja ma teiste taha jällle jäin. Selle väikse pundiga lõpu suunas sõites ootasin, et millal käib stardipauk ja sütt alla kühveldama hakatakse, kuid kui 1km enne lõppu miskit ei toimunud, väntasin vaikselt vasakult mööda ja alles siis tundsin jalgades krambihoiatust mistõttu püsti tõusta ei julgenud ja mõned must uuesti mööda said.Kogu sõidu hoidsin ennest gruppide tahaotsa kus nii tihe polnud ja seal tundsin end ohutumalt, sest peale paari aasta tagust kukkumist aedlinnas Valge Krooni kohviku ees, kus ca 4 matsi mulle selga maandus on mul totaalne hirm grupisõidu osas ja lahti ma sellest pole siiani saanud.. Igatahes järgmine päev polnud mitte mingit väsimust ei jalgades ega kusagil mujal ja miski ka ei valutanud, seega jääb ainult unistada milline oleks olnud tulemus kui mul maanteeratas oleks.. Kusjuures kuni Restu tagasipöördeni oli keskmine kiirus 36+ mis on minu kohta mägirattaga (ees 1,5", taga 1,75" maanteekumm) ikka väga hea tulemus.
Siin olen pildile jäänud kolmandana: Aga Taavi on oma uue maanteerattaga lausa üksi suures plaanis:

24.05 Maijooks

21. Maijooks oli mulle 17. Rada oli seekord jälle natuke teisiti, start oli mere poole. Edasi Saare teed pidi üles ja majade vahele, pärast aga memoriaali tagant Lauluväljakule tagasi. Nii palju oli jälle aastaga muutunud, maju juurde ehitatud ja teed muutunud. Lauluväljaku kõrvale oli näiteks tekkinud karavaniparkla, kus hollandlaste masinad veel reede õhtul täitsid kogu tee mida pidi jooksjad lõpetama pidid. Üks ajastu oli selleks korraks läbi saanud - enam ei pidanud Lauluväljakul pikkade pinkidega rada tähistama, aedu oli piisavalt palju, et kõik palju viisakamalt lahendada. Olid ikka ajad kui kümnete kaupa sai neid raskeid pinke tassitud sadu meetreid alla väravate juurde ja mujale. Nüüd ainult ütled tõstukijuhile mitut aeda tahad ja ole mees ning pane üles. Kuna seekord oli ka lasterada minu, Kalle ja Aivo teha, siis tulime ajaga väga täpselt välja. Vaevalt saime töö tehtud, kui oligi stardi aeg käes. Seekord õnnestus ka võistlejate ette roller panna, et jooksjad ei peaks endale rahva seas teede tegema.
Kokku oli jooksjaid ja kõndijaid seekord jälle pea 6000 ning ilm soosis sportimist, polnud liiga palav ja mis põhiline - ei sadanud. Maijooksud jagunevadki kaheks: need kui sajab ja need, kui ei saja. Vahepeal oli lausa mitu aastat järjest sadu ning osavõtjate arv vähenes tuhandete kaupa. Seekord aga tundub, et kõik läks korda.
Rohkem pilte on siin.
Aivi ja Kalle verstaposti paigaldamas
Joogipunkt enne tormi
Aivo ja "rajatraktor"
Roller esimeste võistlejate ees
Kõndijad

14.05 Alaküla päevak

Alaküla pole ka varem mulle kerge kaart olnud ja seegi kord sisustasin 2 tundi seal ära.

