24.5.07

18.05 Uus SGV 3d

Et siis Eestimaale on jõudnud uus 3 ukseline Grand Vitara. Kohe sai ära kasutatud võimalus ja proovisõidul käidud.




Istmed on igatahes teisest puust kui minu omal, siin on külgtugi ikka olemas. Üldse leidsin kiiresti mugava asendi, kuid siis sain negatiivse emotsiooni käigukangi katsudes - jube kandiline ja harjumatu. Käigukang liigub lühidalt ja konkreetselt, see muidugi positiivne. Aga gaasipedaal oli jube tundlik, väljasuretamine seepärast väga lihtne, ka vastu tahtmist. Suhteliselt vaikne oli sõita kuid ehtsuzukilikult tegi mootor kõvemat häält kiirendades. Võrreldes minu omaga on uuel 10 kw rohkem ja tunda oli seda kah kiirendades. Lisaks kilovattidele on ka sentimeetreid rohkem ja seega on veidi kasvanud pakiruum ja tagaistujate jalaruum. Negatiivsemast poolest on muidugi aeglusti puudumine, jäänud on ainult pidev nelivedu suhtes 47/53%. Kahjuks polnud võimalust proovida päris maastikku aga paranenud peale- ja mahasõidu nurgad on seal kindlasti abiks.

13.05 Tartu jooksumaraton

Hommik tundus jahe aga enne starti sai otsustatud lühikeste varukate kasuks ja see oli õige. Mõnus jahe õhk soodustas vähest joomist ja läbisin kogu raja ainult oma 0,5 l joogipudeli toel. Lõpuks olin muidugi läbi nagu tavaliselt :-) Johan ütles pärast kuldsed sõnad mis olid mõeldud küll tema enda kohta, kuid ka minul mööda külgi maha ei jookse: "Venitamine peale jooksu ei kompenseeri tegemata treeninguid".
Siia pildile olen 710 numbri all jäänud.
Johani number oli 525 ja tema jäi pildile lausa 3 korda.


9.5.07

xDream Türil

Veel mõningad pildid JIT-Team'ist: Tegamist on esimese lisaülesandega rattaetapi esimeses osas, kus tuli ühest mäest üles ja alla joosta tähistatud rada pidi.


Järgmisel pildil oleme aga saabumas rulluisuetapi kontrollpunkti kust tuli tagasi keerata.

