Winter xDream selja taga ja suvi tulemas, seega sai mindud Türile kus toimus xDream-i sprindietapp. Uudne oli asja juures aga seekord lisandunud rulluisuetapp. Vot sellega olidki seotud minu suurimad kartused, olin uisutanud varem küll aga viimati 10a tagasi :-(
Aga alustame ikka algusest: neljapäeval oli mul terve päev imelik olla ja tundus palaviku moodi, samuti valutas kurk. Sai kiiresti alustatud tabletikuur ja loodetud paranemist pühapäevaks. Õhtul oli enesetunne ikka väga sant ja lubasin Johanile, et reede hommikul otsustan kas üldse olen minemas. Õnneks hommikul oli enesetunne parem ja loobumismõtted kadunud. Taavi lubas ka mulle mingid uisud leida, seega vähemalt ei pea me seda etppi jooksma. Laupäeva hommikul ladusime Tartus rattad ja muu kraami Johani autosse ja asusime Tallinna poole teele. Kaugele me ei jõudnud, ainult Kärevere sillani - Johani Lanceri vasak tagapidur kiilus kinni, velg oli nii tuline, et oleks võinud selle peal muna praadida. Peale ratta alt võtmist selgus, et piduriklotsid on kulunud olematuseni ja nii selle autoga kaugele ei jõua. Tagasi Tartu ja peale tulutut tiiru mööda autopoode klotse otsides, ladusime rattad siis minu auto katusele. Vahepeal helistas Taavi ja teatas, et nüüd tema haigeks jäänud ja otsigu me asendaja talle :-(
Õhtul peale rulluiskude kättesaamist läksime Johaniga Kakumäele rattateedele proovima kuidas siis sõita on - püsti seisin, edasi liiksin, aeglasel kiirusel sain ka pööramisega hakkama, kuid pidurdamine õnnestus ainult lambipostide või liiklusmärkide abil :-)
Johan oli ühe sõbra isegi nõusse saanud Taavit asendama, kuid see lootus kustus hilisõhtul ja otsimisega tuli uuesti alustada. Seekord leidus üks tüdruk, kes nõustus kahe poisiga metsa tulema :-) Seda siis vähem kui 12h enne starti..
A raja esimene ala oli rattaorinteerumine pikkusega umbes 16km. Suhteliselt alguses oli ka lisaülesanne mis seisnes ühest mäest üles-alla jooksmises. Ilmselt tegeletakse selle mäe peal tavaliselt maastikuvibu laskmisega, vähemalt märklauad vihjasid sellele. Rattaetapi lõpupoole jõudsime Türile sisse ja raudtee äärde. Lisaülesanne seisnes redeli ja nööri abil rongivaguni katusele ronimises ja siis üle 12 vaguni katuse jooksmises. Alla sai jälle nööri ja redeliga. See ülesanne oli ikka korraldajate parim leid ja ainult kahju, et rong ei liikunud. Kohe tuli ka järgmine ülesanne, kus 1 võistkonna liige pidi tetrise lotse meenutavatest klotsidest kokku panema kuubi ja teised liikmed ei tohtinud olla isegi lähedal, aitamisest rääkimata.
Järgnes jalgsi orinteerumine, mille tegid keerukamaks kontrollpunkti asukohtades olevad valged laigud. Olemas oli legend ja osaliselt punkte ühendavad jooned. Väga suuri probleeme selline kaart meile õnneks ei valmistanud.
Uuesti ratta selga ja "rattaralli" nime kandnud etapp. Tegemist oli siiski maastikusõiduga metsas legendi järgi. Sarnase legendi järgi on varem mitmel korral autoorienteerutud, seega ei midagi keerulist kui rattal ikka täpne spido on, et leida kus õige koht pööramiseks. Selle etapi pikkus oli 10km ja lisaks rattaga sõitmisele sai sellega ka üle magistraalkraavide ronida või ujuda - kuidas keegi ;-)
Rulluisud jalga ja kardetuim etapp.. Algas tõusuga, tühja sest tõusust aga tagasitulles on see ju laskumine ja mis siis saab ??? "Julgustuseks" mõni võistleja lendas sel laskumisel kisa saatel selili ja selline asi mulle sugugi ei meeldinud. Natuke siledamat maad ja ühe autotee ületamine, muidugi olid rattatee projekteerijad mõelnud ainult autojuhtide mugavusele ja seega tegi rattatee ristumiskohas jõnksu lisaks väiksele langusele. Aivi (JIT-Teami kolmas liige seekord) sattus sel hetkel olema täpselt minu ees ja pidurdas ka veel tagatipuks, seega läks luhta minu lootus ristmikust kuidagi hooga üle saada ja et mitte kraavi sõita, keerasin autoteele. Seal oli aga muidugi killustik ja kümnekonna meetri seal veeremise järel ei tundnud ma jalgu enam üldse, ainult surin oli tunda. Õnneks veeresin teepervele ja kruusal joostes sain pidama. Kõndisin mõõda teeperve tagasi rattateeni ja sõit jätkus. Tagasipöördekohas oli õnneks üks teepiire millest kinnihaarates sain täispöörde teha. Tagasiteel möödusime ühest jooksvast võistkonnast ja vastugi tuli jooksjaid, seega kõik ikka rulle omale polnud leidnud. Nüüd aga laskumine enne lõppu, Aivi eeskujul alustasin pidurdamist mäe tipus ja see toimis.. hurraa, püsti jäin ja pidama sain.
Järgnevalt ronisime kanuusse ja kohe esimese silla all tuli väike jõnks ületada. Sellele järgnes varsti ka teine, mis on näha piltidel:
Allaoolu sõitu ei jätkunud aga kauaks ja edaspidi oli mööda Pärnu jõge sõit ainult ülesvoolu. Suuremate kärestike kohal vedasime kanuu lihtsalt mööda kallast edasi. Üks eespool olnud võistkond aga tegi riskantse otsuse päris pikalt mööda maad liikuda ja lõigata, meie kurvastuseks see taktika neil toimis ja kui nad uuesti jõkke laskusid oli vahemaa meie vahel mitmekordistunud. Viimane punkt kanuuetapil oli veehoidla saarel, seega tuli kanuuga ronida üle tammi ja siis saarele sõuda.
Kanuusõidule järgnes paar kilomeetrit jookuorineteerumist ja seal oli vähamlt minul juba edasiliikumine suht vaevaline - jalad olid kanged. Enne lõppu aga veel üks lisaülesanne. Üle jõe tõmmatud köit pidi tuli end teise kaldasse vinnata. Köiel jooksis rullik millega veeresid jõe keskele ja edasi vinnasid kätega end teise kaldasse. Siis alles paistis finish. Tulemuseks siis 66. koht 89 lõpetanud võistkonna hulgas ajaga 5h 53' 28"
Väga mõnus võistlus oli ja mis eriti hea - ei tekkinud kordagi kurnatuse tunnet, mis maratonidel nii tavaline on.