11.05 TJM

Mida siin ikka kirjutada, kopin TM foorumisse kirjutatud lõigu lihtsalt siia: JAN 2008-05-13 11:09:13 Seedisin oma tundeid ühe päeva aga kuna korraldajad pole mitte mingi avaliku vabandusega välja tulnud, siis panen ka oma kommentaarid:1. Stardis tagasipööre täiesti ajuvaba, milleks?2. Uus finishi asukoht ja ülesehitus väga halb3. Palava ilma tõttu ootasin finishis juua aga polnud (minu aeg oli alla 2,5h), suutsin peale finishit komberdada esimeste puudeni kuhu kokku vajusin, teadvust siiski päris ei kaotanud.. Ei suutnud isegi medistsiinitelgini minna. Edasi suutsin liikuda alles ca 10min pärast, keegi huvi ei tundnud mis seisus on lamav inimene. Korraldajad on ilmselt unustanud ühe inimese surma peale finishit ca 10a tagasi. See mees kukkus tookord kokku just minu selja taga...4. Söögiala oli tohutult kaugel5. Juua ei saanud söögi kõrvale, supp oli kuum ja rasvane, viskasin minema, tohutu järjekord söögialas olnud joogivee juurde6. Diplomid teisel korrusel7. Bussid väga kaugel ja tasuline Otepääle sõit.Väga halb korraldus seekord, olen osalenud kõigil neliküritustel üle 10a ja nii hull pole asi veel olnud. Ainuke kiitus TP teenindusele, kuigi prahti (heine) täis vesi pole joomiseks ka seal vist parim lahendus.Lisaks veel jäin esialgu ka ilma medalist sest hoolimata suht vähestest lõpetajatest sel hetkel ei ulatanud keegi mulle seda. Enne kojusõitu siiski käisin küsimas ja anti tagantjärgi, siis oli ka joogipudeleid laud täis.

Läks paar päeva ja korraldajad saidki oma möödalaskmistest aru ning lubasid end parandada.
Finishis olin ka pildile jäänud
samuti Liane

30.04 Mägestiku kolmapäevak

Mägestiku pole kunagi lihtne olnud ja ka seekord hoiatati, et toomingavõsa võib närvidele käima hakata. Siiski polnud minul probleeme mitte toomingatega, vaid 2. punktiga mille leidmine võttis üle poole tunni aega. Seda otsides sain kokku ühe kaaskannataja kellega koos läksime tagasi eelmise punkti lähedale ja alustasime ründamist uuesti, kuid mitte koos. Seekord oli minul õnne aga tema otsis veel kaua seda punkti..