Piltide autor: Kristjan Gans

1.5.07

29.04 xDream sprint Türil

Winter xDream selja taga ja suvi tulemas, seega sai mindud Türile kus toimus xDream-i sprindietapp. Uudne oli asja juures aga seekord lisandunud rulluisuetapp. Vot sellega olidki seotud minu suurimad kartused, olin uisutanud varem küll aga viimati 10a tagasi :-(
Aga alustame ikka algusest: neljapäeval oli mul terve päev imelik olla ja tundus palaviku moodi, samuti valutas kurk. Sai kiiresti alustatud tabletikuur ja loodetud paranemist pühapäevaks. Õhtul oli enesetunne ikka väga sant ja lubasin Johanile, et reede hommikul otsustan kas üldse olen minemas. Õnneks hommikul oli enesetunne parem ja loobumismõtted kadunud. Taavi lubas ka mulle mingid uisud leida, seega vähemalt ei pea me seda etppi jooksma. Laupäeva hommikul ladusime Tartus rattad ja muu kraami Johani autosse ja asusime Tallinna poole teele. Kaugele me ei jõudnud, ainult Kärevere sillani - Johani Lanceri vasak tagapidur kiilus kinni, velg oli nii tuline, et oleks võinud selle peal muna praadida. Peale ratta alt võtmist selgus, et piduriklotsid on kulunud olematuseni ja nii selle autoga kaugele ei jõua. Tagasi Tartu ja peale tulutut tiiru mööda autopoode klotse otsides, ladusime rattad siis minu auto katusele. Vahepeal helistas Taavi ja teatas, et nüüd tema haigeks jäänud ja otsigu me asendaja talle :-(
Õhtul peale rulluiskude kättesaamist läksime Johaniga Kakumäele rattateedele proovima kuidas siis sõita on - püsti seisin, edasi liiksin, aeglasel kiirusel sain ka pööramisega hakkama, kuid pidurdamine õnnestus ainult lambipostide või liiklusmärkide abil :-)
Johan oli ühe sõbra isegi nõusse saanud Taavit asendama, kuid see lootus kustus hilisõhtul ja otsimisega tuli uuesti alustada. Seekord leidus üks tüdruk, kes nõustus kahe poisiga metsa tulema :-) Seda siis vähem kui 12h enne starti..
A raja esimene ala oli rattaorinteerumine pikkusega umbes 16km. Suhteliselt alguses oli ka lisaülesanne mis seisnes ühest mäest üles-alla jooksmises. Ilmselt tegeletakse selle mäe peal tavaliselt maastikuvibu laskmisega, vähemalt märklauad vihjasid sellele. Rattaetapi lõpupoole jõudsime Türile sisse ja raudtee äärde. Lisaülesanne seisnes redeli ja nööri abil rongivaguni katusele ronimises ja siis üle 12 vaguni katuse jooksmises. Alla sai jälle nööri ja redeliga. See ülesanne oli ikka korraldajate parim leid ja ainult kahju, et rong ei liikunud. Kohe tuli ka järgmine ülesanne, kus 1 võistkonna liige pidi tetrise lotse meenutavatest klotsidest kokku panema kuubi ja teised liikmed ei tohtinud olla isegi lähedal, aitamisest rääkimata.
Järgnes jalgsi orinteerumine, mille tegid keerukamaks kontrollpunkti asukohtades olevad valged laigud. Olemas oli legend ja osaliselt punkte ühendavad jooned. Väga suuri probleeme selline kaart meile õnneks ei valmistanud.
Uuesti ratta selga ja "rattaralli" nime kandnud etapp. Tegemist oli siiski maastikusõiduga metsas legendi järgi. Sarnase legendi järgi on varem mitmel korral autoorienteerutud, seega ei midagi keerulist kui rattal ikka täpne spido on, et leida kus õige koht pööramiseks. Selle etapi pikkus oli 10km ja lisaks rattaga sõitmisele sai sellega ka üle magistraalkraavide ronida või ujuda - kuidas keegi ;-)
Rulluisud jalga ja kardetuim etapp.. Algas tõusuga, tühja sest tõusust aga tagasitulles on see ju laskumine ja mis siis saab ??? "Julgustuseks" mõni võistleja lendas sel laskumisel kisa saatel selili ja selline asi mulle sugugi ei meeldinud. Natuke siledamat maad ja ühe autotee ületamine, muidugi olid rattatee projekteerijad mõelnud ainult autojuhtide mugavusele ja seega tegi rattatee ristumiskohas jõnksu lisaks väiksele langusele. Aivi (JIT-Teami kolmas liige seekord) sattus sel hetkel olema täpselt minu ees ja pidurdas ka veel tagatipuks, seega läks luhta minu lootus ristmikust kuidagi hooga üle saada ja et mitte kraavi sõita, keerasin autoteele. Seal oli aga muidugi killustik ja kümnekonna meetri seal veeremise järel ei tundnud ma jalgu enam üldse, ainult surin oli tunda. Õnneks veeresin teepervele ja kruusal joostes sain pidama. Kõndisin mõõda teeperve tagasi rattateeni ja sõit jätkus. Tagasipöördekohas oli õnneks üks teepiire millest kinnihaarates sain täispöörde teha. Tagasiteel möödusime ühest jooksvast võistkonnast ja vastugi tuli jooksjaid, seega kõik ikka rulle omale polnud leidnud. Nüüd aga laskumine enne lõppu, Aivi eeskujul alustasin pidurdamist mäe tipus ja see toimis.. hurraa, püsti jäin ja pidama sain.
Järgnevalt ronisime kanuusse ja kohe esimese silla all tuli väike jõnks ületada. Sellele järgnes varsti ka teine, mis on näha piltidel:



Allaoolu sõitu ei jätkunud aga kauaks ja edaspidi oli mööda Pärnu jõge sõit ainult ülesvoolu. Suuremate kärestike kohal vedasime kanuu lihtsalt mööda kallast edasi. Üks eespool olnud võistkond aga tegi riskantse otsuse päris pikalt mööda maad liikuda ja lõigata, meie kurvastuseks see taktika neil toimis ja kui nad uuesti jõkke laskusid oli vahemaa meie vahel mitmekordistunud. Viimane punkt kanuuetapil oli veehoidla saarel, seega tuli kanuuga ronida üle tammi ja siis saarele sõuda.

Kanuusõidule järgnes paar kilomeetrit jookuorineteerumist ja seal oli vähamlt minul juba edasiliikumine suht vaevaline - jalad olid kanged. Enne lõppu aga veel üks lisaülesanne. Üle jõe tõmmatud köit pidi tuli end teise kaldasse vinnata. Köiel jooksis rullik millega veeresid jõe keskele ja edasi vinnasid kätega end teise kaldasse. Siis alles paistis finish. Tulemuseks siis 66. koht 89 lõpetanud võistkonna hulgas ajaga 5h 53' 28"

Väga mõnus võistlus oli ja mis eriti hea - ei tekkinud kordagi kurnatuse tunnet, mis maratonidel nii tavaline on.

22.04 koopad

Järgmisel päeval peale Lätis käiku võtsim ette väike koopatuuri siinpool piiri. Lisaks Raimole ja Rainile ühines meiega ka Pirje kes teadis kõige paremini kuhu vaja minna. Esimesel pildil paistev koobas jäi seekord külastamata kuna sinna ronimiseks vaja mustemad riided kaasa võtta.
Järgmise koopa juurde pääsemiseks tuli ületada üks heinamaa ja siis laskuda järsust nõlvast alla jõe äärde. Koobas ise oli suht väike aga edasi tundus minevat rebase urg millele viitasid värsked jäljed.
Hoopis suurem koobas ootas meid ees Tihemetsa lähedal, seal sai ikka maaall veidi ringi käia. Kui roomata oleks tahtnud, siis oleks ehk veelgi kaugemale pääsenud.

21.04 Läti

Seoses nädalavahetuse veetmisega Mõisakülas tekkis idee käia ka teisel pool piiri Lätis. Autoga polnud ma seal unagi käinud ja üldse oli viimasest Lätis (tegelikult ainult Riias) käigust möödas ikka mitu aastat. Piiriületamisel taheti ainult ID kaarti ja auto tehnilist passi, seega probleeme üle saamisega polnud. Läti poolel on aga teed päris jubedas seisus. Alguses kruusatee mille seisukord sarnanes meie kruusateede olukorrale kevadise teedelagunemise aegu ja edasi väga künklik ja lapitud asfalt. Kogu ümbrus tundus väga vaene, peamiselt vene autod ja taludes mitte ainsatki lääne päritoluga traktorit. Lisaks jäi silma tohutu veetornide rohkus nii asulates kui ka pea iga talu juures. Oma kurepesa oli aga iga talu juures.
Meie eesmärk oli aga veidi ringi vaadata sealsete endiste raudteede ümbruses. Järgneval pildil on üks lõik vanast kitsarööpmelise raudtee tammist. Raudtee ise hävitati põgenevate natside poolt 1944 ja kommunistid ei viitsinud seda enam taastada. Tamm aga on osaliselt säilinud küll metsarajana, küll väiksema autoteena. Leidsime ka mõned vanad jaamakohad us isegi mõni ehitis, näiteks kelder oli säilinud. Ühe kolhoosiaegse laohoone lükanduste siinidena oli aga kasutatud kitsarööpmelise raudtee relsse. Raimo kui selle ala proff märkas seda detaili juba eemalt :-)
Pilk sai peale heidetud ka eelmise aasta augustis üles võetud raudteele mida mööda läbi Mõisaküla Eestist Lätti sai veel eelmise sajandi lõpus sõita. Relsid olid küll minema viidud aga liiprid maha jäetud ja liiprites püsti olevate naelte tõttu jäi autoga seal sõitmata.

18.04 2. kolmapäevak

Seekord Tehvandil. Tegelikult tuli joosta isegi kooli juurde metsa ja Apteekrimäe taha. Kuigi need rajad on mul suht selged oli öösel ülatusi mitmeid, et kuhu nüüd välja jõudsin. Päris palju läks aega viimase punkti leidmisega mis pidi asuma staadionil aga suurte ümberehituste käigus oli maapinna reljeefi niipalju muudetud, et sirgeks märgitud rada polnud seda teps mitte ja punkt peitis end ühe künka nuki taga. Sellegipoolest oli jooksmine mõnus.