27.04 XDream Kloogal

JIT-Team oli seekord stardis täiesti uues koosseisus: Kersti, Taavi ja Iljar. Kersti oli varem osalenud B rajal, seega tegu polnud algajaga. Aga et kõik ilusti ära rääkida pean alustama päevast enne XDreami.
Kersti elab Tartu kandis, seega pidin ta laupäeval peale lõunat peale korjama ja Taavi juurde Kiisale suunduma. Esimene takistus ilmnes kui hakkasime Kersti ratast minu auto katusele panema - tema rattahoidja oli mõeldud "aero" tüüpi katuseraamile ja tavalisele seda kinnitada ei saanud. Autos ringi vaadates leidsin ühe tugeva kaablisideme ja kohe tekkiski "mägiaivari" tüüpi idee kuidas rattahoidja kinnitada. Aga õnnetuseks oli seda tugevat sidet ainult üks, nõrgemaid polnud raske isegi käega puruks tõmmata, seega need küll midagi kinni hoida poleks suutnud. Siiski kuidagi sai ratas paika ja suundusime esimesse ettejuhtuvasse ehituspoodi et kaablikrõpse juurde hankida, see ka õnnestus, kuid ühekaupa neid ei müüdud ja paki hind oli 200.- Pean mainima, et hiljem leidsin autost veel ühe krõpsu, seega oleks see kulutus võinud olla olemata..
Kiisal selgus järgmine jama: Kersti rattahoidja võti oli kadunud, omaarust olin selle istme peale pannud kui ratast kinnitasin aga kuhu tegelikult, see on seni teadmata, igatahes lõppes see luku välja puurimisega.. Ainuke hea asi selle juures on, et Thule asjadele saab lukke ka eraldi osta ja need pole hirmkallid - 85.-eeq.
Kloogale läksime juba Taavi autoga ja kohale jõudes selgus, et miskit on puudu: minu rulluisud nimelt. Korraks tekkis mõte, et uisud oli tagasi minu autosse tõstnud Kersti kättemaksuks rattahoidja luku eest aga loodan, et see nii ikka polnud ja tegemist oli lihtsalt eksitusega. See polnud üldse hea uudis, et pean rulluisuetapi joostes läbima aga aega polnud enam tagasi Kiisale uiskude järgi minna.
XDream algas seekord kanuuetapiga Klooga järvel. See järv oli keskelt väga madal aga kõva põhja asemel oli seal muda mille sügavust päris mitmed ka proovisid. Ühel teamil näiteks oli õnnestunud kanuu ära uputada pea keset järve nii, et ainult üks ots paistis vee peal. Kanuuetapil pidi punkte võtma ainult üks liige ja selleks valisime Taavi, temale oli juba stardis saanud ka suurema mäluga SI pulk (vähemalt meie arust). Kanuuetapi pikkus oli umbes 8km ja meil kulus aega selle läbimiseks 1h 47min.
Kanuule järgnes umbes 6km pikk jooksuetapp milleks kulus umbes tund. Kõige rohkem võttis seal aega kahe teineteisest suht kaugel asuva punkti vahel liikumine kõrgepingeliini alust mööda kus tuli läbida vonklevat oja ja ronida oksterägastikus.
Rattaralli orienteerumise mõistes on midagi muud kui maantesõit - sisuliselt on tegu legendi järgi orienteerumisega, et 100m ja ristmikult paremale jne. Selle ala pikkus oli ~16km. Sinna mahtus ka 2 lisaülesannet: objektide kauguse hindamine ja NATO sõjaväe viievõistluse takistusraja läbimine. Loodusesse oli paigutatud 3 orienteerumisprismat ja kahe suunas neist oli suunatud binoklid ning üht sai näha läbi peene torukese. Võistlejate ülesanne oli kolme märgi summaarse kauguse hindamine ja iga eksitud 100m andis 1min karistusaega mis tuli kohapeal ära istuda. Meie pakutud 1500m osutus piisavalt täpseks, et pääsesime kohe edasi ilma karistuseta. Takistusrajal tuli aga ronida redeleid pidi, ületada erineva kõrgusega seinu ja poome ja roomata väikses tunnelis. Füüsiliselt osutus see päris väsitavaks peale juba läbitud võistluse osa ja pidime pidevalt teineteist abistama kõrgematest asjadest üle saamiseks.
Järgnes 5km rulluisku mis mul tuli siis joostes läbida aga õnneks oli rada selline, et jätsin lõpp-punkti jooksmata ja ootasin teisi jookksu ehk coastaleeringu alguspunktis. Minu ühe läbimata punkti tõttu saime 15min trahvi aga see oli köömes antud olukorras. Muidugi polnud meie probleemid veel läbi, nimelt polnud me Taaviga arvestanud, et jooksuetappe võib mitu olla ja olime jooksujalanõud jätnud rattavahetusalasse, kuhu me nad ka unustasime isegi peale võistlust. Seega coastaleering ehk umbes 4km rannas ronimist ja liikumist tuli teha rattakingadega. Õnneks vähemalt rulluisu rajal joostes sain kasutada Kersti botaseid mis õnneks polnudki liiga väiksed. Coastaleeringu eel hoiatati meid, et 26 punkti tuleb läheneda pangalt ja tagasi üles ronida, panga ja aia vahel olla keelutsoon ehk tollilao territoorium. Meil sellega seoses probleeme ei tekkinud kuid näiteks Medisoft ja veel 2 teami said DQ selle tõttu, et eneselegi ootamatult sattusid nad kahe aia vahele, kusjuures kaardil oli märgitud õueala, mitte keelatud territoorium. See tolliladu muide sisealdas tervet platsitäit tuliuusi mersusid ja Hondasid. Vot siin oleks võinud olla lisaülesanne et arvata ära võimalikult täpselt mitu miljonit seal pargitud on või kui paljudele autodele saab pangalt kiviga visates pihta :-)
Jälle rataste selga aga mitte kauaks, kohe oli lisaülesanne - köiega laskumine vanast veetornist mis oli umbes 35m kõrge. Taavis ja minus tekitas see lisaülesanne suurt rõõmu, olime ju mõlemad tegelenud kaljuronimisega ja köied polnud võõrad aga Kersti nii optimistlik polnud. Õnneks pidi selle läbi tegema ainult 2 võistkonna liiget, siiski ka Kersti pani traksid peale ja kiivri pähe ning ronis meie järel üles... ja siis alla tagasi. Me Taaviga muidugi nautisime laskumist ja vaadet. Natuke rattasõitu ja järgmine ülesanne - rannas tuli laduda kividest torn kõrgusega 110cm. Teiste ehitatud torne lõhkuda ei tohtinud ja see oli kahju, sest esimesed olid ära kasutanud kõik head (tellis)kivid. Meil läks ikka päris tükk aega enne kui püramiid pidama jäi, enne varises mitu korda kokku. Kogu rattaetapp oli ca 20km aga enne päris lõppu oli veel üks ülesanne - väike kirves tuli visata ca 3m kauguselt pakku kinni. 3 katset oli võistkonna kohta ja meil see ei õnnestunud, karistuseks tuli läbida takistusrada, mis tähendas suurtest kividest hunnikus märgitud rada pidi ronimist. Peale seda ei õnnestunud Taavi SI pulgaga aega kinni panna ja nagu finishis selguski, olime arvanud valesti, hoopis 2 pulka olid suure mäluga ja üks väikse, see muidugi Taavil.
Ja olimegi õnnelikena finishis, ilusti ajas ja mitte väga laibastunud. Oli vist parim xDream üldse !
Tulemuseks siis 80. koht 105 lõpetanud teami hulgas ja 21. segavõistkondade arvestuses. Tulemused

19.04 Stockholm

Kuna Põlva-Võrumaa teenindusosakond hinnati Elionis eelmise aasta parimaks, siis saime väikse preemiareisi Stockholmi. Reede õhtul algas see laevaga Victoria I ja laupäeva hommikuks olime kohal. Laeval ööbisime B klassi kajutites, ehk siis ilma akendeta urgastes. Aga peaks mainima, et mugavad urkad olid ja isegi telekas oli olemas, üks kanal näitas laeva show baaris laval toimuvat ja teiselt oli näha vaade merele. Muidugi oli kajutis ka dush ja WC.

Stockholmis oli meil vastas giid ja suundusime kohe bussiga linnaekskursioonile. Ma olin küll 10a tagasi Norrasse sõites tunnikese Stockholmis olnud, kuid ei mäletanud sellest midagi. Seekord oli aega üks päev. Stockholmi linnapilt on suht sarnane Helsingile aga samas palju ka erineb, näiteks autod on uuemad ja kallimad. Tundus, et ühed levinumad autod olid Porsche Cayenne ja Range Roverid. Isegi Ferrarid ei puudunud. Taksodena ja ka eraautodena oli väga palju Toyota Priuseid.

Peale bussiekskursiooni suundusime Vasa muuseumisse, see oli siis oma ajal suur laev aga ehk veidi ebaproportsionaalne ja seega ümber ta läkski. Huvitav muidugi, et peale 300a vee all olemist temast ikka pea 90% alles oli, ainult tammepuu oli mustaks tõmbunud. Muuseum oli muidugi sama vägev kui laev ise ja kõigega tutvumiseks jäi ajast puudu.

Peale muuseumit oli veel paar tundi aega ja selle täitsime linnas ringi hulkudes, kokku sai GPS-i andmetel maha "jalutatud" umbes 7km.

Pilte sellest reisist võib näha siin.

16.04 Kirikuküla päevak

Kuna esimene päevak jäi "vananaiste talve" saabumise tõttu ära, siis oligi see esimene kolmapäevak Otepääl. Nagu eelminegi aasta, on esimesed etapid öised ja tõotas tulla põnev. Algus oligi paljutõotav aga ühel hetkel läks asi jamaks, punkt mis oleks pidanud olema suht lihtsalt leitav ei andnud end üldse näole ja mis kõige hullem - jäigi leidmata. Kusjuures ma polnud ainuke, meid oli paras punt seda õnnetut punkti otsimas aga kui Volli juba autol signaali lasi, siis oli selge, et aeg otsas. Tulemus läks seekord kirja valikrajana ja ainult 1 punkt selle eest.

Paar pilti

Siin mõnedmobiiliga tehtud pildid: Sai käidud IT koolituses Vista koolitusel ja siis oligi 9 Elioni kuuti Järve Selveri parklas rivis. Tegelikult oli autosid rohkem aga kõigil ei õnnestunud sellesse rivisse mahtuda.
Sõna "hades" tuleb kreeka keelest ja enamasti on see tõlgitud sõnaga "põrgu". Hades tähendab aga inimkonna ühist hauda, seega pole see just parim nimi firmale.. Kes aga tahab "põrgusse minna", siis võimalus selleks on, vajuta ainult kella ja naerata kaamerasse..
Üks magav kass.

Talvenädal

Esmaspäeval 24.03 tööle sõites oli nähtavus suht lumine, näiteks siit pildilt võiks üles otsida piimaauto:
See vaibapuhastajate auto pole paremat parkimiskohta leidnud kui hange sõita aga huvitavam on hoopis uhi kutsung:


Vaade lumisele Rõugele: